Näide 1. Surnuitk sõbrannale (surnuitk), Elena (Oll´o) Laanetu kooriga, Suure-Rõsna k., 1973 (RKM, Mgn. II 2423 a).
Näide 2. Surnuitk seto rahvalaulu uurijale Vaike Sarvele (surnuitk), Veera Hirsik leelokooriga “Leiko”, Värska al., 2006 (ERA, DH 17 (44)).
Struktuursed tunnused*
Harmooniline rütm
|Xx Ox~| |Xx Ox~| Xx Oxo ‘ Xx O(o) Xx~
|Xo Xx~| |Xo Xx~| Xo Xxo ‘ Xx O(o) Xx~
Silbirütm
Meetrumimudel
|2 + 2| |2 + 2| (2 + 3) + (2 + 2/1 + 2)
Värsirea ehitus
Itkurida: abc(d)e
sinno/ veeme mi / vällä / viimä- / tsestä
Viisivorm
Itkureale eelneb kahekordne pöördumine (rrA)
Heliread
Pooltoon-poolteisttoon-helirida (osaliselt diatoniseeritud), uuem diatooniline helirida
* Vaikimisi kooriosa piires
Viisitüübi kirjeldus
Viisitüüp I.A.1.a3 on koorisurnuitku versioon, kus spetsiifilise struktuuriga itkureale eelneb kahekordne neljasilbiline pöördumissõna – viisivorm rrA. Selline viisivorm leidub kahes esituses – Laanetu Oll´o 1973. aasta surnuitk neiule ja leelokoori „Leiko“ surnuitk seto rahvalaulu uurijale Vaike Sarvele, mille koor esitas folkloristidele 2006. aastal mitmekanalilise salvestuse sessioonil. Soolosurnuitkude salvestistes sellist viisistruktuuri ei esine. Sarnase vormiehitusega (kahekordse pöördumisega) surnuitku neiule salvestas Armas Otto Väisänen 1913. aastal Vedernika külas (noodistust vt Tampere 1960 (II): 395), kuid sellel esitusel on erinev harmooniline rütm (HR) lõpufunktsiooniga O (vt I.A.1.b2).
Viisitüübi I.A.1.a3 kahes esituses on põhimõtteliselt sarnane, ehkki mitte identne harmooniline rütm. Võrreldes HR kahte varianti (need on toodud eespool), leiame, et põhirea 11 positsioonist erinevad vaid kaks. Pöördumisvormel esineb kahes HR variandis – Xx Ox ja Xo Xx, mis on sisuliselt üsna sarnased (üldistav mudel XOX); mõlemad mudelid on väga levinud soolosurnuitkudes (Pärtlas 2025). Silbirütm ja meetrumimudel langevad selle viisitüübi mõlemas esituses täielikult kokku (vt skeemid eespool). Sama on ka surnuitkule omane esitusmaneer – silpnootide fermaadilaadsed pikendused mõlema pöördumise ja põhirea lõpus.
1973. ja 2006. aasta esituste ainsaks suureks erinevuseks on helirida. Varasem esitus on pooltoon-poolteisttoon-laadis Fis-g-ais-h, nagu ka suurem osa koorisurnuitke; uuem esitus on täiesti diatooniline, kusjuures on tegemist uuemat tüüpi diatoonikaga E-fis-g-a-h-c, mille taga võib aimata euroopalikku tonaalset mõtlemist. Killõ-partii ehitus – liikumine paralleelsetes tertsides torrõdega – on samuti uuema stiili nähtus, mis surnuitku puhul võib olla seotud kirikulauluga.
Kommentaarid
Viisitüüp I.A.1.a3 on üks viisidest, millega esitati koorisurnuitke neiule. Surnud neiu sõbrannad (podruskid) itkesid nagu pulmas, kuid teise viisi ja sõnadega. Surnu poole pöörduti sõbrakõnõ (näide 1) või tsids’akõnõ (vt viisitüübi I.A.1.a1 näiteid). Tänapäeval itketakse kooriga ka seto lauluemade matustel. Värska leelokoori „Leiko“ naised itkesid selle viisiga seto rahvalaulu uurija Vaike Sarve matustel ja hiljem esitasid nad selle itku salvestuse jaoks (näide 2). „Leiko“ koori itku pöördumissõnad on „Vaikekõnõ, sõbrakõnõ“. Pöördumine surnud sõbranna poole nimepidi tundub olevat traditsiooniline, sest see esineb ka 1913. aastal Väisäneni poolt salvestatud surnuitkus pöördumisega „Okse, Oksekõnõ”. Eelpool täheldatud „Leiko” surnuitku sarnasust kirikulauluga kinnitab ka asjaolu, et killõ partiid esitab selles itkus kogenud kirikulaulja Liidia Lind, kes laulis ka kirikukooris ülemist häält.
Helisalvestised ja noodistused
- RKM, Mgn. II 2423 a < Põlva raj., Mikitamäe kn., Mäe v., Suure-Rõsna k. – Jaan Sarv, Herbert Tampere < Elena Laanetu, 65 a., Maria Kägovere, 38 a., Alla Hade, 51 a., Olga Ilvik, 41 a., Praskovja Mägiste, 64 a. (1973) [Sõbrakõnõ, sinno veeme mi vällä viimätsestä…]
- ERA, DH 17 (44) < Värska al. – Žanna Pärtlas, Janika Oras, Andreas Kalkun, Triinu Ojamaa jt, heli Jaan Tamm < eeslaulja Veera Hirsik, killõ Liidia Lind, leelokoor „Leiko“ (2006) [Surnuitk Vaike Sarvele]