Seto leelo esitusviis – laulmismaneer, hääletämber, rütmilised ja helikõrguslikud nüansid ning tempo muutused – ei mängi määravat rolli viisitüüpide määramisel ja kirjeldamisel. Need stiiliomadused ei kuulu viisitüüpide representatiivsete tunnuste hulka. Samas moodustavad need esituse aspektid seto leelo muusikalise stiili lahutamatu ja väga olulise osa, ilma milleta ei ole võimalik seda stiili täielikult kirjeldada. Seetõttu käsitlen järgnevalt seto leelo laulmismaneeri mõningaid iseärasusi.
Eesti regilauluesituse autentse maneeri kohta ei ole meil piisavalt teadmisi, kuna ajal, mil helisalvestamine muutus võimalikuks, oli traditsioon juba hääbumas. Olemasolevate salvestiste põhjal võib siiski oletada, et setode laulmismaneer oli (ja on) eesti regilaulu kontekstis eriline. Setod laulavad kõlava rinnahäälega, kasutades spetsiifilist hääletämbrit, mida on keeruline sõnadega kirjeldada. Subjektiivse mulje põhjal ütleksin, et seto naiste traditsiooniline hääletekitamine on võrdlemisi terav, tihe ja mõnevõrra nasaalne. Tänapäeval on hääletämber üldiselt pehmemaks muutunud, kuid see sõltub konkreetsest leelokoorist. Seto mehed laulavad robustse, kähiseva häälega väga jõulises, maskuliinses maneeris.
Seto leelo laulmismaneerist rääkides tuleb arvestada eeslaulja ja kooripartii erinevusega. Seda erinevust lühidalt iseloomustades võiks kasutada sõna „retsitatiivne“ eeslaulja kohta ja „laululine“ koori kohta, kuid sõltuvalt repertuaarist ja esitajatest avaldub kontrast erineval määral. Eeslaulja laulmismaneeri retsitatiivsus seisneb kõnelähedases rütmis ja intonatsioonis – ta laulab pisut kiiremini ja vaiksemalt kui koor. See on seotud eeslaulu funktsiooniga laulus: eeslaulja põhiülesanne on koorile laulusõnu ette laulda (või isegi luua, kui tegemist on improvisatsiooniga). Sellepärast nimetatakse eeslauljat rahvapäraselt iistütlejäks või sõnoliseks. Eeslaulja vokaalsed võimed ei ole eeslaulu funktsiooni seisukohalt määrava tähtsusega (kuigi ilus hääl on igal juhul eeliseks), märksa olulisemad on hea mälu ja sõnaosavus. Koori laulmismaneer on tunduvalt laululisem – koor laulab kõlavamalt ja aeglasemalt, regulaarsema rütmi ja meetrumiga. Ka viisitüüp väljendub selgemalt kooriosas, kuna harmooniline rütm on seal korrapärasem. Seto meestelaulus ilmneb kontrast eeslaulja ja kooriosa vahel eriti tugevalt. Kuigi meestest eeslauljad esitavad oma osa üsna jõuliselt, on nende esitusmaneerile omane vaba, deklamatoorne rütm. Koor laulab seevastu üsna ranges rütmis, tugevate meetriliste rõhkudega ja peaaegu kaks korda aeglasemalt kui eeslaulja. Mehed laulavad maksimaalse tugevusega ja teevad sageli hingamispausi, et rõhutada järgmist nooti veelgi võimsamalt. Uuemas repertuaaris on erinevused eeslaulja ja kooriosa vahel nii naiste kui meeste esituses palju väiksemad.
Seto leelot kuulates äratab tähelepanu ka eriline „elastne“ rütm, mis on seotud nii keelerütmi (silbipikkuste) mõjuga muusikalisele rütmile kui ka tempomuutustega melostroofi vältel. Lisaks juba mainitud eeslaulja ja kooriosa tempo erinevusele on iseloomulik tempo aeglustamine eeslaulja osa lõpus, mis annab koorile märku sisseastumiseks. Naistelaulule on tüüpiline ka melostroofi viimase rõhurühma kiirendamine ja viimase silpnoodi lühendamine. Mehed laulavad kooriosa püsivas tempos ja ranges meetrumis lõpuni ning redutseerivad sageli viimase silbi, et lõpetada melostroof rõhulisel meetrumilöögil. Viisitüübi rütmimudeli analüüsis ei arvesta ma tempomuutusi, sest need on ole seotud mitte viisistruktuuri, vaid esitusmaneeriga. Seetõttu määran viisirea lõpu rütmi mitte koori-, vaid eeslaulja osa järgi, kus puuduvad nii lõpukiirendus kui silpide redutseerimine.
Seto lauljate intonatsioon on ühelt poolt seotud viiside helikõrgusliku struktuuriga (vt Helilaadid), kuid ühtlasi ka esitusmaneeri omapära. Seto leelos on intoneerimine arhailiselt ebamäärane ja kõikuv, mistõttu tuleb noodistustes kasutada rohkelt mikroalteratsiooni märke. Seejuures erineb ka samaaegselt laulvate lauljate intonatsiooniline häälestus, luues nn „laiad unisoonid“, mida noodikirjas ei ole võimalik edasi anda. Helikõrguste kõrvalekalded teoreetilisest „normist“ on osalt juhuslikud, osalt aga seaduspärased (lähemalt vt peatükis Helilaadid). Lisaks esineb veel üks omapärane intonatsiooniga seotud nähtus – helikõrgusliku taseme („helistiku“) järkjärguline tõus ja järsud madaldamised, mida rahvapäraselt nimetatakse kergütämiseks.
Kergütämine on üks seto leelo omapärasemaid tunnuseid, millele on raske leida paralleele maailma traditsioonilises muusikas. Kergütämiseks nimetatakse helikõrguse järsku madaldamist, mida eeslaulja algatab korduvalt laulu jooksul. Koor peab seejuures aru saama uuest „helistikust“ ja astuma sisse õigel kõrgusel (võimalik, et see on üks põhjustest, miks eeslaulja aeglustab tempot enne koori sisseastumist). Kergütämine on teadlik esitusvõte ja üks oskustest, mida seto eeslaulja peab valdama. Helikõrguse järsule madaldamisele eelneb selle järkjärguline tõus mitme melostroofi vältel, kuid pole päris selge, mil määral seda teadvustatakse. Kergütämise kasutamise sagedus varieerub oluliselt erinevates esitustes ja erinevatel eeslauljatel – see võib juhtuda enam-vähem regulaarselt iga 4-6 melostroofi järel, kuid võib olla ka väga ebakorrapärane või puududa üldse. Akustilised mõõtmised näitasid, et kergütämise keskmine intervall on 1,7 pooltooni ja eelnev tõus on keskmiselt 1,8 pooltooni (vt Pärtlas 2021b). Samuti selgus, et eeslaulja kaldub iga melostroofi alustama pisut madalamalt, tehes omamoodi mikro-kergütämisi.
Olen uurinud ka kergütämise võimalikke funktsioone – kas see tuleneb praktilisest vajadusest laulmist kergendada (see on võtte kõige levinum seletus), on seotud laulu sõnalise sisuga (vt Sarv 1977: 77) või on tegemist lihtsalt traditsioonilise kombega. Uurimuses ei ilmnenud seoseid kergütämise ning sõnalise teksti sisu ja struktuuri vahel. Praktilisele vajadusele viitab „helistiku“ ebatavaliselt kiire tõus, mida mõõtmine ka kinnitas: minu arvestuste järgi tõuseb helikõrgus seto laulus keskmiselt 3,9 tsenti sekundis. Pikema laulu jooksul võiks see tähendada helikõrguse tõusu kuni 38,5 pooltooni võrra (üle kolme oktavi), mis muudaks laulmise ilmselgelt võimatuks. Samas selgus, et laskuva modulatsiooni puhul ei ole määrav mitte tõusu ajal saavutatud absoluutne kõrgus, vaid sellele eelnenud tõusu kiirus. Teisalt, kui eeslaulja ei kergütä, siis “helistiku” tõus peatub. Seetõttu jääb mulje, et eeslaulja kasutab kergütämist eesmärgiga võimaldada „helistiku“ tõusu, andes koorile selleks ruumi. Oletust toetab ka sõna kergütämine tähendus – ‘kergitamine, tõstmine’). See viitab tõenäosusele, et helikõrguse tõus oli kunagi teadlik esteetiline väärtus ja seda tehti sihipäraselt. Tänapäeval ei toimu seto kooridel enam kuigi märkimisväärset „helistiku“ tõusu, seetõttu on kergütämine muutunud eelkõige traditsiooniliseks esitusvõtteks, mida kasutatakse vana kombe tõttu ilma muu põhjuseta.