III.A. Reakordustel põhinev viisivorm. Põhirea struktuuriga refräänid

Rühma III.A kuuluvad viisitüübid, mille vorm põhineb sama harmoonilise rütmiga (HR) viisiridade kordamisel. Korduvad vormiüksused on kaheksalöögilised ja nendega lauldakse laiendamata kaheksapositsioonilisi värsse. Kui viiside sõnalised tekstid sisaldavad refrääne, siis esitatakse need sama HR mudeliga nagu värsiread. Seega kujutavad III.A rühma laulude viisid endast ühe rea kordusi sõltumata teksti ehitusest. Selles osas erinevad rühma III.A viisitüübid rühmade III.B ja I.C viisitüüpidest, mille refräänid on põhirea suhtes muusikaliselt kontrastsed.

Paljud rühma III.A viisid on omavahel üsna sarnased, kuigi nende pikkus ja tekstistruktuur varieerub märkimisväärselt. Viiside sarnasus väljendub korduvate vormiüksuste muusikalises rütmis ja meetrumis – read on kaheksalöögilised, meetrumimudeliga 2 + 2 + 2 + 2. Sarnaneb ka harmooniline rütm: valdav osa viisitüüpe põhineb kahel lähedasel mudelil Oo Xo Xx Oo ja Oo Oo Xx Oo. Esimene neist mudelitest on ka rühma I.C.1.a kontrastsete refräänidega viisitüüpide aluseks, mis viitab eri rütmisüsteemide viiside seostele.

Veel üks rühmale III.A iseloomulik tunnus on nn rõhulise värsi ja eriti kaheksapositsiooniliste lühiridade kasutamine laulude sõnalises tekstis – silpe on reas sageli vähem kui kaheksa, kuid värsse esitatakse kaheksapositsioonilisena, kaheksalöögilise viisiga (vt lähemalt III rütmisüsteem). Muusikaliselt tähendab see, et lühiridu sobitatakse kaheksalöögilise viisiga, “venitades” osa silpe kahele meetrumilöögile, nii et tekivad kaheksandik- ja veerandnootidest koosnevad silbirütmi mustrid – näiteks     ,      ,      ,       jt. Kaheksasilbiliste ridade osakaal võrreldes lühiridadega varieerub erinevates viisitüüpides märkimisväärselt (tegemist on konkreetse lauluteksti, mitte viisitüübi tunnusega). Mõnes viisitüübis kasutatakse ka laiendamata regivärssi või regivärsi ja rõhulise värsi vahepealseid vorme. Lühirea kõige sagedasem silbirütm on     . Mõnes laulus esineb ka rohkem kui kaheksasilbilisi ridu, mis samuti sobitatakse kaheksalöögilise viisiga, jagades vajadusel kaheksandiknoodid pooleks – näiteks     .

Rühma III.A viisitüüpide rütmi iseloomustamiseks sobib hästi sõna „motoorne“, mis on muuhulgas tingitud asjaolust, et rühma kuulub mitmeid rütmiliste liigutustega seotud mängulaule. Viiside motoorsus väljendub nii veerandnootide rõhutamises kui ka võrdse pikkusega vormiüksuste kordamises.

Rühma III.A viisid moodustavad seto leelo eripärase stiilikihi, mille vanus ei ole päris selge. Kuigi mõned viisivariandid esindavad uuemat harmoonilist stiili, võib selle rühma viisitüüpidel olla ka üsna vana päritolu, sest sarnast rõhulist värssi ja sellega seotud rütmimustreid leidub ka teiste rahvaste vanemates laululiikides (näiteks mordva loitsudes ja kalendrilauludes, udmurdi hällilauludes, vene lastelauludes jm). Rühma III.A viiside stiililine eripära väljendub ka heliridade kasutamises – erinevalt I ja II rütmisüsteemi viisidest esineb siin väga harva arhailist pooltoon-poolteisttoon-laadi. Selle rühma (nagu ka üldisemalt III rütmisüsteemi) vanematele viisiversioonidele on iseloomulik anhemitoonilis-diatooniline laad (tihti vanema diatoonilise laadi tunnustega). Uuemad viisiversioonid on enamasti uuemas diatoonilises laadis.

Viisitüüpide rühm III.A jaguneb kaheks alarühmaks. Rühma III.A.1 kuuluvad viisid, kus korduv muusikaline vormiüksus (kaheksalöögiline rida) on kogu melostroofi vältel sama pikkuse ja harmoonilise rütmiga ning silbirütmi mustrid moodustuvad kaheksandik- ja veerandnootidest. Rühma III.A.2 olen paigutanud viisid, kus korduva vormiüksuse pikkus võib melostroofi jooksul (eriti refräänides) varieeruda, kuid HR mudel jääb põhimõtteliselt samaks. Seejuures esineb neis erilistes viisiridades spetsiifilisi punkteeritud rütmiga (. ) rütmimustreid. Selle taga võib peituda vene rahvalaulu mõju, millele viitab ka mugandatud venekeelsete sõnade kasutamine pikkades mitmeosalistes refräänides (näiteks lauludes „Linamäng“ ja „Hots´ kalina“).