I.A.2.b. Pöörä ääl. Lüroeepilised, tantsulised jt laulud

Rühma I.A.2.b kuulub kaks viisitüüpi, laialt levinud viisimudeli – nn pöörä ääle – naiste ja meeste versioonid. Rahvapärane termin pöörä ääl käib põhiliselt naiste versiooni kohta (I.A.2.b₁) ja on seotud selle kasutamisega tantsulaulus pööräjuuskmine. Samas on viis tavaline lüroeepilistes ja lüürilistes lauludes, sageli lauldakse sellega ka improvisatsioone. Meeste versioonist (I.A.2.b₂) olen leidnud vaid kaks esitust (meeste ja naiste oma), mõlemad on lüürilised laulud.

Kirjeldatava rühma viise ühendab meetrumimudel, kus kolmas rõhu- (meetrumi-) rühm on enamasti kolmesilbiline (-löögiline): (2 + 2 + 3) + (2 + 2 + 2). Kolmanda rõhurühma rütmimuster võib olla erinev (, ,   ), oluline on see, et rühm on alati mingil viisil laiendatud. Värsirea laiendamise võtteks on neis viisides esimese poolrea kordus, millele lisandub sageli korduse esimese rõhurühma laiendamine lisasilbiga: „Piitre / peenü, / Piitre (jo) / peenü / poisi- / kõnõ“ (värsirea ehituse skeem – ababcd).

Harmooniline rütm (HR) varieerub pöörä ääles mõnevõrra rohkem kui tavaliselt seto viisitüüpides; variantide rohkus on ilmselt seotud selle viisi laia levikuga. Samas toimub varieerimine üldistatud mudeli X – – x  O – o raames, mis kõlab melostroofi kooriosas kaks korda. Nii on üks tüüpiline HR variant Xo Ox O(x)o ’ Xo Ox Oo. HR mudel esineb ka inversioonis, mis on selgem pooltoon-poolteisttoon-helireaga esitustes (sel juhul on skeemiks Ox Xo X(o)x ’ Ox Xo Xx).

Pöörä ääle naiste versioonis (viisitüüp I.A.2.b₁) kasutatakse praktiliselt kõiki seto leelole iseloomulikke heliridu. Meeste versioon (viisitüüp I.A.2.b₂) on uuema diatoonilise helireaga. Selle eripäraks on viisi lõpp funktsioonil X, mida esineb diatoonilistes viisides üldiselt harva. Vaatamata rühma I.A.2.b kahe viisitüübi struktuuri suurele sarnasusele ja viiside ilmsele sugulusele, on need versioonid kuulates selgesti eristatavad, mistõttu määrasin nad eraldi viisitüüpideks.