Seto leelo, iidse päritoluga mitmehäälne rahvalaul, on üks väheseid järjepideva traditsioonina tänaseni säilinud vanema laulukultuuri vorme Eestis. Leelo on seto kultuuri märgiline nähtus, sellel on sajandeid olnud väga oluline roll setode traditsioonilises eluviisis ja see on endiselt seto etnilise identiteedi ülitähtis osa. Seto leelo on oma kultuurilis-geograafilises kontekstis väga omapärane rahvalaulustiil, erinedes märkimisväärselt nii eesti kui ka naaberrahvaste rahvalaulust. Seto leelo ajalooline päritolu on seni lahendamata mõistatus – oletatavasti on see mingi arhailise kultuuri kild, mis on säilinud meie ajani tänu setode pikaajalisele kultuurilisele ja keelelisele isoleeritusele.
Eesti regilaulu kontekstis teeb seto leelo ainulaadseks juba selle mitmehäälne esitusvorm. Eesti regilaul on põhimõtteliselt ühehäälne stiil isegi siis, kui lauldakse mitmekesi, setod laulavad aga alati mitmehäälselt, v.a surnuitke, karjaselaule, hällilaule ja mõnda teist spetsiifilist soololaululiiki. Mitmehäälsus on setode muusikalise mõtlemise alus, ilma milleta nad laulmist ette ei kujuta. Mitmehäälsusele lisanduvad ka teised omapärad – erilised helilaadid (mõni neist on väga haruldane ka maailma mastaabis), spetsiifiline harmoonilise rütmi nähtus, regilaulule mitteomased rütmimudelid ja viisivormid, erilised esitusvõtted (nagu kergütämine) jm. Kõik see teeb seto leelo ainulaadseks laulutraditsiooniks nii kohalikus kui ka laiemas rahvamuusika kontekstis.
Seto rahvalaulu muudab väga väärtuslikuks arhailiste stiilinähtuste ebatavaliselt hea säilimine ajas. Vanema seto laulu mõned stiilijooned on tõelised muusikalised reliktid, mis heidavad valgust muusikalise mõtlemise ajaloo varastele staadiumidele. Samas on seto leelo mitmekesine ja mitmekihiline muusikaline kultuur, kus eksisteerivad koos erineva vanuse ja oletatavasti ka eri päritoluga stiilikihistused ning arvukad laululiigid. Ja lõpuks on erilise väärtusega ka muusikatraditsiooni järjepidevus – vaatamata mõningatele muutustele ja kaotustele on traditsioon seto kogukonna jaoks endiselt aktuaalne. Seto leelokooride arv on hetkel üsna suur, nende liikmed on erinevas vanuses, erineva sotsiaalse ja haridusliku taustaga ning vastavalt ka erineva motivatsiooniga, mis kõik kokku loob elava ja dünaamilise kultuuritraditsiooni. Seto leelo tähtsust kultuuripärandina on tunnustatud ka rahvusvaheliselt – 2009. aastal kanti see UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimistusse.
Seto leelo on kompleksne ja mitmetahuline kultuurinähtus, kus omavahel põimuvad erinevad tegurid – värsiehitus, laulutekstide sisu, muusikaline stiil, laulude esituskontekst jm. Uurimuse teemat arvestades ei ole seda kõike võimalik ega ka vajalik siin hõlmata. Siin sektsioonis puudutan lühidalt seto laululiike ja esituskonteksti (vt alaleht Laululiigid ja esituskontekst) ning näitan tabeli kujul laululiikide seoseid viisitüüpidega (vt Laululiigid ja viisitüübid). Viimane pakub mitte ainult väärtuslikku teaduslikku teavet, vaid võib olla kasulik ka veebirakenduse praktikutest kasutajatele, kui neil on huvi leida repertuaari täiendamiseks viisitüüpe laululiigi järgi (näiteks selgitada välja, milliste viisidega lauldakse urbepäevalaule või kiigelaule). Seto leelo muusikalist stiili puudutavaid teemasid käsitlen sektsiooni Seto leelo muusikaline stiil artiklites.