I.C.2.a. Poolrida + ühemotiiviline refrään

Rühma I.C.2.a moodustavad viisitüübid, kus poolridadele järgnevad refräänid koosnevad ühest motiivist, st ühe muusikalise rõhuga lühikesest vormiüksusest – näiteks refräänid „õllõlõõllõ“, „jo-joo-da“, „tsõ-tsõõ“ jt (allakriipsutusega tähistan siin ja edaspidi muusikaliselt rõhutatud silpnooti). Selles mõttes vastandub siinne rühm rühmale I.C.2.b, kus refräänid on kahemotiivilised. Refrääniga poolitatud põhiread on kokkupanduna enamasti normatiivsed kaheksasilbilised regivärsid. Mõnes viisitüübis esineb ka lühiridu, kuid neid sobitatakse kaheksapositsioonilise viisireaga (st tegemist on rõhulise värsiga).

Kirjeldatava rühma viise ühendab ka harmoonilise rütmi (HR) üldistatud mudel – poolridade põhiline funktsioon on X (poolread tihti algavad ja lõpevad X funktsiooniga), mis „laheneb“ refräänis põhifunktsiooni O (“toonikasse”). Seda tähelepanekut illustreerivad hästi viisitüübid I.C.2.a₂ ja I.C.2.a₆ HR mudeliga Xx Ox |Oooo| ja viisitüüp I.C.2.a₃ mudeliga Xo Xx |Ooo|. Teistes viisitüüpides toimub funktsiooni X lahendus funktsiooni O hiljem, refrääni sees, kuid muusikaliselt kõlab selliste refräänide harmooniliselt ebapüsiv algus „eeltaktina“ ja kuulub meetriliselt kokku pigem eelmise vormiüksusega (poolreaga). Näiteks võib tuua viisitüübi I.C.2.a₁ HR mudeliga Xx Ox |Ox Oooo|, kus refrääni („õllõlõõllõ“) algus Ox kõlab eeltaktina, mida toetab ka refrääni kolmanda silpnooti rütmiline rõhutamine –   | . |. Hea näide on ka viisitüüp I.C.2.a₄ HR mudeliga Xo Xo |Xooo|, kus refrääni „jo-joo-da“ esimene X funktsiooniga silpnoot  kõlab pigem eelneva poolrea lisasilbina – Xo Xo|x Ooo|, nii et silbirütmi mudelit   | | võib tajuda kui    . Viiside harmoonia ja silbirütmi sarnasus annab alust oletada, et selle rühma kuuel viisitüübil võib olla ühine päritolu ja need on sama struktuurse mudeli kaugemad või lähedasemad versioonid.

Rühma I.C.2.a viisitüübid kuuluvad vanemasse ühetasandilise meetrumiga I rütmisüsteemi. Vanemat rütmilist mõtlemist toetavad muuhulgas kolmelöögilised rõhurühmad refräänides ning poolridade ja refräänide vahel (vt eelmine lõik), mis takistavad veerandnootide pulssi tekkimist. Mõne viisi puhul on võimalik ka uuemat tüüpi proportsionaalne rütmitaju (näiteks I.C.2.a₂ ja I.C.2.a₆; mingil määral ka I.C.2.a₁).

Siinse rühma viisitüüpides esineb erinevaid vormistruktuure. Teine poolrida (koos refrääniga) võib korduda (I.C.2.a₁); viisitüüpides refräänidega „joo, vai“, „joo-da“ ning „jo-joo-da“ (vastavalt I.C.2.a₂, I.C.2.a₃ ja I.C.2.a₄) esinevad pikad lisarefräänid, mis vihjab nende kolme viisi sugulusele. (Eespool mainitud refräänide osad jo(o), vai ja da on levinud lisasilbid, mida leidub seto leelo kõrval ka vene ja mordva rahvalauludes.)

Muusikalise vormi seisukohalt on selle rühma viiside puhul tegemist seto leelos sageli esineva vormikujunduse printsiibiga – HR motiivide (fraaside, ridade) kordustega. Rühmas I.C.2.a moodustab sellise korduva vormiüksuse poolrida koos sellele järgneva refrääniga. Nii kõlab õllõtamises (I.C.2.a₁) harmooniline järgnevus Xx Ox Ox Oooo viis korda melostroofi vältel (neist kolm korda kooriosas); pika refrääniga viisitüübis I.C.2.a₂ kõlab eelmisega sarnane fraas Xx Ox Oooo kuus korda, kusjuures kaks viimast korda lauldakse seda refräänsõnadega (motiivide/fraaside kordustel põhib ka I rütmisüsteemi rühma I.B viiside vorm).