Rühm II.A kuulub II rütmisüsteemi, mille põhitunnusteks on mitmetasandiline meetrum, pulsatsioon veerandnootides ja viisirea moodustamine rütmimotiivide liitmise teel („liitev rütm“). Rühma II.A on koondatud viisitüübid, mis sisaldavad motiivi silbirütmiga ja harmoonilise rütmiga (HR) Xo Xxoo. Leidub viisitüüpe, mis koosnevad tervikuna selle motiivi kordustest (vt rühma II.A.1), teistes viisitüüpides vastab motiiv värsi teisele poolreale (seega on ühtlasi tegemist muusikalise „kadentsiga“).
Rühm II.A jaguneb kolmeks alarühmaks. Rühma II.A.1 viiside vorm põhineb eelkirjeldatud motiivi kordustel. Rühma II.A.2 moodustavad viisid silbirütmi mudeliga ’ , kus teine poolrida harmoonilise rütmiga Xo Xxoo võib korduda. Rühmas II.A.3 on viisitüübid silbirütmi mudeliga ’ () ’ , mille viimane motiiv (Xo Xxoo) võib samuti korduda. Nende kolme alarühma põhjal võib jälgida, kuidas viisistruktuur laieneb viisi algusesse ja lõppu uute elementide lisamise teel: + () ’ + . Koos viisi laiendamisega laiendatakse ka värsirida – peamised laiendamisvõtted on teise poolrea kordus („väline laiendamine“) ja esimese rõhurühma kordus („sisemine laiendamine“). Ühes viisis kasutatakse erivõttena rõhurühma kiirendamist – ’ ’ (II.A.3.b2).
Rühma II.A viisid on sageli pooltoon-poolteisttoon-laadis, mis viitab nende vanemale päritolule. Samuti esineb anhemitoonilis-diatoonilises ja vanemas diatoonilises laadis esitusi, milles tihti võib märgata pooltoon-poolteisttoon-laadi jälgi. See väljendub iseloomulikus (mikro)alteratsioonis – astme a madaldamises helireas e-(f)-g-a-h-c, mis lähendab helirida struktuurile e-g-as-h-c ehk es-fis-g-ais-h (3-1-3-1).
