II.A.3. Silbirütm 4 4 ' 88 (88) ' 88 4 4 (' 88 4 4). Kadents Xo Xxoo

Viisitüüpide rühm II.A.3 kuulub II rütmisüsteemi, mille põhitunnusteks on mitmetasandiline meetrum, pulsatsioon veerandnootides ja viisirea moodustamine rütmimotiivide liitmise abil („liitev rütm“). Rühma II.A on koondatud viisid, mis sisaldavad lõpumotiivi ehk kadentsi silbirütmiga     ja harmoonilise rütmiga (HR) Xo Xxoo (motiiv vastab värsi teisele poolreale). Rühma II.A.3 eritunnuseks on silbirütmi mudel    ’  () ’    , mille viimane motiiv (Xo Xxoo) võib korduda.

Rühm II.A.3 jaguneb kaheks alarühmaks (II.A.3.a ja II.A.3.b). Alarühmade viisitüüpe võib tõlgendada kui rühma II.A.2 viisitüüpide tuletisi:

II.A.2                   ’     (’    )

II.A.3.a                 ’     (’    )

II.A.3.b       ’     ’     (’    )

Võrdlevalt skeemilt on näha, et rühmas II.A.3 lisatakse rühma II.A.2 mudeli ette kahest veerandnoodist koosnev meetrumirühm    . Rühmas II.A.3.a asendab see „algmudeli“ esimest meetrumirühma  . Rühmas II.A.3.b lisandub meetrumirühm    rühma II.A.2 tervele viisireale.

Rühma II.A.3 viise ühendab ka sarnane HR. Nii on esimese meetrumirühma    HR alati Xxxx, (korduva) kadentsi HR on Xo Xxoo ja nende vahel olevate lühikeste rõhurühmade harmoonia on Xo (Xo). Rühma II.A.3 viisitüüpe ühendav mudel on seega Xxxx ’ Xo (Xo) ’ Xo Xxoo (’ Xo Xxoo). Selle mudeli üldine harmooniline loogika on funktsiooni X rõhutamine kuni kadentsini, mis lõpeb funktsiooniga O. Eriti selgelt tuleb see esile, kui üldistada HR veerandnootides – XX ’ X(X)’ XXO (’ XXO). Domineeriva ja lõpetava funktsiooni erinevus loob nn „vahelduva laadi“ (vahelduva põhiheli) efekti.

Rühma II.A.3 viisitüübid eeldavad värsirea laiendamist. Selle tüüpilisteks võteteks on esimese rõhurühma ja teise poolrea kordused – näiteks „kiso’, / kiso’ / kivi / vitsa- / kõnõ, / vitsa- / kõnõ“.

Kirjeldatava viisitüüpide rühma laulud on pooltoon-poolteisttoon-laadis, anhemitoonilis-diatoonilises laadis ja nende vahepealsetes vormides (vt Helilaadide segunemine). Viimane tähendab, et anhemitoonilis-diatoonilises helireas e-g-a-h-c (3-2-2-1) esineb tihti astme a madaldamist, mis on suure tõenäosusega jälg kunagisest pooltoon-poolteisttoon-struktuurist – e-g-as-h-c ehk es-fis-g-ais-h (3-1-3-1).