I.C. Laiendamata rida. Vanemad viisid kontrastse refrääniga

Rühma I.C omapäraks I rütmisüsteemi kontekstis on laiendamata regivärsi ja refräänide kasutamine. Selle rühma viisides lisandub laiendamata värsi ja viisiga põhireale muusikaliselt kontrastne refrään (või refräänid). Rühma I.C kuuluvust I rütmisüsteemi tingib asjaolu, et enamasti on siin tegemist vanema ühetasandilise rütmisüsteemiga, kus meetriline pulsatsioon toimub lühikeste rütmiühikute (kaheksandiknootide) tasandil ja veerandnootide pulssi üldiselt ei teki. Meetrumi ühetasandilisus on eriti ilmne nende I.C rühma viisitüüpide puhul, millele on iseloomulikud murtud värsid ja/või lühendatud, seitsme positsiooniga read (nagu leigotamises ja kaasitamises) ning ebamääraste rütmivältustega refräänid, nagu näiteks „heiko, leiko“ ja „simmõõ selee“ (Œ~  Œ~) (tilde märgiga ~ tähistan skeemides rütmivältuse ebamäärasust). Ühetasandilist rütmitunnetust soodustavad eeslaulja osas esinevad värsirea laiendused (eriti lisasilbiga kolmesilbilised rõhurühmad), mida kooriosas ei kasutata.

Samas võib rühma I.C mõnes viisis või esituses tekkida ka proportsionaalse rütmi ja regulaarse meetrumi ilminguid. Kuna normatiivne regivärss koosneb enamasti neljast kahesilbilisest rõhurühmast ja selle silbirütmi mudel laulmisel on enamasti    , siis teatud tingimustes, sõltuvalt laululiigist, esituskontekstist ja laulmismaneerist, ei takista miski ka kõrgema tasandi (veerandnootide) pulsatsiooni tekkimist – selline proportsionaalne mitmetasandiline rütmisüsteem on seto laulikutele hästi tuttav II ja III rütmisüsteemi viisidest, mis moodustavad suure osa nende repertuaarist. Meetrilise pulsatsiooni teise tasandi tekkimist I.C rühma viisides soodustavad ka mõned proportsionaalse rütmiga refräänid nagu näiteks „rikassoo, rikassoo“ (   ), „miiss´oo memmeroo“ (   ) või „sinimaniseele“ (    ). Üldiselt tundub, et I.C rühma viisitüüpide puhul on erinevatel laulikutel ja leelokooridel erinev rütmitunnetus, mis sõltub laulikute muusikataju individuaalsetest omadustest ja harjumustest. Samuti sõltub see konkreetsest viisitüübist, sest mõned I.C rühma viisitüübid võimaldavad rütmisüsteemi erinevat tõlgendust, mõned aga mitte.

Üks viisitüüpide rühma I.C määravaid tunnuseid on refrääni(de) muusikaline kontrastsus põhirea suhtes. Selle poolest erinevad rühma I.C viisid rühma III.A viisidest, kus refräänid on muusikaliselt põhirea täpsed või varieeritud kordused (st refrääni funktsioon väljendub rohkem tekstis kui viisis). Rühma I.C refräänid on enamasti hüüdelise iseloomuga, mis vihjab nende arhailisele päritolule.

Viisitüüpide rühm I.C jaguneb kaheks alarühmaks. Alarühma I.C.1 viisides järgneb refrään täisreale nii eeslaulja kui ka kooriosas (vormimudel AR || AR). Selle alarühma viisid on omavahel sarnased selle poolest, et neis kasutatakse põhiliselt kahte harmoonilise rütmi (HR) mudelit (kõige levinum on mudel Oo Xo Xx Oo). Samuti sarnaneb refräänide struktuur – see on enamasti kahekordne hüüe „heiko, leiko“, „kas´ke, kan´ke“, „siidi, liidi“ jms.

Alarühma I.C.2 viisides järgnevad refräänid poolridadele. Selles rühmas esineb erinevaid vormimudeleid sõltuvalt korduste olemasolust, refräänide arvust ja muust – nii võivad melostroofi kooriosa vormimudeliteks olla aR bR, aR bR bR, aR1 aR2 aR3 jt (tähed a ja b tähistavad siin poolridu). Selle viisirühma refräänid jagunevad ühe- ja kahemotiivilisteks, kasutatakse ka pikemaid lisarefrääne.

Rühma I.C viiside hulgas on palju mängulaule, kuid leidub ka teisi laululiike.

Tagasi üles