Näide. Naakõ_ks mi naase’ no laulõmahe (improvisatsioon), Aleksandra Roosimägi kooriga, Trõnne k., 1969 (EKRK, Fon. 51 (a16)).
Struktuursed tunnused
Harmooniline rütm
Xxo Xx Oxo ’ Xxo Xx Oxo ’ Xxo Xx Oxo ’ Xx Ooo
Silbirütm
Meetrumimudel
(3 + 2 + 3) + (3 + 2 + 3) + (3 + 2 + 3) + (2 + 3)
Värsirea ehitus
Eeslaulja osas on laiendatud regivärss abcd:
ine-no– / mise’ mi / ilo- / tama
Viisivorm
Laiendatud rida (11 silpi) eeslaulja osas; kooriosa koosneb kolmeosalisest refräänist.
Terve melostroofi skeem on A
Heliread
(Uuem) diatooniline helirida (fis-G-a-h)
Viisitüübi kirjeldus
Viisitüübi I.B.3.b vorm põhineb motiivikordustel, mis on rühma I.B viisitüüpide üks põhitunnustest. Trõnne naiste viis on paigutatud ühte rühma (I.B.3) Veera Pähnapuu mäelauluga (I.B.3.a), sest mõlemas viisis on korduva motiivi, mida võib nimetada ka fraasiks, meetrumimudel 3 + 2 + 3 lööki. Viisitüübis I.B.3.b esineb ka rühma I.B teine põhitunnus – veerandnoodiga kolmelöögilised rühmad
I rütmisüsteemi viiside kontekstis on viisitüübi I.B.3.b sõnalise teksti ehitus erandlik. Koor ei korda siin eeslaulja rida, vaid laulab kolmest osast koosnevat pikka refrääni. Melostroofi struktuuri võib skemaatiliselt kujutada järgmiselt: A
Viisitüübi helirida fis-G-a-h peaks siinse klassifikatsiooni järgi kuuluma uuema diatoonika alla, kuna see sisaldab „juhtheli“ fis. Siiski ei ole helirea uuem päritolu nii ilmne, kuna ulatus on kitsas. On lihtne kujutleda laulu kõlamas ka pooltoon-poolteisttoon-laadis fis-G-ais-h.
Kommentaarid
Viisitüübist I.B.3.b on teada kaks Trõnne küla koori esitust, mis mõlemad on salvestatud Trõnne külas 1969. aastal. Tundub, et samasse viisitüüpi kuulub ka üks Armas Otto Väisäneni poolt 1922. aastal salvestatud teiste refräänsõnadega laul. Üks Trõnne lauludest on improvisatsiooniline laul elust Pihkva oblastis (vt näidet). Teise tekstiga on sama viis jäädvustatud dokumentaalfilmis „Seto laulud“ (1969). Viis on improvisatsioonižanri seisukohalt üsna haruldane ja pigem ebatüüpiline, sest selle kooriosa koosneb vaid pikast kolmeosalisest refräänist. Selliseid pikki, mitmeosalisi, ühe fraasi (viisirea) kordustele üles ehitatud refrääne leiame ka rühma III.A mängu- ja muudes lauludes nagu Linamäng (III.A.2.a4), „Toon´uška“ (III.A.2.c), „Hoots kalina“ (III.A.2.b) jt. Neid laule ühendab ka vene laensõnade kasutamine refräänis, sageli muudetud kujul. Viisitüübi I.B.3.b omapära mainitud laulude taustal seisneb korduva motiivi meetrilises struktuuris, mis viitab seto vanemale laulustiilile.
Helisalvestised ja noodistused
- SKS, Fonokop 82:10 < Setomaa – Armas Otto Väisänen < Miko Ode (eeslaulja), Taarka (killõ), Anne Leigri (1922) [sama viisitüüp teiste refräänsõnadega]
- EKRK, Fon. 51 (a16) < Trõnne k. – Udo Kolk < Aleksandra Roosimägi, 47 a., Anna Lõokene, 53 a., Aleksandra Hade, 42 a., Anastassia Rihm, 55 a. (08.07.1969) [Naakõ-ks mi, naase, no laulõmahe! (elust Pihkva oblastis)]
- Dokumentaalfilm „Setu laulud“ 1969. Setu laulikud ja kaasaegsed pulmakombed Pihkva oblastis Trõnne (Trõnnõ) külas. Fragment 3:23–4:10. [vt Seto laulupärimus | Setu laulud (setomaa.ee)]