I.A.1.b5. Itkuparoodia. "Velĺokõnõ, noorõkõnõ"

Näide 1. Poiśokõnõ, noorõkõnõ (itkuparoodia), Stepani Feodor kooriga, Tiirhanna k., 1913 (ERA, Fon. 63 h).

Näide 2. Vell’okõnõ, noorõkõnõ (itkuparoodia), Vassili Petserimägi kooriga, Sabelina k., 1979 (RKM, Mgn. II 3217 (7)).

Struktuursed tunnused*

Harmooniline rütm

|Xx Ox Oo Xo| Xo Xox Oox Oo

|Xx Xo Xo Xo| Xo Xxo Xox Oo

Silbirütm

|   |   ’  

Meetrumimudel

|2 + 2 + 2 + 2| (2 + 3) + (3 + 2)

Värsirea ehitus

Itkurida abc(d)e

kui / tulli tuu / õdagu- / kõnõ

Viisivorm

Itkureale eelneb rea pikkune pöördumisrefrään (RA)

Heliread

Pooltoon-poolteisttoon-helirida, uuem diatooniline helirida

* Vaikimisi kooriosa piires

Viisitüübi kirjeldus

Viisitüüpi I.A.1.b₅ kuulub meeste itkuparoodia, mis on salvestatud kahes esituses. Mõlemal on ühesugune viisivorm ja silbirütm, kuid harmoonilise rütmi (HR) mudel varieerub. Nii eeslaulja kui ka kooriosa koosneb mõlemas esituses kahest erinevast viisireast, millest esimene on kaheksalöögiline ja teine on „itkurea“ struktuuriga (vt I.A.1). Esimese reaga lauldakse kaheksasilbilist (e. värsirea pikkust) refrääni ja teise reaga itku põhiteksti. Seega võib melostroofi vormi kirjeldada skeemiga RA || RA. See skeem meenutab surnuitku viisitüüpi I.A.1.b₃, kuid erinevus seisneb selles, et viimati nimetatud viisis on kõik read (ka see, mida lauldakse refräänisõnadega) itkurea struktuuriga.

Viisitüübi I.A.1.b₅ refräänsõnad on kahes salvestatud esituses sarnased – „vell’okõnõ, noorõkõnõ“ ja „poiśokõnõ, noorõkõnõ“. Sellele vastab viisis silbirütm     . Itkurea puhul kasutatakse selle 10-löögilist varianti   ’   , kus teisele meetrumirühmale vastab tekstis lisasilbiga rõhurühm: „kui / tulli tuu / õdagu- / kõnõ“ (samasugust itkurea varianti kasutatakse ka meeste itkuparoodias „Vanaimäkene“ – I.A.1.a₄). Võrreldes kahe esituse HR mudeleid – |Xx Ox Oo Xo| Xo Xox Oox Oo ja |Xx Xo Xo Xo| Xo Xxo Xox Oo – võib märgata, et refräänis langevad kokku kaks esimest ja kolm viimast silpnooti ning itkureas kolm esimest ja neli viimast silpnooti. Seega võib öelda, et HR varieerimine toimub vormiüksuste keskpaigas. Nagu kõigis teistes rühma I.A.1.b viisitüüpides, on lõpufunktsiooniks O kompleks.

Heliridade kasutus on viisitüübi kahes esituses erinev. Ühel juhul on tegemist arhailise pooltoon-poolteisttoon-laadiga, mida meeste lauludes esineb väga harva, kuid mis on tüüpiline itkudele (näide 2). Teine esitus on uuemas diatoonilises laadis (d-e-fis-G-a-h), kuid astme a kõrgendamine lõpumotiivides viitab pooltoon-poolteisttoon-laadi mõjule (näide 1).

Kommentaarid

Viisitüübist I.A.1.b₅ on leitud kaks helisalvestist. Üks neist on tehtud 1913. aastal Armas Otto Väisäneni poolt Tiirhanna külas, teise salvestas Jaan Sarv 1979. aastal Sabelina külas. Mõlemal juhul on esitajateks mehed.

Helisalvestised ja noodistused

• ERA, Fon. 63 h < Meremäe v., Tiirhanna k. – Armas Otto Väisänen < Stepani Feodor, 35 a. (1913) [Pois’okõnõ, noorõkõnõ]
• RKM, Mgn. II 3217 (7) < Sabelina k., Vilo v. – Jaan Sarv < Vassili Petserimägi, 63 a. ja koor (1979) [Vell’okõnõ, noorõkõnõ]