Näide 1. Kaaskõlõmine (pulmalaul), Anne Vabarna kooriga, Tonja k., 1936 (ERA, Pl. 25 A1).
Näide 2. Kaaskõlõmine (pulmalaul), Veera Pähnapuu kooriga, Põrste k., 1970 (EKRK, Fon. 65 (b9)).
Näide 3. Kaaskõlõmine (pulmalaul), Natalia Rahasepp kooriga, Kossolka k., 1971 (EKRK, Fon. 71 b8).
Näide 4. Kaaskõlõmine (pulmalaul), Veera Lunda ja leelokoor „Helmine“, Mikitamäe k., 1998 (“Helmine”, CD 1999, nr 12).
Struktuursed tunnused*
Harmooniline rütm
Silbirütm
Meetrumimudel (põhirida)
2 + 2 + 2 + 2 (normatiivne värss)
2 + 2 + 3 (lühike värss)
Värsirea ehitus
Laiendamata regivärss:
vele- / kene / noorõ- / kõnõ (normatiivne värss)
lindu / leeme / kaalalõ (lühike värss)
Refrään
Kaśke, kańke!
Viisivorm
Laiendamata viisirida (7-8 meetrumiühikut) ja neljast silpnoodist (2 + 2) kontrastne refrään (AR
Heliread
Pooltoon-poolteisttoon-helirida
* Vaikimisi kooriosa piires
Viisitüübi kirjeldus
Viisitüüpi I.C.1.a1 kuulub ainult üks laululiik – pulmalaul kaaskõlõmine (e. kaasitamine). Viisi vormiehitus on sama, mis kõigis rühma I.C.1 viisitüüpides. Vormi võib skemaatiliselt tähistada AR
Rühmas I.C.1.a eristab viisitüüpe põhiliselt refrääni silbirütm. Viisitüübi I.C.1.a1 refrääniks on kahekordne „hüüe“ „kaśke, kańke“, mille silbirütm on üsna omapärane – see koosneb neljast umbes võrdse pikkusega silpnoodist, mille vältust on raske määrata, sest need on tavaliselt pikemad kui kaheksandiknoodid ja lühemad kui veerandnoodid. Skemaatiliselt võib seda tähistada
Kuigi enamikus rühma I.C.1.a viisitüüpides ei iseloomusta refrääne mitte ainult kindel silbirütm, vaid ka püsiv HR mudel, võib kaasitamise refräänide HR siiski varieeruda. Tundub, et sagedamini esineb mudel Ox Ox (näited 1–3), kuid leidub ka vastupidise harmooniarütmiga viisiversioone – Xo Xo (näide 4).
Viisitüüp I.C.1.a1 kuulub ilmselt rühma I.C.1.a vanemate viiside hulka, mis väljendub kaasitamise viisi arhailises ühetasandilises meetrumis (vt I rütmisüsteem), kus ainsaks meetrumiühikuks on kaheksandiknoot (erandiks on mõned kaasaegsed esitused, kus refrääni lauldakse proportsionaalsetes veerandnootides). Arhailisele rütmitajule viitab nii lühikeste ja murtud ridade kasutamine, mille puhul tekivad kolmelöögilised meetrumirühmad, kui ka lisasilbiga kolmelöögiliste meetrumirühmade esinemine eeslaulja osas (vt näited 1 ja 2). Proportsionaalse rütmitunnetuse tekkimist takistab ka ebamääraste vältustega refrään.
Veel üheks vanema stiili tunnuseks on pooltoon-poolteisttoon-laad, mis on kaasitamise puhul ainsaks helireaks. Pooltoon-poolteisttoon-laadi osalist diatoniseerimist esineb kujul, mis lähendab seda laadi harmoonilisele minoorile (n-ö „minoorne diatoniseerimine“) – see on seotud astmete ais ja h madala intoneerimisega (vt näited 2 ja 3). Samas käib astme ais madaldamisega koos tihti ka astme fis madaldamine, nii et häälte vahel säilib pooltoon-poolteisttoon-laadile omane suuretertsiline harmoonia (näited 2 ja 3).
Kommentaarid
Kaasitamist laulavad pulmades peigmehe poolsed naissugulased kaasikud. Selle laululiigi omapäraseks esitusvõtteks on „kahe paariga“ (e. kahe kooriga) kaasitamine, mis toimub siis, kui peigmeest tuuakse pruudi kodus laua taha. Kaasikud jagunevad kaheks rühmaks ja esitavad sama tekstiga laulu ajalise nihkega, nii et tekib vormiosade osaline kattumine ilma rütmilise koordinatsioonita. Seda tüüpi musitseerimist nimetatakse etnomusikoloogias „polümuusikaks“ (polymusic). Kuigi ajanihe on sel juhul üldiselt suvaline, võib „kahe paariga“ kaasitamises märgata erinevatel esitajatel erinevaid strateegiaid, mis mõjutavad vormi (kuid mitte rütmi) koordinatsiooni (sellest üksikasjalikult vt Pärtlas 2020).
Helisalvestised ja noodistused
- ERA, Fon. 32 d < Võõbsu k. – Armas Otto Väisänen < Semeni Stepani, 78 a. (1912) [Lätsi jo vello veerimähe]
- ERA, Fon. 64 c < Meremäe v., Seretsova k. – Armas Otto Väisänen < Trossi Matro ja koor (1913) [Velekõnõ noorõkõnõ]
- ERA, Pl. 25 A1 < Järvesuu v., Ton’a k. – Herbert Tampere, August Pulst < Anne Vabarna ja koor (27.05.1936) [Kaaskõlõmine]
- EKRK, Fon. 67 (a6) < Põrste k. – Eduard Laugaste < Veera Pähnapuu, 53 a., Maria Vanamets, 50 a., Pelageja Vanamets, 53 a., Maria Tillo, 31 a., Linda Helü, 29 a., Aleksandra Pala, 42 a., Anna Pähnapuu, 62 a. […] (20.08.1970) [Neio-ks-meil-kõnõ, noorekõnõ, kas’ke, kan’ke (Kaasitamine kahe paariga)]
- EKRK, Fon. 65 (b9) < Põrste k. – Udo Kolk < Veera Pähnapuu, 53 a., Tatjana Vanamets, 62 a., Anna Kõivo, 41 a., Anna Pähnapuu, 62 a., Maria Vatsk, 64 a., Aleksandra Pala, 42 a. (16.07.1970) [An’ne-ks meil kul’la sõsarõni, kas’ke, kan’ke… (Kaasitamine)]
- EKRK, Fon. 71 (b8) < Kossolka k. – Udo Kolk < Natalia Rahasepp, 59 a., Maria Pähnapuu, 56 a., Alli Vihur, 66 a. (14.07.1971) [Vel’lokõnõ, noorekõnõ, kas’ke, kan’ke!]
- RKM, Mgn. II 2242 d < Põlva raj., Mikitamäe kn., Mäe v., Mikitamäe k. – Herbert Tampere < Olga Ohtla, 68 a. ja koor (1972) [Velekäne, noorekõnõ, kaske kan’ke (kahe paariga kaasitamine)]
- RKM, Mgn. II 2265 b < Põlva raj., Mikitamäe kn., Mäe v., Rääsolaane k. – Urve Lippus < Vaida Toobre, 71 a. ja koor (1972) [Veeme_ks neio lavva taadõ (Kaasitamine)]
- RKM, Mgn. ER 55 (6) < Suure-Rõsna, Mäe v. – Jaan Sarv < Maria Kägovere, 35 a., Elena Laanetu, 63 a., Suure-Rõsna koor (1972) [Kaasitamme kahe paariga]
- RKM, Mgn. ER 55 (7) < Suure-Rõsna, Mäe v. – Jaan Sarv < Maria Kägovere, 35 a., Elena Laanetu, 63 a., Suure-Rõsna koor (1972) [Kaasitamme kahe paariga (variatsioon)]
- “Leiko”, CD 2004, nr. 10. Katõ paariga kaaskõllõminõ, Jekaterina Lummo leelokooriga “Leiko”. RKM, Mgn I 59 (10); kogujad Vaike Sarv, Kari Hakala, 1990).
- “Helmine”, CD 1999, nr. 12. Peigmehe õpetamine (kaaskõlõminõ), Veera Lunda ja leelokoor „Helmine“, Mikitamäe k., 1998; kogujad Vaike Sarv, Žanna Pärtlas, Jaan Tamm.