Rütmil on oluline roll seto leelo viisitüüpide eristamisel. Võrreldes rütmiliselt üsna homogeense eesti regilauluga, kus suures ülekaalus on kaheksast lühikesest silpnoodist koosnevad viisid, on seto mitmehäälsete viiside rütm märksa mitmekesisem. Erinevate viisitüüpide rütmimudelid on piisavalt individuaalsed, püsides muutumatuna viisi eri esitustes ja versioonides. Seetõttu võib rütmimudelit pidada viisitüübi oluliseks representatiivseks tunnuseks.
Seto viiside rütmistruktuuri analüüsides eristan erinevaid tasandeid – meloodilist rütmi, silbirütmi ja harmoonilist rütmi. Rütmitunnuste hulka kuuluvad ka meetrumimudelid. Neist kõige erilisem rütmiilming, milles väljendub seto leelo muusikalise stiili omapära, on harmooniline rütm. See juhib kooskõlade moodustamist ja viisi varieerimist ning määrab ka viisitüübi identiteedi. Harmoonilise rütmi tunnetus on seto traditsioonilise muusikalise mõtlemise üks alustaladest. See on ka käesoleva viisitüpoloogia alusmõiste, sest harmooniline rütm on viiside kõige olulisem representatiivne tunnus, mille põhjal saab eristada ka muus mõttes sarnaseid viisitüüpe. Silbirütm ja meetrumimudel on harmoonilise rütmiga võrreldes mõnevõrra üldisemad, kuid samuti tähtsad viisitüüpide tunnused. Meloodiline rütm varieerub kõige rohkem, aga ka sellel on oma roll viiside individualiseerimisel.
Seto leelo muusikaline stiil ei ole rütmiliselt homogeenne. Selles avalduvad erinevat tüüpi rütmisüsteemid. Rütmisüsteemide eristamine seto leelos on käesolevas uurimuses nii eeldus (hüpotees) kui ka tulemus. Hüpoteesina (kirjutasin sellest esimest korda 2001. aasta artiklis) oli see aluseks tüpoloogia struktuuri loomisel, samas tulid rütmisüsteemide omadused tüpologiseerimise käigus paremini esile, nende definitsioonid ja kirjeldused täienesid märkimisväärselt ning mõnevõrra ka muutusid. Rütmisüsteemide eristamine on väga oluline mitte ainult viisitüpoloogia koostamisel, vaid ka seto leelo ajaloolise arengu uurimisel, sest need viitavad suurtele erineva päritoluga stiilikihtidele. Pealegi esindavad seto leelo rütmisüsteemid põhimõtteliselt erinevaid rütmitaju tüüpe ja viiside rütmilise struktureerimise printsiipe. Rütmisüsteemide analüüs aitab paremini mõista uuritava traditsiooni kognitiivset aspekti ehk traditsioonilise muusikalise mõtlemise olemust.
Seto leelos eristan kolme rütmisüsteemi, mille alusel on käesolevas viisitüpoloogias viisitüübid kõige üldisemalt grupeeritud. Kuna rütmisüsteemide üksikasjalikud kirjeldused on toodud veebirakenduse Tüpoloogia osas (vt I rütmisüsteem, II rütmisüsteem ja III rütmisüsteem), selgitan siin peatükis nende põhiomadusi ja erinevusi vaid üldjoontes, keskendudes rütmisüsteemide võrdlusele. Enne seda käsitlen rütmianalüüsis olulisi mõisteid – meloodiline rütm, silbirütm ja meetrumimudel. Harmoonilisele rütmile pühendan aga eraldi peatükki (vt Harmooniline rütm), võttes arvesse teema erilist tähtsust käesoleva tüpoloogilise uurimuse meetodi seisukohalt.
Meloodiline rütm, silbirütm ja meetrumimudel
Rütmist rääkides peetakse tavaliselt silmas meloodilist rütmi – rütmivältuste kombinatsioone meloodias. Seto lauludes võib meloodilisel rütmil olla teatud struktuurne tähtsus, kuid see jääb siiski muusikalise struktuuri pinnatasandiks. Märksa olulisem ja viisitüüpide seisukohalt iseloomulikum rütmitasand on nn silbirütm.
Silbirütmi mõiste tõid rahvalaulu analüüsi ukraina teadlased Filaret Kolessa (1907) ja Kliment Kvitka (1923). Edasiarendatuna andis silbirütmi analüüs häid tulemusi paljude rahvaste rahvalaulude uurimisel. Üldistades võib väita, et see meetod on efektiivne kõikjal, kus silbirütm erineb meloodiarütmist. Silbirütmi analüüsist võib lähemalt lugeda veebirakenduse peatükis Viisitüübi määramise meetodid: representatiivsete tunnuste otsingul, siinkohal seletan aga seto laulude näitel, kuidas eristada silbirütmi meloodiarütmist ja kuidas luua silbirütmi mudeleid.
Silbirütm on silpide vaheldumise rütm laulmisel. Meloodilise ja silbirütmi erinevus tekib siis, kui ühte silpi lauldakse mitme meloodianoodiga – toimub silbijaotus. Kui silbijaotusi ei ole, langevad meloodia- ja silbirütm kokku. Selline rütm on iseloomulik näiteks enamikule eesti regilauludele ja seda nimetatakse süllaabiliseks rütmiks. Süllaabilise rütmiga viise leiame ka seto leelo vanemas kihis (vt eriti I rütmisüsteemi rühma I.A). Näites 1 on toodud lüroeepilise laulu „Kalmuneiu“ esitus, kus meloodiline ja silbirütm langevad kokku.
Näide 1. Süllaabiline rütm. Kalmuneiu (lüroeepika), Elena (Oll´o) Laanetu kooriga, Suure-Rõsna k., 1972 (RKM, Mgn. ER 55 (1)).
Samas esinevad seto leelos (eriti II rütmisüsteemis, kuid samuti näiteks rühmas I.B) veerandnoodi pikkused silbijaotused, st et üks silp jaotatakse kahe kaheksandiknoodi vahel. Nii leidub näites 2 toodud pulmalaulus viis sellist silbijaotust (vt kaarega ühendatud kaheksandike paare). Silbijaotuste rütmivältusi kokku liites saame viisitüübi silbirütmi mudeli (see on kirjutatud noodistuse alla).
Näide 2. Silbijaotustega viis ja selle silbirütmi mudel. Pulmalaul, Anne Vabarna kooriga, Tonja k., 1934 (ERA, Fon. 426 a).
See on silbirütmi modelleerimise esimene aste, millele võib järgneda teksti „liiasuse“ (üleliigsete elementide) redutseerimine ehk teksti lihtsustamine (vt näiteks Banin 1983). Seto leelo analüüsil ei ole seda enamasti tarvis, välja arvatud juhul, kui viisitüübi erinevates esitustes kasutatakse alternatiivseid lisasilpe ja silbijaotusi. Sel juhul arvestatakse üldistatud silbirütmi mudeli koostamisel ilma lisasilbita varianti. Näites 2 toodud esituses on võimalik asendada eeslaulja esimene rõhurühm „kosi-ks k´ullõ“, mis on laiendatud lisasõnaga k´ullõ, struktuurse kahesilbilise sõnaga „kosi“ (nii nagu see toimub kooriosas) ning jagada selle silbid võrdselt vastavatele meloodiaüksustele. Nii saame nelja kaheksandiknoodi asemel kaks veerandnooti (vt silbirütmi alumist rida näites 2) ning eeslaulja ja kooriosa silbirütmi mudel osutub samaks.
Seto leelo viiside analüüsil olen siiski enamasti piirdunud silbirütmi abstraheerimise esimese tasandiga, sest määran viisitüüpi kooriosa järgi, kus teksti lisaelementidel (laiendustel) on enamasti struktuurne tähendus. Võrreldes meloodiarütmiga seisneb silbirütmi eelis viisitüübi rütmimudeli leidmisel selles, et silbirütm on märksa stabiilsem viisitüübi tunnus, mis säilib ka erineva meloodilise rütmiga viisivariantides. Silbirütmi kui viisitüübi representatiivse tunnuse puuduseks on väiksem individuaalsus võrreldes harmoonilise rütmiga.
Veel üheks viisitüübi rütmilise struktuuri oluliseks tunnuseks on meetrumimudel. Meetrumimudel on viisitüübi määramisel eriti tähtis siis, kui silbirütm koosneb peamiselt ühesugustest rütmivältustest. See on eriti iseloomulik I rütmisüsteemile, kus silpnoodi pikkuseks on valdavalt kaheksandiknoot (vt näiteid 1 ja 3). Sel juhul peab rütmimudeli leidmiseks ühendama silpnoodid meetrumirühmadeks, mis enamasti vastavad sõnalise teksti rõhurühmadele. Näites 1 on kaheksandiknootidest meetrumühikutega kooriosa meetrumimudeliks (2 + 2 + 3) + (2 + 2 + 2) – selline meetrumimudel on viisitüübi väga iseloomulik tunnus. Meetrumimudel võib olla oluline ka II rütmisüsteemi viisides, kus silbirütmi mudelis on palju veerandnoote (näide 2). Selles näites koosneb kooriosa silbirütm valdavalt veerandnootidest ja veerandnootide ühendamine meetrumirühmadesse – 2 + 3 + 4 (vt ülakomasid) – annab viisi rütmistruktuurist selgema pildi.
Rütmisüsteemid
Seto mitmehäälsetes lauludes leidub rütminähtusi, mis viitavad erineva päritolu ja vanusega stiilikihtide olemasolule traditsioonis. Kuna need nähtused avalduvad süsteemselt (ehk kompleksselt), nimetan neid rütmisüsteemideks. Stiilikihtide piirid ei ole alati selged, kuna nende tunnused võivad osaliselt kattuda. Lisaks võivad tunnused avalduda erinevalt sõltuvalt konkreetsete lauljate esitusmaneerist. Kõige üldisemas plaanis jagan kogu seto leelo viisirepertuaari kolmeks osaks – I rütmisüsteemiks, II rütmisüsteemiks ja III rütmisüsteemiks.
Rütmisüsteemidele on pühendatud põhjalikud kirjeldused veebirakenduse Tüpoloogia osas (vt lingid eespool), mistõttu keskendun siin nende põhitunnuste võrdlusele. Kolm kõige tähtsamat tunnust on omavahel loogiliselt seotud – need on meetrilise pulsatsiooni tasandid, rütmivältuste proportsionaalsus ja rütmistruktuuri kujunemine „liitmise“ või „jagamise“ printsiibil (additive ja divisive rhythm Curt Sachsi (1953) järgi).
I rütmisüsteem on ühetasandiline – viisides toimub meetriline pulsatsioon ainult ühel tasandil, kus rütmiühikuks ja meetrumilöögiks on lühikesed silpnoodid (noodistuste kaheksandiknoodid). Need on selle rütmisüsteemi viisides kas ainsaks rütmivältuseks või suures ülekaalus (vt näiteid 3 ja 1).
Näide 3. I rütmisüsteem; meetrumilöögiks on kaheksandiknoot. Mõrsjaitk ristiemale, Irina (Ir´o) Liivik kooriga, Meremäe v., 1937 (ERA, Pl. 71 A2).
Kaheksandiknoodist kaks korda pikemad vältused (veerandnoodid) võivad esineda I rütmisüsteemi viisides ainult ühekaupa, kombinatsioonis kaheksandiknoodiga, moodustades rütmimustri
II rütmisüsteemi viiside meetrum on vähemalt kahetasandiline – meetriline pulsatsioon toimub mitte ainult kaheksandiknootides, vaid ka läbivalt veerandnootides. Need vältused on proportsionaalsetes suhetes ja moodustavad erinevaid veerandnootides mõõdetavaid rütmimustreid (vt näide 4).
Näide 4. II rütmisüsteem; meetrumilöökideks on veerandnoodid. Jaanilaul, Elena (Oll´o) Laanetu kooriga, Suure-Rõsna k., 1976 (Estonie: Chants Seto, CD 2008, nr 6).
Veerandnootide läbiva pulsatsiooni teeb võimalikuks see, et kõik kaheksandiknoodid grupeeruvad II rütmisüsteemis kahe kaupa, samal ajal kui I rütmisüsteemis vahelduvad sageli kahest ja kolmest kaheksandiknoodist koosnevad rõhurühmad (vt näited 1 ja 3). Meestelauludes võib lisanduda meetrilise pulsatsiooni kolmas tasand – kuueteistkümnendikud. Selle põhjuseks on meestelaulude aeglane tempo ja soov tekitada aktiivseid rütme, jagades kaheksandiknoote kaheks (vt näide 5).
Näide 5. II rütmisüsteem; kolmetasandiline meetrum. Põllulaul, Jefim (Juhkim) Luuga meeskooriga, Uusvada k., 1977 (RKM, Mgn. II 3686 (1)).
I rütmisüsteemis ja II rütmisüsteemis moodustuvad rütmijärgnevused meetrumirühmade liitmisel ehk nn liitva rütmi (additive rhythm) printsiibil. See on eriti ilmne, kui liidetakse erineva pikkusega rühmi – 2 + 3 + 3 + 2 või 2 + 3 + 4 jms – ehk ebaregulaarse meetrumi puhul. Liitev rütm esineb paljude rahvaste vanemas traditsioonilises muusikas ja selle vastandiks on nn jagav rütm (divisive rhythm), mis seostub kõigepealt euroopaliku, funktsionaalharmoonial põhineva kunst- ja populaarmuusikaga. Jagava rütmi puhul tekivad rütmimustrid suuremate ajaüksuste jagamise tulemusena. Euroopa klassikaline muusika on selle printsiibi äärmuslik ilming – põhimõtteliselt lõpmatu ajaskaala, kus pikemaid perioode saab lõpmatult ja proportsionaalselt jagada, kujundades saadud rütmivältustest erinevaid rütmimustreid. Rahvamuusikas (eriti uuemas tantsulises pillimuusikas ja uuemas rahvalaulus) esineb jagav rütm piiratumal kujul, kus jagatavad ajaüksused (vormiüksused) on väiksemad ja konkreetsemad ning rütmitasandeid on vähem. Jagava rütmi põhimõtet järgivad seto leelo viisitüübid olen määranud III rütmisüsteemiks.
III rütmisüsteemi võib nimetada „rõhuliseks“, sest selle tunnuseks on kaheksalöögilised viisiread, mis jagunevad proportsionaalselt kaheks poolreaks ja neljaks kahelöögiliseks meetrumirühmaks, kusjuures iga tasandi meetrumiüksuse esimesel noodil asub meetriline rõhk. Kaheksalöögilist viisirida lauldakse kaheksapositsioonilise värsireaga, kusjuures tihti (kuid mitte alati) on tegemist nn rõhulise värsiga. Rõhulises värsis ei järgita regivärsi ehituse reegleid, silpide arv võib varieeruda, kuid kaheksapositsiooniline struktuur säilib ja esile tulevad meetrilised rõhud, mis vastavad muusikalise meetrumi rõhkudele. Selle rütmisüsteemi erinevuseks I rütmisüsteemist ja II rütmisüsteemist on ka iseloomulike laiendusvõtete (lisasilpide ja korduste) puudumine värsis.
III rütmisüsteemis toimub rütmiline pulsatsioon kaheksandiknootide ja veerandnootide tasandil nagu II rütmisüsteemis; harvem esinevad ka 16-noodid. Erinevuseks on see, et III rütmisüsteemis on struktuurne tähtsus ainult kaheksandiknootidel, sest veerandnoodid ja 16-noodid meloodias tekivad silpide arvu varieerimise tõttu värsireas – mõned silbid võivad olla venitatud kahele positsioonile ja mõned positsioonid võivad olla jagatud kaheks silbiks. Näites 6 on toodud rõhulise värsiga laul „Imed“, kus esinevad erineva meloodilise rütmiga kaheksapositsioonilised lühiread.
Näide 6. III rütmisüsteem; kaheksapositsioonilised lühiread. Imed (naljalaul), Veera Pähnapuu kooriga, Põrste k., 1973 (RKM, Mgn. II 2350 l).
Selles näites on meloodilise rütmi (ja ka silbirütmi pinnatasandi) mustrid küll mitmekesised, kuid need ei ole lauluesituse vältel püsivad ega määra viisitüüpi, sest sõltuvad silpide arvu varieerumisest rõhulises värsis. Viisirea silbirütmi sügavamaks tasandiks on III rütmisüsteemi viisitüüpides kaheksast kaheksandiknoodist koosnev mudel.
Seto leelo kolm rütmisüsteemi vastavad kolmele erineva ajaloolise päritoluga stiilikihile. Kõige vanem süsteem on esimene, sest selle viisitüüpidega esitatakse vanemaid laululiike – itke, töölaule, kalendritavandi laule, pulmalaule, lüroeepilisi laule. Selle rütmisüsteemi viiside arhailisus väljendub muusikaliselt rütmi ühetasandilisuses ning vanema pooltoon-poolteisttoon-laadi rohkes kasutamises. II rütmisüsteem tundub olevat samuti üsna vana, mida tõendavad ebaregulaarse liitva rütmi ilmingud ning põhimõtteliselt samasugused regivärsi laiendusvõtted, mis on omased I rütmisüsteemile. Kõige uuemat stiilikihti esindab ilmselt III rütmisüsteem proportsionaalse jagava rütmiga ja rõhulise printsiibiga nii värsis kui ka viisis. Sellesse süsteemi kuuluvate laulude hulgas on kõige rohkem tavandivälist meelelahutuslikku repertuaari (mängulaule, naljalaule, uuemaid rahvalaule). Samas võib ka III rütmisüsteemi viisidel olla vanemaid juuri, kuna kaheksapositsioonilised rõhulised värsid ja viisid koos iseloomulike rütmimustritega esinevad paljude Euroopa rahvaste hälli- ja lastelauludes, mille päritolu on oletatavasti väga vana.