I.A.1.b2. Surnuitk. Viisivorm rrA (lõpufunktsioon O)

Näide. Surnuitk sõbrannale (surnuitk), Harka Kati kooriga, Vedernika k., 1913 (ERA, Fon. 83 c).

Struktuursed tunnused*

Harmooniline rütm

|Oo~| |Ox Oo~| Ox Oxo ’ Xox Oo~

Silbirütm

|~| | ~|    ’  ~

Meetrumimudel

|2| |2 + 2| (2 + 3) + (3 + 2)

Värsirea ehitus

Itkurida: abc(d)e

hallõ / ommõ meil / hauda / viiä’

Viisivorm

Itkureale eelnevad kaks lühikest pöördumisrefrääni (rrA)

Heliread

Pooltoon-poolteisttoon-helirida (diatoniseeritud)

* Vaikimisi kooriosa piires

Viisitüübi kirjeldus

Viisitüübist I.A.1.b₂ on ainult üks esitus – Armas Otto Väisäneni 1913. aasta fonograafisalvestus, mille noodistus on publitseeritud Herbert Tampere väljaandes „Eesti rahvalaule viisidega“ (Tampere 1960 (II): 395, nr 8). Noodistuse transponeeritud ja natuke täpsustatud variant on toodud näites 1 (helisalvestise kvaliteet on kehv, kuid tundub, et publitseeritud noodistus on üldjoontes usaldusväärne).

Viisivormi poolest sarnaneb viis viisitüübiga I.A.1.a₃. Tüüpilise struktuuriga itkureale (vt itkuliste viiside rühma kirjeldust I.A.1) eelneb kahekordne pöördumine (viisivorm rrA), kus kahe neljasilbilise sõna asemel on Väisäneni salvestatud esituses kahe- ja neljasilbiline pöördumine “Okse, Oksekõnõ”. Oluliselt erineb aga kahe viisitüübi harmoonilise rütmi (HR) mudel – erinevalt enamikust salvestatud koori- ja soolosurnuitkudest, kus harmooniline lõpufunktsioon on X, lõpeb viisitüüp I.A.1.b₂ funktsioonil O (funktsioonide määramisest pooltoon-poolteisttoon-laadis vt Harmooniline rütm). Põhirea HR mudel tervikuna – Ox Oxo ‘ Xox Oo – on aga tüüpiline itkulistele viisidele lõpufunktsiooniga O (vt I.A.1.b).

Kirjeldatava viisitüübi silbirütmi mudelis |~| | ~|    ’  ~ näeme itkurea ühte levinud varianti, kus teises poolreas on kolme- ja kahesilbiline rõhurühm (kuna salvestis on lühike, ei ole teada, milliseid variante kasutati veel). Silbirütmi mudelis on tildega (~) tähistatud vormiüksuste lõpunootide fermaadilaadsed pikendused, mis on iseloomulikud surnuitkude esitusmaneerile. Värsirea ehitus on samuti itkudele omane – laiendatud teise rõhurühmaga ja viiesilbilise teise poolreaga: „hallõ / ommõ meil / hauda / viiä’“ (struktuur abc(d)e). Kuna silbijaotusi selles viisis ei esine, vastab meetrumimudel silbirütmi mudelile |2| |2 + 2| (2 + 3) + (3 + 2).

Viisitüübi I.A.1.b₂ ainus olemasolev esitus on pooltoon-poolteisttoon-laadis, mis on mõnevõrra diatoniseeritud. Tegemist on tihti esineva diatoniseerimise moodusega, kus killõ laulab oma partii kahte ülemist nooti umbes pool tooni madalamalt, kui see oleks „puhtas“ pooltoon-poolteisttoon-laadis (seda pooltoon-poolteisttoon-laadi diatooniseerimise tüüpi nimetan “minoorseks diatoniseerimiseks“). Mõned tertsidest fis-a on siin esituses peaaegu suured ja selle põhjuseks on astme fis madaldamine (vt noolekesi näites 1), mida esineb ka teistes seto lauludes.

Kommentaarid

Viisitüübi I.A.1.b₂ ainsa esituse puhul on tegemist surnuitkuga neiule (Tampere määratlus on „neiud nutavad sõpra“). See on koorisurnuitku tüüpiline esituskontekst. Surnud neiu sõbrannad (podruskid) itkesid matustel kooriga nagu pulmadeski, aga teise viisiga. Kuna meie käsutuses on ainult üks koorisurnuitku esitus selle viisitüübiga, ei saa me teada, kuivõrd tavaline oli viisitüüp vanemas traditsioonis.

Helisalvestised ja noodistused

• ERA, Fon. 83 c < Petseri v., Vedernika k. – Armas Otto Väisänen < Harka Kati, 40 a., ja koor (1913) [Okse, Oksekõnõ, hallõ ommõ meil hauda viiä] [Noodistust vt. Tampere 1960 (II): 395, nr. 8.]