Seto leelo viisitüpoloogia, mida esitleb käesolev veebirakendus, põhineb kõigepealt muusika analüüsil ja eeldab muusikateoreetilist käsitlust ning vastavate terminite kasutamist. Seega tuleb viisitüpoloogia mõistmiseks tutvuda seto leelo muusikastiili(de) põhiomaduste ja nende uurimise problemaatikaga. Seto leelotraditsioon pakub muusikaanalüüsi jaoks palju põnevaid teemasid, sest see hästi säilinud iidne mitmehäälne laulutraditsioon on silmapaistvalt omapärane nii regionaalses kui ka palju laiemas mõõtmes.
Rääkides seto leelo vanemast muusikalisest stiilist, kasutatakse sageli sõnu “ebatavaline”, “haruldane”, “unikaalne”, sest paljud leelo stiilijooned esinevad kogu maailma traditsioonilises muusikas tõesti väga harva. Nii on üheks unikaalseks ja saladuslikuks nähtuseks seto pooltoon-poolteisttoon-laad – ebatavalise sümmeetrilise struktuuriga mittetempereeritud helirida, mis on omane seto leelo vanematele liikidele (itkudele, töö- ja tavandilauludele). Selle helireaga on seotud ka erilised intonatsioonilised ilmingud – astmetevaheliste intervallide varieerimine ja (mikro)alteratsioon, mis lisavad seto lauludele spetsiifilist kõlavärvi. Seto viiside veel üheks huvitavaks omaduseks on üsna rangelt väljapeetud binaarne harmooniline süsteem ja sellest tulenev harmoonilise rütmi nähtus. Omapärased on ka seto laulu rütmistruktuur, eriline “elastne” tempo ja rütmitunnetus – suhteliselt lühikese melostroofi jooksul võib toimuda mitmeid tempo (mikro)muutusi ning esineb ka palju rütmilisi nüansse. Ja lõpuks ei saa mainimata jätta väga ebatavalist esitusvõtet, mida setod nimetavad kergütämiseks – eeslaulja poolt läbi viidud järske laskuvaid “modulatsioone”, millele eelneb helikõrgustaseme (“helistiku”) järkjärguline tõus.
Seto leelo muusikaline süsteem on väga mitmekesine ja mahukas teema, mis vääriks põhjalikku käsitlemist eraldi monograafias. Sellise uurimuse, omamoodi “Seto leelo muusikateooria”, plaanin tulevikus välja anda omaette raamatuna. Plaani teostumisel saab käesolevast “Seto leelo viisitüpoloogia” veebirakendusest monograafia lisa, kust saab vaadata noodinäiteid ja kuulata helisalvestisi. Elektroonilise “Seto leelo viisitüpoloogia” eraldi kasutamiseks on aga vaja lühemat ülevaadet, mis annab põhiteadmised seto viiside muusikalise stiili eri aspektidest. Need on hädavajalikud, et aru saada viisitüpoloogia koostamise põhimõtetest ja viisitüüpide analüütilistest kirjeldustest.
Siinse sektsiooni alamlehtedel (vt rippmenüü) peatun eelkõige seto leelo muusikalise süsteemi neil aspektidel, millel põhineb viisitüüpide määramine ja rühmitamine ning viisitüpoloogia hierarhilise süsteemi loomine. Nendeks aspektideks on kõigepealt harmooniline rütm (vt Harmooniline rütm), rütmisüsteemi teised ilmingud nagu meloodia- ja silbirütm (vt Rütm ja meetrum) ning viisivorm ja selle seos sõnalise teksti struktuuriga (vt Vormiehitus). Samas tutvustan ka neid stiilitunnuseid, mida seto viisitüüpide määramisel otseselt ei kasutata, kuid mis on seto leelo muusikalise stiili seisukohalt väga olulised ja millest tuleb juttu viisitüüpide kirjeldamisel. Nendeks stiili aspektideks on mitmehäälse faktuuri ehitus (vt Mitmehäälsus) ja helilaadide süsteem, mis on tähtis kriteerium seto leelo ajalooliste stiilide eristamisel (vt Helilaadid). Samuti peaks “Seto leelo viisitüpoloogia” kasutajal olema ettekujutus seto mitmehäälsete laulude traditsioonilisest esitusviisist, kus on oluline eeslaulja ja koori vahekord, ning kergütämise võttest, mis ei ole otseselt seotud viisitüüpide eristamise või kirjeldamisega, kuid on väga omapärane esitusstiili element (vt Esitusviis).