Näide 1. Rukkilõikuse laul (töölaul), Agrepina (Kreepa) Pihlaste kooriga, Haudjasaare k., 1967 (RKM, Mgn. II 1633 h).
Näide 2. Linakitkumise laul (töölaul), Natalia (Nati) Tarkus kooriga „Helmine“, Mikitamäe k., 1998 („Helmine”, CD 1999, nr 4).
Näide 3. Lõikuslaul (töölaul), Vassilissa Kõoküla kooriga, Tagula k., 1967 (RKM, Mgn. II 1328 e).
Struktuursed tunnused*
Harmooniline rütm
Xx Oxo ‘ Xo X(x) Oo |Xxo Xx~ Oo~| (pikk versioon)
Oxo Xo X(x) Oo |Xxo Xx~ Oo~| (lühike versioon)
Silbirütm
Meetrumimudel
(2 + 3) + (2 + 2/1 + 2) |2 + 2 + 2| (pikk versioon)
3 + 2 + 2/1 + 2 |2 + 2 + 2| (lühike versioon)
Värsirea ehitus
Itkurida (ka lühendatud kujul): (a)bc(d)e
kümme / panõ mi / sõrmõ / sõudõ- /mahe (pikk versioon)
kuna mi / põima / pikä / põllu (lühike versioon)
Viisivorm
Itkurida (ka lühendatud kujul), millele järgneb kontrastne refrään (AR
Heliread
Pooltoon-poolteisttoon-helirida (mõnikord diatoniseeritud)
* Vaikimisi kooriosa piires
Viisitüübi kirjeldus
Viisitüüp I.A.1.b7 kuulub itkuliste viiside rühma I.A.1, ehkki ainsa laululiigi järgi, kus seda viisi kasutatakse, on see töölaul – viljalõikamise laul. Kuna see laul on kergesti äratuntav tänu hüüdelisele refräänile „lelo, lelo, lelo“ (harvem esineb refrään „näio, näio noorõ“), nimetatakse seda viisitüüpi rahvapäraselt lelotamiseks. Viisi lähisugulus itkuviisidega väljendub kõigepealt põhirea spetsiifilises struktuuris, mida ma nimetan „itkureaks“ (vt I.A.1). Itkurea värsiehitusel ja muusikalisel meetrumimudelil on kaks põhilist tunnust – teise rõhurühma laiendamine lisasilbiga (esimese poolrea struktuur on stabiilselt 2 + 3) ja teise poolrea pikkuse varieerumine nelja ja kuue silpnoodi vahel (teise poolrea variandid on 2 + 2 + 2 / 2 + 3 / 3 + 2 / 2 + 2). Lelotamises leiame kõik need itkurea variandid, v.a neljasilbiline teine poolrida: „laulu / panõ mi’ / laia / väl’ä / pääle“, „esi / keerä mi’ / ilo / keskellä“, „vao / viirtä no / vallalõ / võtma“. Lisaks esineb ka teise poolrea struktuur 3 + 3 – “sii-ä / no-o viil / tuhandõ / tulõva”, mis on ainus murtud värsistruktuur stabiilse reapikkusega viiside puhul (vt Oras, Sarv 2021).
Sellel viisitüübil on ka lühike versioon, mis esineb suhteliselt harva (vt näidet 3; tundub, et refrääni „näio, näio noorõ“ kasutamine on seotud just viisi lühikese versiooniga). Lühikeses versioonis jääb ära itkurea esimene rõhurühm, nii et värss algab kolmesilbilisest rõhurühmast: „kuna mi’ / põima / pikä / põllu”. Sarnasus itkureaga jääb alles ka lõikuslaulu lühikeses versioonis, sest rea lõpus kasutatakse samu meetrilisi variante 2 + 2 + 2, 2 + 3, 3 + 2 ja 3 + 3. Seega võib kirjeldatava viisitüübi silbirütmi mudelit üldistatult väljendada skeemiga
Lõikuslaulu põhirea (pikema versiooni) harmoonilise rütmi (HR) mudel – Xx Oxo ‘ Xo X(x) Oo – ei ole samuti erandlik. Peaaegu samasugune on HR ka rühma I.A.1.b kolmes koorisurnuitkus – I.A.1.b2, I.A.1.b3 ja I.A.1.b4 (mõrsjaitku viisitüübi I.A.1.b1 HR erineb siserefrääni tõttu, kuid on teises poolreas sama). Huvitav on asjaolu, et itkulised viisid lõpufunktsiooniga X varieeruvad märkimisväärselt isegi sama viisitüübi raames (vt näiteks viisitüüpi I.A.1.a1), kuid itkulised viisid, mis lõpevad funktsioonil O, kasutavad kõik sama mudelit.
Viisitüüp I.A.1.b7 on üks vähestest viisidest, mille helirida säilitab tänapäevani suurel määral pooltoon-poolteisttoon-struktuuri – õigemini, see ei ole muutunud “mažoorseks” viisiks nagu paljud teised seto viisitüübid. Lelotamises esineb küll diatoniseerimist, kuid see muudab laadi sarnaseks harmoonilise minooriga. Tüüpiline intonatsioonimuutus on vana laadi astmete ais ja h madaldamine (sh madal killõ), mistõttu pooltoon-poolteisttoon-helirida d-es-fis-G-ais-h muutub “harmooniliseks minooriks” (g-molliks) d-es-fis-G-a-b (“minoorsest diatoniseerimisest” vt Helilaadid). Siiski kasutatakse seejuures sageli pooltoon-poolteisttoon-laadi meloodiakäike (nagu b-g-fis-g, mis on võrdne käiguga ais-g-fis-g) ja see annab ka “minoorsetele” esitustele teatava pooltoon-poolteisttoon-laadi kõlavärvi. Teine iseloomulik tendents on see, kui astet ais kasutatakse nagu pooltoon-poolteisttoon-laadis, kuid kaotatakse helirea ülemine pooltoon – aste h. Seetõttu muutub killõ partii burdooniks astmel ais (b). Sellise muutuse üheks põhjuseks on asjaolu, et ülemine „pooltoon“ on lelotamises, nagu ka mõnes teises viisis, niigi väga kitsas ja seda on lihtne üldse kaotada.
Kommentaarid
Viisitüüp I.A.1.b7 on n-ö monofunktsionaalne viis, mida kasutatakse ainult lõikuslauludes. Lisaks muusikalisele struktuurile seob ka monofunktsioonaalsus seda viisitüüpi itkuviisidega. Tegemist on mingis mõttes töö- ja mingis mõttes kalendrilauluga (sest viljalõikus seostus kindla aastaaja ja rituaalidega). Kuna viljalõikamine oli naistetöö, on lõikuslaulud naiste laululiik, erinevalt külvamisega seotud põllulauludest, mis on meestelaulud. Lõikuslaule lauldi põllul ja on tunnistusi, et esitusvorm võis olla ka antifooniline („kolme paariga“). Lelotamise omapärane hüüdeline refrään on oletatavasti seotud lõikuslaulude esituskontekstiga – laulmine vabas õhus, suurel põllul, kus lauljate rühmad võisid asuda üksteisest kaugel.
Intrigeerivaks teemaks on lõikuslaulu muusikaline sugulus itkudega. Tegelikult ei ole see seos eri rahvaste folkloori kontekstis unikaalne. Etnomusikoloogilises kirjanduses on teateid selle kohta, et mõnel rahval eksisteerisid „lõikusitkud“ (näiteks grusiinlastel), samuti on täheldatud lõikusviiside sarnasust itkuviisidele (näiteks Loode-Venemaal). Sellise tähendusliku seose põhjused võivad olla erinevad – see võib olla seotud asjaoluga, et viljalõikamine oli naistele väga raske töö, aga teiselt poolt võiks lõikust tõlgendada „vilja surmana“ (vt Pärtlas 2025).
Helisalvestised ja noodistused
Pikk versioon
- ERA, Pl. 23 A3 < Järvesuu v., Ton’a k. – Herbert Tampere, August Pulst < Anne Vabarna, Mat’o Suuvere, Nati Vabarna, Varu Vabarna (27.05.1936) [Lelotamine] [Eesti rahvamuusika antoloogia (folklore.ee)]
- RKM, Mgn. II 1381 c < Räpina raj., Värska kn., Tonja k. – Aino Strutzkin, Selma Lätt < Anne Vabarna, 82 a., ja koor (1959) [Jälki-ks tulõ meil masin maie pääle, lelo, lelo, lelo]
- RKM, Mgn. II 1633 h < Põlva raj., Haudjasaare k. – Udo Kolk < Agrepina Pihlaste ja koor (1967) [Nu lääme-ks mi rükä põimmahe, lelo, lelo, lelo]
- RKM, Mgn. II 2092 a < Põlva raj., Mikitamäe kn., Suure-Rõsna k. – Herbert Tampere < Elena Laanetu, 62 a., ja koor (1971) [Noo-ks lääme mi suure nurme pääle (lelotamine)]
- RKM, Mgn. II 2258 a < Põlva raj., Mikitamäe kn., Mäe v., Laosina k. – Herbert Tampere < Maria Asu, 71 a., ja koor (1972) [No-ks lääme mi suurõ nurmõ pääle, lelo]
- ERA, FAM 569 (3) < Mikitamäe – Vaike Sarv, Žanna Pärtlas < Nati Tarkus (eestütleja), Veera Lunda (killõ) ja koor (1995) [Põllulaul] [Vt ka Seto laulupärimus | Põllulaul (setomaa.ee)]
- „Helmine“, CD, 1999, nr. 4 < Mikitamäe k. – Vaike Sarv, Žanna Pärtlas < Natalia Tarkus (eestütleja), ja leelokoor „Helmine“ (1998) [Linakitkumise laul (lelotamine)]
- ERA, DH 17 (34) < Värska al. – Žanna Pärtlas, Janika Oras, Andreas Kalkun, Triino Ojamaa, salv. Jaan Tamm < Anastassia Puhm (eestütleja), Maria Rõžikova (killõ) ja Leiko koor (2006). [Vt ka Seto laulupärimus | Põllulaul (setomaa.ee)]
Lühike versioon
- ERA, Fon. 68 e < Meremäe v., Seretsova k. – Armas Otto Väisänen < Miihkali Nasta, 21 a. ja koor (1913) [Oiu nu-ks otsa osakõnõ]
- RKM, Mgn. II 1328 e < Sangaste khk., Valga raj., Sangaste kn., Tagula k. < Setumaa, Saatse v. – Herbert Tampere < Vassilissa Kõoküla, 67 a., K. Peipsi, u. 60 a., Asta Karimõis, 64 a., A. Voogla, 61 a. (1967) [Lätsi-ks mi põldu põimmahe, lelo, lelo, lelo]
- RKM, Mgn. II 1329 f < Sangaste khk., Valga raj., Sangaste kn., Tagula k. < Setumaa, Saatse v. – Herbert Tampere < Vassilissa Kõoküla, 67 a., K. Peipsi, u. 60 a., Asta Karimõis, 64 a., A. Voogla, 61 a. (1967) [Kui ma-ks no olli väikokõnõ, näio, näio noorõ]
- RKM, Mgn. II 2351 c < Pihkva obl., Petseri raj., Põrste k., Järvesuu v. – Viktor Danilov, M. Sarv < Veera Pähnapuu, 56 a., Tato Vanamets, 63 a., Palaga Vanamets, 55 a. (1973) [Kuna mi põima pikä põllu, näio, näio noorõ (Nurme laul)]