Viisitüüpide rühm II.E kuulub II rütmisüsteemi, mille põhitunnusteks on mitmetasandiline meetrum, pulsatsioon veerandnootides, kaheksandikest ja veerandnootidest koosnevad silbirütmi mudelid ja viisirea moodustamine rütmimotiivide liitmise abil („liitev rütm“). Rühmas II.E lisandub neile omadustele veel üks tunnus – viiside regulaarne meetrum. Tuleb täpsustada, et see ei teki mitte tervikliku viisi jagamisest meetrilisteks taktideks (nagu nn „lääne muusikas“), vaid seetõttu, et vormi kujundavad ühepikkused vormiüksused, mida järjestikku liidetakse. Vormiüksused võivad olla kolme- kuni kuuelöögilised (löögiks on veerandnoot) ning vastavalt nende pikkusele ja sõnalisele tekstile nimetan neid motiivideks, fraasideks või ridadeks. Siinse rühma viisitüüpide struktuuris on oluline roll kordusprintsiibil, mis väljendub vormiüksuste harmoonilise rütmi (HR) ja/või silbirütmi kordamises. HR ja silbirütmi kordused võivad kokku langeda, kuid sageli vastab korduvale HR mudelile kaks ühepikkust rütmimotiivi või -fraasi.
Rühm II.E jaguneb neljaks alarühmaks vastavalt korduvate vormiüksuste pikkusele. Rühma II.E.1 kuuluvad kolmelöögilise meetrumiga viisitüübid. Neis esineb nii kolmelöögilise fraasi (motiivi) kordust kui ka kahest kolmelöögilisest fraasist (motiivist) koosneva rea kordust. Erinevaid vormiehituse põhimõtteid leidub ka rühmas II.E.2, mis ühendab neljalöögilise meetrumiga viisitüüpe. Viielöögilist meetrumit esindab ainult üks viisitüüp II.E.3. Kuuelöögilise meetrumiga rühm II.E.4 on aga üsna suur ning ka siin leiame erineva vormiehitusega viise.
Paljud rühma II.E viisid esindavad seto leelo uuemat stiili, mida on mõjutanud eesti või vene uuem rahvalaul. Mõnedes viisitüüpides on aimatavad euroopaliku funktsionaalharmoonia printsiibid (toonika ja dominandi funktsioonid), kuigi selles ei saa alati kindel olla, sest bifunktsionaalne harmoonia ja HR mudelite kordamine on omased ka seto vanemale stiilile ning me tajume samu HR järgnevusi erinevalt, sõltuvalt viisivariandi helilaadist. Erinevalt võib tajuda ka rühma kuuluvate viiside meetrumit, sest regulaarne meetrum kipub meil seostuma lääne muusika taktimeetrumiga ning vastavalt nn „jagava rütmiga“. Siiski ei ole liitmisprintsiip rangelt seotud liidetavate rütmimotiivide erineva pikkusega (kuigi viimane on liitvale rütmile viitav tunnus). „Liita“ saab põhimõtteliselt ka ühepikkusi rütmielemente, mida leidub näiteks neljarõhuliste värsiridadega regilaulus või leelo vanemas liikumisega seotud laulurepertuaaris. Arvestades, et piir liitva ja jagava rütmisüsteemi vahel ei ole alati selgelt määratav ja sõltub nii laulja kui ka kuulaja muusikatajust, eelistaksin selles küsimuses lähtuda liitva rütmi ja modaalse harmoonia „presumptsioonist“ ning kaaluda viisi struktuurseid omadusi eraldi iga juhtumi puhul.
Rühma II.E viisid on stiililt ja päritolult küllaltki mitmekesised ning kuigi mõned viisitüübid on omavahel struktuurses suguluses, on laulud alarühmadesse ühendatud mõnikord suhteliselt väliste tunnuste järgi. Mõne viisi puhul kahtlesin, kas seda tasub tüpoloogiasse lisada. Samas on siinse rühma repertuaar seto leelotraditsiooni oluline osa ja paljud viisid ka üsna populaarsed.
Rühma viisitüübid on enamasti seotud tavandivälise ja meelelahutusliku repertuaariga, harva esineb ka tavandilaule. Helilaadidest on suures ülekaalus uuem diatooniline helirida, teisi heliridu kasutatakse harvem.