Seto leelo esituskontekst avaldub laululiikides, mille määratlemisel etnomusikoloogias lähtutakse laulude „kasutusest“ (use category Alan P. Merriami järgi) ja sõnalise teksti sisust. Seto leelo laululiikide süsteem on üldiselt sama, mis Euroopa teistel agraarsetel rahvastel. Seda liigitust kasutatakse tavaliselt rahvalaulu noodistuste kogumikes – üks väljapaistev Eesti näide on Herbert Tampere viieköiteline väljaanne „Eesti rahvalaule viisidega“ (1956–1965), mis sisaldab teiste piirkondade regilaulude kõrval umbes 100 seto laulu noodistust. Tampere väljaandes on ka põhjalikud sissejuhatavad artiklid, kus muuhulgas kirjeldatakse laulude esituskonteksti. Traditsioonilise muusika kultuuriline kontekst, sh esituskontekst, on etnomusikoloogias ulatuslik ja distsipliinispetsiifiline uurimisvaldkond, kuid käesoleva uurimuse fookus on muusikalistel struktuuridel ja nende taga oleval muusikalisel mõtlemisel. Seetõttu piirdun laulude esituskonteksti käsitlemisel siinse uurimuse seisukohalt vajaliku miinimumiga.
Rahvalaulud jagatakse tavaliselt kaheks suureks rühmaks – tavandilauludeks ja tavandivälisteks lauludeks. Tavandilaulud on seotud kindla esituskonteksti ja muusikavälise eesmärgiga ning vanasti neid muul ajal ei esitatud. Selleks kontekstiks on enamasti agraarse aastatsükli ja inimese elutsükli rituaalid, millega on seotud näiteks kalendritavandilaulud, pulmalaulud, surnuitkud jt. Töölaulud moodustavad klassifikatsioonides tavaliselt eraldi rühma. Samas võib ka neid pidada mingis mõttes „tavandilauludeks“, sest nende eesmärgiks oli tagada töö edukus, kasutades eelkristlikke maagilisi võtteid – sisuliselt oli tegemist töörituaalidega. Tavandiväline laulurepertuaar on samuti osaliselt seotud teatud elusituatsioonide ja tegevustega, näiteks mängulaulud, tantsulaulud, peolaulud jt. Mõned laulud on aga veelgi vabama esituskontekstiga – need on peamiselt jutustavad (seto leelo puhul lüroeepilised) ja lüürilised laulud, mida eristatakse teksti sisu järgi. Lüürilisi laule võib jagada vanemaks ja uuemaks lüürikaks, lähtudes teksti ja viisi stiilist.
Vaatamata ühistele joontele on iga rahvalaulutraditsiooni žanriline struktuur erinev. Mõned laululiigid domineerivad, mõned aga on esindatud tagasihoidlikumalt või puuduvad täiesti. Laululiigi tähtsusele traditsioonis viitab eeskätt selle jäädvustuste hulk ja geograafiline levik. Oluliseks näitajaks on ka viisitüüpide arv, millega ühte või teist laululiiki esitatakse – see viitab muuhulgas liigi levikule lokaalsetes traditsioonides. Järgnevalt annan ülevaate seto leelos esinevatest laululiikidest ning nendega seotud viisitüüpide arvust. Üksikasjalikumat informatsiooni laululiikide ja viisitüüpide seoste kohta leiab tabelist peatükis Laululiigid ja viisitüübid.
Seto töölaulud on seotud maaviljelemise, loomakasvatuse, kalastuse, koriluse ja teatud koduste töödega. Agraarsete laulude hulgas on palju põllulaule (seitse viisitüüpi), mis saatsid põllutööde erinevaid etappe – näiteks lõikuslaulud (lelotamine, põimu ääl), samuti nurmõlaul, hainalaul jt. Sõltuvalt sellest, kas tegemist on naiste- või meestetöödega, leidub selles laululiigis naiste- ja meesteviise. Nii laulavad naised lõikuslaule, mehed aga külvamis- ja heinateolaule. Põllutöödega on seotud ka sõnnikulaotamise laulud, mida esindab kolm erinevat viisi. Põllul laulmise juures esines mõnikord erilisi esitusvorme, nagu mitme kooriga antifoonne laulmine. Loomakasvatusega on seotud karjasaatjate laulud (kar´alaul, õllõtamine jt; kokku viis viisitüüpi). Karjaselaulud on setodel ka laialt levinud iseseisev sooložanr, mille viis (kar´a ääl) erineb kooriviisidest. Pihkva järve juures elavatel setodel on tähtsal kohal ka järvelaulud (kolm viisitüüpi). Need on seotud kalastusega ja selles mõttes võib neid määrata töölauludeks. Enamasti on aga tegemist naiste paadisõidu (paadiga kul´atamise) lauludega, mille sisuks on järve ja tema rikkalike kalavarude kiitmine. Töölaulude hulka kuuluvad ka vihuliste ja marjuliste laulud – osalt kalendritsükliga seotud suvelaulud. Mis puudutab koduste tööde laule, siis mõned neist on aja jooksul ilmselt muutunud mängulauludeks, näiteks käsikivilaulud ja ketramislaulud. Koduste tööde lauludest on tuntud ka pesupesemise laul (mõsumõskmine).
Kalendritavandilaulud moodustavad väga rikka ja mitmekesise osa Euroopa agraarsete rahvaste laulutraditsioonist. Seto leelo traditsioonis on selle funktsiooniga laululiigid esindatud osaliselt ja ebaühtlaselt, kusjuures esiplaanil on Eesti teiste piirkondadega võrreldes erinevate kalendripühade laulud. Üldiselt tundub, et laulurohkeim aastaaeg Setomaal on kevad. Selle perioodi alguseks võib lugeda talve lõppu tähistavaid vastlaid (maaselitsa e. võinädal), mil lauldi palju erinevaid vastlalaule e. maaselitsa laule (11 viisitüüpi). Võinädala laulud jagunevad setodel põhiliselt kaheks liigiks – mäelaul (viis viisitüüpi) ja vastlasõidulaul (maaselitsa kul´atamine; kolm viisitüüpi). Mäelaulu tekstide sisuks on üleskutse tulla mäele tantsima ja laulma. Hobuste ja saaniga vastlasõidul oli lisaks meelelahutusele ka maagiline funktsioon – „maa äratamine“ kevadeks. Päris kevadiseks pühaks, mil laulmist kuuldus rohkesti, olid lihavõtted. Pühapäeval enne lihavõtteid lauldi urbepäevalaule (kuus viisitüüpi). Need saatsid erilist tüüpi kiikumist (paaris laua otste peal), mida nimetati rahvapäraselt tsõõtamiseks (urbõpäävä laulude refräänsõnad on vastavalt tsõõ-tsõõ). Lihavõttelaulud on samuti seotud kiikumisega – lihavõtte kiigelaule (viis viisitüüpi), mille viise nimetatakse hällü ääleks, on laialt tuntud ja rohkesti salvestatud. Laulusõnade tüüpiliseks sisuks on üleskutse tulla kiikuma ja kiige kiitmine. Kiigelaulude hulgas on meestelaule, sest kiike ehitasid mehed. Veel üks paljude viisitüüpidega laululiik, seekord suvine, on jaanilaulud (seitse viisitüüpi, nende hulgas üks jaaniõhtu kar´avuut). Ka jaanilaulude tekstid algavad enamasti üleskutsest – tulla jaanitulele pidutsema. Viimaseks seni mainimata kalendritavandilaulude liigiks on kadrilaul, mida lauldakse kahe üsna sarnase viisitüübiga.
Elutsükli laulude (Tampere järgi „perekondlike tähtpäevade laulude“) hulka kuuluvad pulmalaulud, mõrsja- ja surnuitkud, nekrutilaulud ja varrulaulud. Neist kõige vanemaks liigiks on itkud. Kooriga esitatavatest itkudest moodustavad suurema osa mõrsjaitkud, millel on tänapäevani kindel koht naiste repertuaaris, kuid nüüd esitatakse neid enamasti väljaspool rituaali. Mõrsjaitkudel on oluline roll seto pulmade laulurepertuaaris (seto pulmi nimetatakse mõnikord „itkupulmadeks“). Mõrsjaitkud kujutavad endast koorilaulu, kus eeslauljaks ja teksti improviseerijaks oli pruut, kaaslauljateks aga pruudi sõbrannad podruskid. Muusikalise stiili seisukohalt ei erine mõrsjaitkud märkimisväärselt teistest pulmalauludest, mistõttu tekib küsimus, kas tegemist on itku- või laulužanriga. Kuigi mõrsjaitkud on kahtlemata üks prominentsemaid laululiike seto leelo traditsioonis, on see esindatud ainult ühe viisitüübiga. Tõsi küll, seda varieeritakse üsna mitmekesiselt. Surnuitkud on setodel, nagu ka paljudel teistel naaber- ja sugulusrahvastel, enamasti sooložanr, kuid seto traditsiooni omapärase joonena eksisteerivad ka koorisurnuitkud. Kooriitke esitatakse erilistes olukordades – põhiliselt toimub see abiellumata neiu matusel, millel on seto kultuuris seoseid pulmarituaaliga. Kooriga itketi pulmade ajal ka pruudi vanemate haual, kasutades selleks spetsiaalset surnuitku viisitüüpi. Kuigi koorisurnuitke on salvestatud üsna vähe, leiame selles žanris kuus viisitüüpi, mille aluses on kaks omavahel seotud viisimudelit (vt Pärtlas 2018, 2025). Setodel leidus ka itkuparoodiaid, millest on jäädvustatud kahte viisitüüpi ja mida laulsid mehed (itk on üldiselt naistežanr). Ühel nendest paroodiatest on tänapäeval üldtuntud viis, millega esitatakse laule „Vanaimäkene“ ja „Härmä Ivokõnõ“.
Pulmades esitati lisaks mõrsjaitkudele ka mitmeid pulmalaule. Nende hulgas on itkulise iseloomuga ja väga omapärase viisi- ja värsiehitusega laul hähkämine, mida esitati siis, kui pruut lahkus isakodust, et sõita kirikusse laulatusele. Setomaal on laialt levinud ka pulmalaul kaasitamine (kaaskõlõmine), mille refrään „kaśke, kańke“ on üle Eesti tuntud pulmalaulurefrääni variant. Laul on huvitav ka selle poolest, et seda oli kombeks esitada kahe kooriga (katõ paariga), nii et koorid kõlasid koos, omavahel rütmiliselt ja vormiliselt koordineerimatult (Pärtlas 2020). Kaasitamist laulsid peigmehepoolsed naissugulased kaasikud. Tähtis koht seto pulmades on ka pulmasõidulauludel (saaja ääl e. saadi ääl), mida on jäädvustatud kolme viisitüübiga. Kuna tegemist oli hobusesõiduga, laulsid neid laule sageli mehed ja viisidel on meestelaulu stiilijooni. Lisaks leidsin veel mitmesuguseid pulmalaule nelja viisitüübiga. Muudest perekondlike tähtpäevade lauludest leidub seto traditsioonis varrulaule (kaks viisitüüpi) ja nekrutilaule (üks viisitüüp).
Seto tavandivälises repertuaaris on väga tähtis koht mängulauludel. Analüüsitud materjalis olen kohanud 25 mängulaulu nimetust, millele vastab kokku ligi 50 viisitüüpi. Kõige rohkem eri viisitüüpe on mängulauludel Handa, handa hahekõsõ’ (kuus viisitüüpi),“Leinamängul” (mõrsja koolõtamine; viis viisitüüpi),“Käsikivimängul” (neli viisitüüpi) ja “Venna otsimise mängul” (siimumäng, neitsütämine; neli viisitüüpi). Samas on olemas mõned väiksema viisitüüpide arvuga mängulaulud, millest on helisalvestisi isegi rohkem – „Hobusemäng“ (leigotamine; kaks viisitüüpi), „Vöökudumine“ (kolm viisitüüpi), „Linamäng“ (üks viisitüüp), „Sõrmemähkimise mäng“ (üks viisitüüp mitmes versioonis), „Kergotamine“ (kaks viisitüüpi) jt. Mängukirjeldusi võib leida eelpool mainitud Tampere väljaande 3. köites (Tampere 1958). Mängulaulude viisid on tihti „motoorse“ rütmiga, kuna nende esitusega kaasnesid rütmilised liigutused. Selles mõttes sarnanevad mängulauludega tantsulised laulud, mida on jäädvustatud seitsme viisitüübiga. Tantsulauludest on eriti tuntud kargus (üks viisitüüp mitmes versioonis) ja pööräjuuskmine (kaks viisitüüpi, üks neist on nn pöörä ääl). Viimast laululiiki ei saa siiski lihtsalt tantsuks määrata, sest sellega lauldi tihti lüroeepilisi tekste.
Tavandivälises repertuaaris on üks kindla kogukonnaelu olukorraga seotud laululiigiks peolaulud. Traditsioonikandjad nimetavad neid mõnikord praasniga lauluks või ääleks (selline kommentaar leidus vähemalt kolme viisitüübi juures). Tegemist ei pruugi olla siiski spetsiaalsete „peoviisidega“ – nii lauldakse praasniga äälega (I.A.2.a1 ja I.A.2.a2) lüroeepilisi, pulma- ja tantsulaule. Mehed nimetavad oma peolaule tihti kul´atamise lauludeks (vene sõnast гулять – ’jalutama, pidutsema’). Eraldi laulmisolukorraks on peo lõpp, mil lauldakse kodominemise laule (neli viisitüüpi). Kokku määrasin peolauludeks 12 viisitüüpi.
Setod on tuntud oma pikkade lüroeepiliste laulude poolest. Üks tuntumaid lüroeepika esitajaid on Anne Vabarna (1877–1964), kellelt on salvestatud mitmesaja rea pikkusi laule. Lüroeepiliste laulude tekstid ei ole seotud ühe konkreetse viisiga, vaid paljude eri viisitüüpidega. Viisid kuuluvad enamasti vanemasse stiilikihti, kuid esineb ka uuemaid viise. Viisid, millega lauldakse lüroeepilisi laule, on enamasti polüfunktsionaalsed. See kehtib näiteks juba mainitud viisitüüpide I.A.2.b1 (pöörä ääl), samuti I.A.2.a1 ja I.A.2.a2 kohta (viimaseid nimetatakse praasniga ääleks). Nende kolme viisitüübiga on salvestatud kõige rohkem lüroeepilisi laule. Huvitaval kombel on need viisid seotud ka tantsuga pööräjuuskmine (Tampere 1964: 27), mis meenutab asjaolu, et Euroopa ballaade esitati algselt samuti tantsides (Porter 1998: 131). Kuigi teatud viisitüübid seto jutustavates lauludes domineerisid, oli täiesti tavaline sobitada lüroeepilisi tekste ka paljude teiste viisidega. Kokku olen tuvastanud 20 viisitüüpi, millega lüroeepikat esitati.
Seto leelo tavandivälise repertuaari veel ühe tähtsa osa moodustavad lüürilised laulud, mille tekstidel – erinevalt lüroeepilistest lauludest – puudub järjekindel süžee. See on väga viisiderohke laululiik – lüürilisi laule on analüüsitud materjalis esitatud kokku 39 viisitüübiga. Viisidest paistavad 23 kuuluvat vanemasse stiili ja 16 uuemasse stiili. Viiside jagamine vanemaks ja uuemaks stiiliks on mõnevõrra tinglik ja kohati subjektiivne, sest viisistruktuuri erinevad aspektid (näiteks rütmimudel ja helilaad) võivad siin osutada erinevas suunas. Pealegi eksisteerib samast viisitüübist tihti nii vanem kui ka uuem versioon. Uuema muusikalise stiiliga (kuhu liigitasin peamiselt mažoorsed-minoorsed funktsionaalharmooniaga viisid) käivad sageli koos ka uuemad värsivormid, kuigi see ei ole kindel reegel. Paaril juhul määrasin uuema lüürilise laulu uuemaks rahvalauluks, sest tekstis oli stroofilise laulu tunnuseid või see oli kirjandusliku päritoluga.
Seto leelo laululiikide viimase rühma moodustavad improvisatsioonid – laulud improviseeritud või omatehtud tekstiga. Sõnaosavus on seto kultuuris alati olnud naise väga tähtis omadus, sõnaosavat naist peeti ka muus mõttes asjalikuks ja osavaks. Sõnade seadmise oskuse pidi seto neiu omandama juba oma pulmadeks, kus tal tuli rohkesti koori saatel itkeda. Olla leelokoori sõnolinõ on suur au ja lauluemasid hinnatakse seto kultuuris väga kõrgelt. Viimastel aastakümnetel on Seto kuningriigipäevadel regulaarselt läbi viidud ka sõnoliste võistlusi, kus eeslauljad improviseerivad laule antud teemale. Improvisatsioonižanri teeb seto leelos võimalikuks laulude esitusviis, kus koor kordab eeslaulja poolt ettelauldud sõnu. Improvisatsiooniks kasutatakse juba olemasolevaid viise ning nende valik on suur. Olen käesoleva tüpoloogia materjalis leidnud 12 viisitüüpi, millega on esitatud improvisatsioone, ja oletan, et neid oleks palju rohkem, kui kogujad oleksid improvisatsioone sagedamini salvestanud. Improvisatsioone on esitatud nii vanemate kui ka uuemate viisitüüpidega.