I.C.2.a2. Xx Ox + Ooo. R: "joo, vai". Pika lisarefrääniga

Näide. Müüdud neiu (lüroeepika), Veera Pähnapuu kooriga, Põrste k., 1983 (RKM, Mgn. ER 47 (4)).

Struktuursed tunnused*

Harmooniline rütm

||: Xx Ox |Oooo| :|| 4 korda

Silbirütm

  |. |   |. | |    ’   Ó |

Meetrumimudel (põhirida)

2 + 2 + R + 2 + 2 + R

Värsirea ehitus

Laiendamata normatiivne regivärss:

tulli / õtak /R/ hälle / hämmär /R

Refräänid

Joo, vai! (R1)

Näiokõnõ, noorõkõnõ, nõrgakõnõ joo! (R2 pikk)

Viisi ja teksti vorm (melostroof)

Viis: AA || AAAA (A = Xx Ox Oooo)

Tekst: aR1bR1 || aR1bR1R2 pikk (a ja b on neljasilbilised poolread)

Heliread

Pooltoon-poolteisttoon-helirida

* Vaikimisi kooriosa piires

Viisitüübi kirjeldus

Viisitüüp I.C.2.a2 kuulub rühma I.C.2.a, mille tunnuseks on poolridadele järgnevad ühemotiivilised refräänid. See tähendab, et refrään kujutab endast lühikest vormiüksust ühe muusikalise rõhuga. Viisitüübi I.C.2.a2 refrään koosneb vaid kahest silpnoodist – „joo, vai“ (rõhuline silpnoot on alla joonitud), millele vastab silbirütm .  ja harmooniline rütm (HR) Oooo. Muusikalise rõhu refrääni eelviimasel silpnoodil kujundab selle pikem vältus ja jõudmine püsivale harmoonilisele funktsioonile (viisi lõpufunktsioonile) O – pärast poolrida, mille põhifunktsioon on X ja HR mudel Xx Ox. Poolreast ja refräänist moodustub harmooniline fraas Xx Ox |Oooo|, mille üldistatud mudel on X→O. See fraas kordub melostroofi vältel kuus korda – kaks korda eeslaulja osas ja neli korda kooriosas (viisivorm AA || AAAA). Korduste suur arv kooriosas seletub sellega, et kirjeldatavas viisitüübis kasutatakse lisaks lühikestele refräänidele ka pikka refrääni, mis asub melostroofi lõpus. Pika refrääni sõnu – „Näiokõnõ, noorõkõnõ, nõrgakõnõ joo!“ – lauldakse sama harmoonilise järgnevusega ja see lisab melostroofile kaks harmoonilise fraasi kordust. Viisitüübi I.C.2.a2 tekstistruktuuri võib kirjeldada skeemiga aR1bR1 || aR1bR1R2 pikk . Viisivormi moodustamine korduvatest vormiüksustest (motiividest, fraasidest, ridadest) on üks seto leelo tüüpilisi stiilijooni (vt näiteks viisitüüpe rühmast I.B).

Viisitüübi I.C.2.a2 paigutasin laiendamata värsireaga viiside rühma I.C seetõttu, et teksti põhirida, mille refrään jagab poolridadeks, moodustab kokkupanduna kaheksasilbilise regivärsi: „tulli / õtak, / hälle / hämmär”. Kuna põhirea silpnoodid moodustavad ainult kahelöögilisi rõhurühmi, lühikeste refräänide pikkus on sama mis poolridadel ning pikas refräänis kasutatakse samu fraase, mis ülejäänud melostroofis, osutub viisi kooriosa vormistruktuur mõnes mõttes „kvadraatseks“ ning selle meetrumit on võimalik tajuda mitmetasandilisena (see tähendab, et kõiki kaheksandiknootide lööke saab ühendada kahe- või isegi neljakaupa). Sellist struktuuri võib tõlgendada uuema stiili tunnusena (eriti mitme teise I.C.2.a rühma viisi taustal, mille rütm ei ole sümmeetriline), kuid tegemist võib olla ka välise muljega. Teisalt osutab viisitüübis kasutatav pooltoon-poolteisttoon-helirida pigem vanemale stiilile. Viisitüübi vanuse üle arutlemiseks vajaksime rohkem helisalvestisi.

Kommentaarid

Viisitüüp I.C.2.a2 on esindatud tüpoloogia materjalides ainult ühe helisalvestisega – Veera Pähnapuu ja Põrste koori esitusega aastast 1983. Tekstilt on tegemist lüüroeepilise lauluga „Müüdud neiu“.

Kirjeldatava viisitüübi puhul on huvitavaks mõtteaineks selle sarnasus karjasaatjate laulu viisiga õllõtamine (I.C.2.a1) ja suhted viisitüüpidega I.C.2.a3 ja I.C.2.a4, millel on sarnased refräänsõnad. Sarnasus viisitüübiga I.C.2.a1 väljendub HR läheduses – kui redutseerida õllõtamise refrääni algusest kaks silpnooti (n-ö “eellööki”), siis oleks tulemuseks viisitüübi I.C.2.a2 HR mudel Xx Ox |(Ox) Oooo| ja kokku langeks ka mõlema viisi silbirütm   |() . | . Viisitüüpide I.C.2.a2, I.C.2.a3 ja I.C.2.a4 refräänid on ilmses suguluses: põhiosale joo lisatakse silpe vai, jo ja da – „joo, vai“, „joo-da“ ning „jo-joo-da“ (lisasilbid vai ning jo on sagedased seto leelos, lisasilp da on iseloomulik vene ja mordva rahvalauludele). Sarnasusi on ka „joo“-refräänidega viisitüüpide harmoonilises rütmis – neid ühendab üldistatud mudel X→O. Samuti sisaldavad need kolm viisitüüpi pikki lisarefrääne. Toodud tähelepanekud viitavad rühma I.C.2.a nelja esimese viisitüübi sugulusele ja ühisele algmudelile.

Helisalvestised ja noodistused

  • RKM, Mgn. ER 47 (4) < Põrste k. – Vaike Sarv, Jaan Sarv < Veera Pähnapuu, snd 1916, Maria Vanamets, snd 1919, Pelageja Vanamets, snd 1917, Anna Orehhova, snd 1919, Linda Helü, snd 1941 (1983) [Müüdud neiu; Tulli õtag, jo, hällü hämär, jo…]
Tagasi üles