Vormiehitus

Seto leelos koosneb melostroof (mõistet on selgitatud allpool) reeglina kahest osast – eeslaulja osast ja kooriosast. Kooriosa kordab eeslaulja teksti ja viisi, kuid sageli laiendab neid ja lisab täiendavaid vormiüksusi, mida eesti regilaulus enamasti ei esine. Eeslaulja ja kooriosa kui vormiehituse mõistete puhul tuleb silmas pidada, et kooriosa ei alga mitte koori sisseastumise hetkest, vaid teksti ja viisi kordusest. Nagu regilaulus üldiselt, astub ka seto leelos koor (järellauljad) tavaliselt sisse eeslaulja osa viimastel silpnootidel. Kui eeslaulja osa lõpeb refrääniga, siis astub koor sisse refrääni ajal. Noodistustes on kooriosa algus alati eraldatud taktijoonega (vt noodinäiteid allpool), vormiskeemides olen eraldamiseks kasutanud topeltjoont (näiteks AR || ARR).

Kui eesti regilaulus on ülekaalus kaherealised (st kahest erinevast viisireast koosnevad) viisid, kus järellauljad ei korda eeslaulja meloodiat, vaid laulavad samade sõnadega viisi teist rida (melostroofi skeem A || B), siis seto koor kordab alati eeslaulja osa – ehkki enamasti varieeritud kujul (A || A, AR || AR jms). Kui seto viis on kaherealine (mida esineb harva), siis laulab eeslaulja ette mõlemad viisiread (AB || AB).

Käesolevas tüpoloogias kuulub vormiehitus viisitüübi representatiivsete tunnuste hulka, ehkki leidub ka palju sarnase vormiehitusega tüüpe. Mõnikord võib vormiehitus osutuda viisitüüpi määravaks tunnuseks. Nii juhtub siis, kui viisi teistest tunnustest ei piisa viisitüübi identiteedi määramiseks – näiteks kui viiside harmooniline rütm (HR) on identne, kuid vorm erineb. Viimasel juhul lähtun sellest, et traditsioonis on melostroofi vorm lauljate jaoks olnud viisitüübi oluline ja püsiv omadus.

Seto leelos leidub palju erinevaid viisivorme, mille kirjeldamine, süstematiseerimine ja võrdlemine võiksid olla eraldi uurimisteemaks. Siin peatükis üritan anda ainult üldise ülevaate leeloviiside ehituspõhimõtetest ning selgitada viisitüüpide kirjeldustes esinevaid viisivormi analüüsiga seotud mõisteid, termineid ja tähistusi.

Kõigepealt tuleb arvesse võtta, et viisitüübi vormiehitus puudutab alati nii viisivormi kui ka tekstivormi. Need on omavahel tihedalt seotud, kuid ei ole alati identsed, sest viisivormi üksused ei ole tekstivormi üksustega rangelt seotud. Sama viisivormi üksus võib melostroofi vältel kõlada erineva tekstiga – mitme värsireaga või refräänsõnadega – ning teksti- ja viisiüksuse struktuursed funktsioonid ei pruugi olla alati vastavuses. Nii esineb viisiridu, mida lauldakse refräänsõnadega, muusikalisi refrääne, mida lauldakse värsirea tekstiga, ja ühe värsirea sobitamist kahe viisireaga. Seetõttu kasutan viisitüübi vormiehituse tähistamisel viisi- ja tekstivormi jaoks ühist skeemi juhul, kui need langevad kokku, ning eraldi skeeme, kui nende vahel on erinevusi.

Vormielemendid, millest moodustub seto laulu viisi- ja tekstivorm, on read ja refräänid. Viisirida vastab reeglina ühele värsireale, nagu regilaulus üldiselt. Värsiread vahetuvad tavaliselt igas melostroofis. Viisirida on vormi peamine, kohustuslik ja sageli ka ainus element. Suurem osa seto leelo viise on üherealised, kuid uuemas repertuaaris esineb ka kaherealisi viise. Refrääne määratakse kõigepealt teksti järgi – need on vormiüksused, millega lauldakse refräänsõnu. Refräänsõnad on enamasti spetsiifilise, värsireast erineva struktuuri ja tähendusega ning need korduvad laulu jooksul. Samas on refräänidel tihti ka oma muusikaline spetsiifika, näiteks eriline harmooniline või silbirütm, nii et vormiüksuse refräänifunktsioonist võib sageli aru saada ka ilma tekstita. Sellepärast toimub refrääni määramine tekstis ja viisis erinevalt. Tekstivormi skeemides tähistan refräänsõnadega üksusi alati refräänina (tähistused R ja r sõltuvalt refrääni pikkusest), kuid viisivormi puhul sõltub tähistus vormiüksuse muusikalisest spetsiifikast. Kui vormiüksusel on viisireast erinev „refrääniline“ struktuur, tähistan seda sümbolitega R ja r – analoogselt tekstivormi tähistamisega. Kui refräänsõnu lauldakse aga sama viisireaga nagu värsiridu, kasutan tähistusi A või B – sellisel juhul määravaks harmoonilise rütmi sarnasus. Refräänide pikkus varieerub poolreast mitme reani; ühes melostroofis võib olla mitu refrääni.

Viisivormi kirjeldan kas viisi melostroofi või kooriosa piires. Termin melostroof nõuab selgitamist, sest regilaulu tekst stroofe ei moodusta. Melostroof on (etno)musikoloogiline mõiste, mille all mõeldakse muusikalist vormiüksust, mis kordub laulu jooksul (tavaliselt erinevate sõnadega), kusjuures melostroof on oma struktuurilt keerulisem kui viisirida. Kuna seto laulus kordab koor eeslaulja osa, räägime melostroofist ka üherealiste viiside puhul (vorm A || A). Melostroof võib sisaldada mitu värsirida (seto leelos mitte rohkem kui kaks) ja refrääne.

Viisivormi kirjeldamisel on kooriosa struktuur tähtsam ja spetsiifilisem kui eeslaulja oma, sest eeslaulja laulab sageli viisi lühendatud varianti või tõlgendab seda vabamalt. Kooriosal on aga kindlam struktuur ja just see püsib viisitüübi erinevates esitustes. Seetõttu piirdun teatud tüüpi viiside puhul kooriosa vormi kirjeldamisega, kuna sellest piisab viisitüübi kirjeldamiseks. Samas leidub viisitüüpe, mille puhul tundub oluline näidata melostroofi terviklikku struktuuri.

Vormiehituse põhimõtteid

Vormiehituse järgi jagunevad seto leelo viisid üldjoontes kaheks suureks rühmaks – üherealised refräänita viisid ja refräänidega viisid. Viimastel on mitu alaliiki sõltuvalt refräänide muusikalisest iseloomust ja kasutamisest. Esineb ka ridadest ja refräänidest koosnevaid pikemaid kompositsioone.

Üherealised refräänita viisid

Refräänita viisid on seto laulus enamasti üherealised. Kaherealiste viiside puhul on tavaline, et esimest või teist viisirida kasutatakse sama viisitüübi teistes esitustes ka refräänina. Üherealised refräänita viisid kuuluvad reeglina vanemasse stiilikihti ja neid leidub palju I ja II rütmisüsteemis. Seto üherealiste viiside puhul on huvitav, et tegemist on peaaegu alati „laiendatud reaga“. Realaienduse struktuuri on lihtsam määrata laulu sõnalises tekstis. Laiendatuks pean ridu, mille silpide ja positsioonide arv on suurem kui kaheksasilbilises regivärsilises alusreas.

Näites 1 on toodud jaanilaulu melostroof (viisitüüp II.C.3.a), mille teksti alusvärss „Piitre peenü poisikõnõ“ on laiendatud 12 silbini, kasutades esimese rõhurühma kordust ja lisasõna „jälle“: „Piitre, / Piitre jälle / peenü / poisi- / kõnõ“. Värsirea laiendamise skeemiks on siin aabcd (tähed tähistavad skeemides rõhurühmi, tähe allajoonimine viitab rõhurühma laiendamisele lisasilpide abil, värsireas on laiendavad elemendid näidatud kursiiviga). Värsirea laiendamise skeem kehtib tavaliselt viisitüübi kõigis esitustes ja on viisitüübi oluline representatiivne tunnus.

Näide 1. Üherealine refräänita viis laiendatud reaga; „siselaiendus“. Jaanilaul, Elena (Oll´o) Laanetu kooriga, Suure-Rõsna k., 1976 (Estonie: Chants Seto, CD 2008, nr 6).

Laiendatud rea puhul eristan reasisest ja reavälist laiendamist. Siselaiendusega on tegemist siis, kui lisaelemente on kasutatud rea sees, enne värsi viimast rõhurühma. Seda tüüpi laienduse leiame näites 1. Reaväline laiendus tähendab lisaelementide lisamist rea lõppu – kõige sagedamini on tegemist teise poolrea kordusega. Sellist laiendust näeme sõnnikulaotamise laulus, mis on toodud näites 2 (viisitüüp II.A.2.a), kus korratakse teksti ja viisi teist poolrida: „sedä / aigu / ammu / oodi, / ammu / oodi“. Reasisene ja -väline laiendus esinevad tihti koos samas viisitüübis.

Näide 2. Üherealine refräänita viis laiendatud reaga; „reaväline laiendus“. Sõnnikulaotamise laul (töölaul), Miko Matr´o kooriga, Tupleva k., 1913 (ERA, Fon. 71 g).

Viisirea laiendamist ehk muusikalist laiendamist on raskem defineerida, sest erinevalt sõnalisest tekstist ei ole meil võrdluseks muusikalist „alusrida“. Teoreetiliselt peaks see olema kaheksast lühikesest noodist (kaheksandiknoodist) koosnev viisirida, kuid seto leelo vanemas kihis selliseid ridu ei esine (v.a refräänilised laulud rühmast I.C) ning ei ole alust arvata, et nad kunagi seal eksisteerisid, eelnedes ajalooliselt laiendatud ridadele. Pigem võiks oletada, et viisiread olid algselt kaheksast kaheksandiknoodist pikemad, mis tekitaski vajaduse regivärsi laiendamiseks. Viisirea kirjeldamisel on siiski oluline eristada vanemaid pikemaid viisiridu uuematest kaheksalöögilistest ridadest. Seetõttu nimetan neid tinglikult „laiendatud ridadeks“, võttes seejuures arvesse mitte ainult silpnootide arvu suurendamist, vaid ka pikemate vältuste kasutamist (näites 1 toodud viisi reapikkuseks on 20 lühikest lööki ja näite 2 viisirida on 10-löögiline, kui reavälist laiendust mitte arvestada). Samas on viisirea välist laiendamist lihtne tuvastada, sest sellega kaasneb motiivi kordus, nagu näites 2.

Tüpoloogia noodistustes moodustab rida ühe „takti“, mis on eraldatud tavaliste taktijoontega. Ma ei jaga viisirida meetrumi järgi taktideks, isegi kui rida on pikk, kuid mõnikord näitan reavälist laiendust lühikese joonega (vt näidet 2).

Refrääni(de)ga viisid

Refräänidega viisitüüpe võiks jagada vastavalt refrääni tüübile kolmeks alarühmaks, mille tunnusteks on (1) vanemad kahemotiivilised kontrastsed refräänid, (2) põhirea struktuuriga refräänid ja (3) uuemad „mittespetsiifilised“ kontrastsed refräänid.

Kahemotiivilise kontrastse refrääniga vanemad viisitüübid on koondatud rühma I.C.1. Üks selline viis – mängulaul „Hobusemäng“ – on toodud näites 3 (viisitüüp I.C.1.a₂). Nende viisitüüpide vormiehituse skeem on AR || AR nii tekstis kui ka viisis. Teksti- ja viisirida koosneb normatiivse värsi puhul kaheksast lühikesest silpnoodist, kuid mõnes viisis esineb palju murtud ja seitsmesilbilisi ridu. Refräänid on nii harmoonilise rütmi kui ka silbirütmi tasandil kontrastsed viisi põhireaga (vt näidet 3). Tüüpiliselt koosnevad need kahest hüüdelisest motiivist (sõnast) – antud juhul „heiko, leiko“. Noodistustes on refrään eraldatud eelnevast värsireast katkendjoonega.

Näide 3. Üherealine kontrastse refrääniga vanem viis. Hobusemäng (mängulaul), Jekaterina Lummo kooriga, Suure-Nedsaja k., 1972 (RKM, Mgn. ER 56 (11)).

Seda tüüpi vormiehituse puhul väljendub refrääni funktsioon selgesti nii tekstis kui ka viisis. Refrääni muusikalisteks tunnusteks on selle harmooniline kontrastsus põhirea suhtes, eriline rütm ja hüüdeline intonatsioon.

Viisitüüpe, kus refräänid on põhirea struktuuriga, leiame rühmas III.A. Sisuliselt on tegemist viisidega, kus sama viisirida korratakse erineva tekstiga, sh refräänidega. Viisirea identiteet väljendub siin kõigepealt harmoonilises rütmis. Nii näeme näites 4 toodud mängulaulus „Mõrsja kooletamine“ (viisitüüp III.A.1.b₃), et kogu melostroofi vältel kordub sama HR mudel Oo Xx Ox Oo. Kokku kõlab see melostroofi vältel viis korda – kaks korda eeslaulja osas ja kolm korda kooriosas. Tekstiüksuste funktsiooni järgi on siin tegemist värsiridade ja refräänidega – teksti vormiskeem on AR || ARR, kuid viisi seisukohalt kordub sama vormiüksus, mistõttu viisivormi võiks tähistada AA || AAA.

Näide 4. Põhirea struktuuriga refräänid; rõhuline rütm. Mõrsja kooletamine (mängulaul), Aleksandra (Alla) Nurm kooriga, Rokina k., 1972 (KKI, RLH 72:25 (4)).

Sellistes viisitüüpides väljendub refräänifunktsioon peamiselt sõnalises tekstis. Sageli avaldub see üksnes asjaolus, et samad sõnad korduvad igas melostroofis, olemata seejuures kuidagi spetsiifiliselt „refräänilikud“ (refrään „koolõ’ kurva mõrsija“ on struktuurilt tavaline värsirida). Kuigi tekstiread ja refräänid on sama HR mudeliga, võib refräänil olla siiski ka teatud muusikaline omapära, mis väljendub silbirütmis. Näite 4 puhul ei ole värsirea ja refrääni silbirütmi erinevus kuigi spetsiifiline, sest refrääni rütmimuster     on tavaline ka seitsmesilbilises rõhulises värsis, mis on III rütmisüsteemi viisides sagedane. Tänu kordumisele igas melostroofis jääb refrääni rütmimuster siiski meelde kui eriline „refräänilik rütm“ ning sellest kujuneb konkreetses laulus refräänifunktsiooni muusikaline tunnus. Veel üheks seto leelos esinevaks võtteks, mis refrääni muusikaliselt eristab, on refräänirea pikendamine (harva ka lühendamine) tekstireaga võrreldes, kusjuures HR mudel jääb värsireas ja refräänis põhimõtteliselt samaks. Sellise võtte leiame rühma III.A.2 viisitüüpides.

Refräänide kolmandaks tüübiks on kontrastsed „mittespetsiifilised“ refräänid, mis esinevad uuemates kaherealistes viisides. Need leiab rühmadest III.B ja III.C. Viisid koosnevad siin kahest erinevast viisireast, millest üks võib olla esitatud refräänsõnadega – rühmas III.B on refrääniks teine rida ja rühmas III.C esimene rida. Nimetan neid refrääne „mittespetsiifilisteks“, sest samade viisiridadega lauldakse ka värsiridu. Seega väljendaksin viisi vormi skeemiga AB || AB (sest ei esimene ega teine viisirida ei oma iseenesest refrääni funktsiooni) ja teksti vormi skeemidega AB || AB, AR || AR või RA || RA vastavalt konkreetse laulu tekstile.

Näidetes 5 ja 6 on toodud viisitüübi III.B.2.a₁ kaks esitust erinevate tekstidega. Viis on kaherealine, vormiga AB || AB. Erineb ridade harmooniline rütm (Oo Oo Xo Xo ja Xx Ox Oooo) ja refräänilise teksti puhul ka silbirütm. Sõnalise teksti struktuur on näites 5 üherealine refrääniga AR || AR ja näites 6 kaherealine AB || AB.

Näide 5. Uuem üherealine viis kontrastse refrääniga (teksti vorm AR || AR). Eelä_ks ime lilli lätsi (lüroeepika), Akulina Pihla kooriga, Treski k., 1972 (RKM, Mgn. II 2620 b).

Näide 6. Uuem kaherealine viis (teksti vorm AB || AB). Kull´a imä, tsirgu imä (lüürika), Akulina Pihla kooriga, Treski k., 1972 (RKM, Mgn. II 2622 e).

Esituste võrdlus kinnitab, et viisid on nii harmooniliselt kui ka meloodiliselt väga sarnased (osalt sellepärast, et tegemist on samade esitajatega) – erineb peamiselt rütm. Kaherealise teksti puhul (näide 6) koosnevad mõlemad read kaheksast kaheksandiknoodist; refrääniga esituses (näide 5) vastandub kaheksandiknootidest põhireale spetsiifilise rütmiga refrään .    , kus esineb punkteeritud rütmi ja pikemaid vältusi.

Refrääniga viisitüüpides esineb ka ridadest ja refräänidest koosnevaid pikemaid melostroofe, kus kombineeritakse vormiüksuste kordusi ja mitmeosalisi refrääne. Näiteid leidub viisitüüpides III.A.1.a₁₁ (pikem tekstivorm AB || ABRRR), III.A.2.a₄ (ABC || ABC RRR(R)), III.A.2.b₃ (AB || R₁R₂R₃R₂), II.E.2.a₂ (AB || ABRRRRRR) jm; mitmeosalised refräänid on allajoonitud.

Eelnev ülevaade ei ole loomulikult ammendav. Seto leelos esineb veel palju vormistruktuure, mida siin ei ole käsitletud.