Etnomusikoloogilist terminoloogiat kasutades võiks seto leelo mitmehäälsuse tüüpi määratleda kui funktsionaalset kahehäälsust. Sõna “funktsionaalne” tähendab siin, et häälepartiid täidavad mitmehäälses faktuuris erinevaid funktsioone. Seto leelo häälepartiideks on põhiviisi esitav alumine peahääl, rahvapärase nimega torrõ, ja ülemine kaunistav soolokõrvalhääl killõ. Sõna “kahehäälsus” tähendab aga seda, et lauljad jagunevad põhimõtteliselt kaheks funktsionaalselt vastandatud partiiks, kuid tegelikult võib koos kõlada rohkem kui kaks helikõrgust. Selle põhjuseks on asjaolu, et kollektiivselt esitatava partii lauljad (seto leelos torrõd) ei laula unisoonis ja nii tekivad ühe partii sees variantsed hargnemised.
Seto mitmehäälseid laule esitatakse eeslaulja ja koori vaheldumisega, nagu ka kõiki eesti regilaule. Melostroofi alustab eeslaulja (iistütlejä), kes laulab koorile ette terve värsi- ja viisirea. Seejärel kordavad torrõ lauljad eeslaulja meloodiat variantide ja sageli ka laiendustega. Eeslaulja laulab kooriosas torrõ-partiid. Koos torrõdega astub sisse ka killõ-partiid esitav laulja. Killõ-partii esitamine nõuab rohkem oskusi kui torrõ laulmine, sest killõ laulab üksi torrõdest erinevat spetsiifilist meloodiat. Killõ esitajal peab olema ka tugev kõrge hääl ja ere hääletämber, mis kostaks välja ülejäänud koori taustal. Allpool on toodud seto mitmehäälse faktuuri tüüpiline näide, kus torrõ-partii on kirjutatud allapidi ja killõ-partii ülespidi noodivartega.
Näide. Seto leelo mitmehäälne faktuur. Kalaranna laul, Anne Vabarna kooriga, Tonja k., 1936 (ERA, Pl. 22 A2).
Seto mitmehäälsuse omapära väljendub kõigepealt killõ-partii ehituses. Killõ on väheliikuv ülemine kõrvalhääl, mis püsib helirea kahel või kolmel ülemisel astmel (noodinäites on need astmed ais ja h). Astmete vaheldumise korrapärasus on siin väga oluline, sest see tagab killõ-partii harmoonilise kooskõlastatuse torrõ-partiiga ja reeglipäraste kooskõlade moodustamise. Partiide kooskõlastamine toimub kõikidele häältele ühise harmoonilise rütmi alusel (vt Harmooniline rütm). Seega peab killõ lauljal olema ka väga hea harmoonilise rütmi taju, et oma partii õigesti üles ehitada, vaheldades tema kasutuses olevat kahte või kolme nooti õiges rütmis.
Torrõ-partiid võib nimetada heterofooniliseks – see tähendab, et samaaegselt kõlavad võrdväärsed meloodilised variandid (torrõ-partii hargnemist variantideks võib näha noodinäites, kus allapoole suunatud noodivarred ühendavad mitut noodipead). Heterofooniline printsiip kollektiivselt esitatava partii sees on suulise traditsiooni muusikas tavaline nähtus, mida leidub ka mõne teise soome-ugri rahva (eriti mordvalaste) ja idaslaavlaste funktsionaalses kahe- ja kolmehäälsuses. Seto laulustiili omapäraks on see, et heterofooniline varieerimine torrõ-partiis allub üsna rangelt viisi harmoonilisele rütmile, tänu millele tekivad mitmehäälsuses korrapärased kooskõlad. Seega võib väita, et seto leelo puhul on tegemist arhailise harmoonilise mitmehäälsusega, mis erineb “meloodilisest” (polüfoonilisest) mitmehäälsusest, mida leiame näiteks mordvalastel.
Meloodia varieerimise põhjuseks torrõ-partiis võib olla nii unisooni mõiste põhimõtteline puudumine traditsioonis (st traditsioonilistele lauljatele ei ole omane arusaam, et peaks laulma täpselt sama meloodiat) kui ka teadlik soov rikastada laulu faktuuri individuaalsete variantidega. Selline teadlik soov väljendub kõige ilmsemalt võttes, mida nimetatakse “alumiseks torrõks” (see termin pärineb rahvamuusikateadlastelt, kuid on tänapäeval levinud ka rahvalaulikute seas). Alumine torrõ tähendab viisi alumiste variantide lisamist torrõ-partiile mõne laulja poolt (vt torrõde alumisi noote noodinäites). Tavaliselt ei ole tegemist mitte range printsiibiga, mida viiakse läbi järjekindlalt terve kooriosa vältel, vaid aeg-ajalt ilmuvate helirea alumisi astmeid kasutavate meloodiakäikudega. Alumine torrõ on seto leelos esteetiliselt väärtuslik faktuurivõte, kuid see ei ole eraldi kohustuslik kolmas “partii” ning eri aegadel on salvestatud palju täisväärtuslikke esitusi, kus see puudub. Funktsionaalse kahehäälsuse alumise partii (perioodilist) hargnemist alumiseks ja keskmiseks hääleks esineb ka mõnel teisel rahval (näiteks mordva ja Lõuna-Vene rahvalauludes).