I.A.1.b3. Surnuitk. Tekst RA || RA. Viis AA || AA

Näide. Surnuitk sõbrannale (surnuitk), Olga Ohtla kooriga, Mikitamäe k., 1972 (RKM, Mgn. II 2240 e).

Struktuursed tunnused*

Harmooniline rütm

||: Ox Oxo ’ Xox Oo :||  2 korda

Silbirütm

Meetrumimudel

Värsirea ehitus

Itkurida: abc(d)e

hallõ / ommõ nu / hauda / minnä’

Viisivorm (melostroof)

Pikk pöördumisvormel (refrään) on põhirea struktuuriga (tekst RA || RA; viis AA || AA)

Heliread

Pooltoon-poolteisttoon-helirida

* Vaikimisi kooriosa piires

Viisitüübi kirjeldus

Viisitüüpi I.A.1.b₃ on salvestatud ainult ühes esituses (vt näidet). See on erandlik koorisurnuitku viis nii viisivormi kui ka harmoonilise rütmi (HR) poolest. Viisivorm (nii eeslaulja kui ka kooriosas) koosneb muusikalises mõttes tüüpilise itkurea kordusest (itkureast vt I.A.1). Esimene kord kõlab itkurida pöördumisvormeli sõnadega (“sõbrakõnõ, mu sõsarõkõnõ”), mis jäävad samaks kõikides melostroofides. Teisel korral lauldakse tavalise struktuuriga itkurea teksti. Seega on kogu melostroofi vormistruktuur teksti järgi RA || RA, muusikaliselt aga AA || AA.

Harmoonilise rütmi seisukohalt on ebatavaline see, et viisi lõpufunktsiooniks on O nagu mõrsjaitkudes, samal ajal kui koori- ja eriti veel soolosurnuitkudes on see valdavalt X (vt I.A.1.a₁, I.A.1.a₂ ja I.A.1.a₃). HR mudel Ox Oxo ’ Xox Oo langeb seejuures kokku veel kahe surnuitkutüübiga, millest on ainult üks esitus ja mille lõpufunktsiooniks on O (I.A.1.b₂ ja I.A.1.b₄). Viisi teise poolrea harmoonia on sama mis mõrsjaitkudes.

Värsirea ehituselt kujutab viisitüübi põhirida endast tavalist itkurida, kus esimene poolrida koosneb viiest silbist (2 + 3) ja teine neljast kuni kuuest silbist (2 + 2, 2 + 3, 3 + 2 või 2 + 2 + 2): „hallõ / ommõ nu / hauda / minnä’“ jms. Pöördumisvormeli tekst on samuti itkurea struktuuriga, kuid see ei varieeru: „sõbra- / kõnõ, mu / sõsarõ- / kõnõ“. Selle viisitüübi (või selle esituse) puhul on iseloomulik, et lauljad säilitavad pöördumisvormeli 10 ühikust koosnevat meetrumimudelit (2 + 3) + (3 + 2) põhireas ka siis, kui selle teine poolrida koosneb neljast või kuuest silbist – selleks kasutavad nad silbirütme     ja   (viimast võtet kasutatakse tihti mõrsjaitkudes). Viisitüübis I.A.1.b₃ ei esine surnuitkudele tüüpilist fraaside lõpunootide pikendamist („fermaate“), vastupidi – viisirea viimaseid silpnoote lauldakse kiirendades, nagu mõrsjaitkudes ja paljudes muudes vanemates lauludes.

Viisitüübi I.A.1.b₃ ainus salvestatud esitus on pooltoon-poolteisttoon-laadis, kus astmete kõrgus mõnevõrra kõigub (vt näidet). Samas laadis on ka rühma I.A.1.b teised viisid, v.a mõned diatoniseeritud mõrsjaitkud.

Kommentaarid

Viisitüübi I.A.1.b₃ ainsa jäädvustuse puhul on tegemist surnuitkuga neiule (sõbrannale). See on koorisurnuitku tüüpiline esituskontekst – surnud neiu sõbrannad (podruskid) itkesid matustel kooriga nagu pulmadeski, kuid teise viisiga. Kuna meie käsutuses on sellest viisitüübist ainult üks koorisurnuitku esitus, ei saa me otsustada, kuivõrd tavaline oli viis selles funktsioonis vanasti. Sarnase struktuuriga soolosurnuitku (vorm RA tekstis vastab vormile AA viisis, pooltoon-poolteisttoon-laad, lõpufunktsioon O) on salvestatud ühel korral Obinitsa külas (noodistust vt Pino ja Sarv 1981 (I): nr 18).

Helisalvestised ja noodistused

• RKM, Mgn. II 2240 e < Põlva raj., Mikitamäe kn., Mäe v., Mikitamäe k. – Herbert Tampere < Olga Ohtla, 68 a. ja koor (1972) [Sõbrakõnõ, mu sõsarõkõnõ (surnuitk)] [Noodistust ja teksti vt. Sarv 1977: 94–96.]