I.A.1.a1. Surnuitk. Siserefrääniga viis

Näide 1. Surnuitk neiule (surnuitk), Maria Sirel kooriga, Serga k., 1972 (KKI, RLH 72:5 (1)).

Näide 2. Surnuitk neiule (surnuitk), Anne Pai kooriga, Pliia k., 1972 (RKM, Mgn. II 2308 b)

Struktuursed tunnused*

Harmooniline rütm

Xx Ox~ |Xx Ox~| o ‘ Xx O(o) Xx~

Xx Xx    | Oo Xx |  o ‘ Xx O(o) Xx

Silbirütm

 ~ | ~|  ‘  () ~

Meetrumimudel

(2 + 2 + |2 + 2| + 1) + (2 + 2/1 + 2)

Värsirea ehitus

Siserefrääniga itkurida: abrc(d)e

hallõ_ks / ommõ, / sõbra- / kõnõ jo / hauda / panda’

Viisivorm

Siserefrääniga itkurida (refrään koosneb enamasti neljast silpnoodist)

Heliread

Pooltoon-poolteisttoon-helirida (ka osaliselt diatoniseeritud), anhemitooniline helirida

* Vaikimisi kooriosa piires

Viisitüübi kirjeldus

Viisitüüp I.A.1.a₁ on levinuim koorisurnuitku viis. Väheste olemasolevate koorisurnuitku jäädvustuste seas esineb see üheksal korral, samal ajal kui teised surnuitku viisitüübid on esindatud üksikute esitustena. Viisi omapära seisneb selles, et neljasilbiline pöördumisvormel on paigutatud itku põhirea keskele, nii et seda vormistruktuuri võib nimetada „siserefrääniga itkureaks“. Siserefrääniga struktuur on väga levinud ka seto soolosurnuitkudes (peaaegu pool kõikidest salvestistest – vt Pärtlas 2025). Samuti on see ainus viisistruktuur, mis on kasutusel mõrsjaitkudes (vt I.A.1.b₁). Kuna siserefrääniga itkurida on seto itkude väga iseloomulik tunnus, on seda üksikasjalikult kirjeldatud itkuliste viiside rühma artiklis I.A.1.

Selle viisi harmooniline rütm (HR) on muutlikum kui tavaliselt seto laulude viisitüüpides, kuid ühiste tugipunktide olemasolu viitab sellele, et tegemist on siiski ühe viisitüübi variantidega. All on HR varieerimise skeem, mis on koostatud üheksa esituse põhjal (Pärtlas 2025):

Skeem näitab, et viisi kõige varieeruvam osa on põhirea esimene poolrida (tähistus a), millest on viis eri varianti. Ühiseks jooneks on see, et enamasti algab ja lõpeb esimene poolrida funktsiooniga X. Ka kolm pöördumisrefrääni (r) varianti lõpevad funktsiooniga X. Refrääni ja põhirea teist poolrida siduv silpnoot võib olla funktsioonilt erinev, kuid teise poolrea (b) HR on stabiilne (õigemini varieerub kindlal viisil koos värsistruktuuri varieerumisega). Seega võib öelda, et viis stabiliseerub lõpupoole ja kõige olulisemaks tunnuseks on see, et viisi kõik kolm motiivi lõpevad peaaegu eranditult funktsiooniga X.

Viisitüübis I.A.1.a₁ ei esine tavaliselt silbijaotusi ja struktuurseid veerandnoote, mistõttu selle silbirütm ja meetrumimudel vastavad värsirea ehitusele (vt I.A.1). Siserefrääniga itkurea struktuuri on keeruline tähtedega väljendada, sest pöördumissõna paigutatakse põhirea teise (kolmesilbilise) rõhurühma sisse, enne lisasilpi: „hallõ_ks / ommõ, |sõbra- / kõnõ| jo / hauda / panda’“ (pöördumisrefrään on eraldatud vertikaalsete joontega; teise rõhurühma „ommõ jo“ lisasilp jo muutub üleminekusilbiks refrääni ja teise poolrea vahel). Kui siiski üritada selle viisitüübi värsiehitust tähtedega tähistada, siis oleks tulemuseks abrc(d)e, kus ab on esimene poolrida, r on pöördumisrefrään ja c(d)e on varieeruva pikkusega teine poolrida, mis võib koosneda kolmest või kahest rõhurühmast (surnuitkudes on ülekaalus kuuest silbist koosnev teine poolrida struktuuriga 2 + 2 + 2). Sellele vastab viisi silbirütm –   ~ | ~|   () ~. Silbirütmiskeemis on tildemärgiga (~) näidatud iseloomulikud silpnootide pikendused motiivide lõpus (nagu näites 1), kuid see esitusvõte ei ole siiski kohustuslik (näide 2). Sama struktuuri võib väljendada ka meetrumimudeliga (vt eespool).

Heliridade seisukohalt on arhailine viisitüüp I.A.1.a₁ kahtlemata seotud pooltoon-poolteisttoon-laadiga (enamasti vormis Fis-g-ais-h), mis võib esineda nii enam-vähem puhtal kui ka mingil määral diatoniseeritud kujul. Kuna nii eeslaulja kui ka koor laulavad itke eriti kõnelähedases maneeris, siis esineb itkudes palju umbmäärast intonatsiooni (vt näite 1 eeslaulja osa). Mõnikord on pooltoon-poolteisttoon-laad selgemini väljendatud kooriosas (näide 1); sageli võib kuulda, et koori eri lauljate intonatsioon on erinev (siin peab arvesse võtma ka seda, et koorisurnuitkud ei kuulunud lauljate aktiivsesse repertuaari ning paljud itkud salvestati meenutamise käigus). Üks viisitüübi esitustest osutus täielikult diatoniseerituks, selle tulemusena oli tekkinud anhemitooniline helirida (d)-e-G-a-h (näide 2). Viimasel juhul võiks vanema helirea „taastada“, nihutades helirea ühe astme pool tooni madalamale (a → as).

Kommentaarid

Nagu teisi koorisurnuitke esitati ka seda viisi vanasti neiu matustel, millel olid pulmarituaali jooned. Surnu sõbrannad (podruskid) itkesid nagu pulmas, kuid teise viisiga. Siserefrääniga itkuviisi puhul tõuseb eriti esile HR tähtsus seto viisitüüpide eristamisel, sest seda viisivormi kasutatakse nii surnu- kui ka mõrsjaitkudes ja erinevus seisnebki põhiliselt harmoonilises rütmis. Siserefrääniga itku kahe viisitüübi kõige olulisem erinevus seisneb selles, et pooltoon-poolteisttoon-laadis on neil erinev lõpufunktsioon – surnuitkudes on see X (kooskõla fis-ais), mõrsjaitkud lõpevad aga funktsiooniga O (g-g või es-g). Erineb ka esituse maneer ja mõned esitusvõtted. Nagu eespool juba mainitud, esineb siserefrääniga surnuitkudes fermaadilaadseid peatusi iga motiivi lõpus (kokku kolm, sh viisi viimasel silpnoodil). Mõrsjaitkudes kasutatakse fermaati ainult siserefrääni lõpus, viisi viimaseid silpe lauldakse aga kiirustades.

Esituskonteksti kohta võib veel lisada, et koorisurnuitke ei lauldud ainult neiu matustel. Viisitüübi I.A.1.a₁ üheksa salvestise hulgas on viie neiule lauldud surnuitku kõrval (pöördumissõnad sõbrakõnõ või tsidśakõnõ) kaks itku emale, mida mõrsja laulis podruskitega pulmade ajal ema haual, üks itk, mida lauldi pulmade ajal õe haual, ja üks surnuitk emale, mida tõenäoliselt laulsid tütred ema matustel.

Helisalvestised ja noodistused

• ERA, Fon. 100 f < Meremäe v., Krantsova k. – Armas Otto Väisänen < Oloksa Anne, 20 a. (1913) [Hallõ ommõ, sõbrakõnõ] [Noodistust ja teksti vt. Tampere 1960 (II): 395-397.]
• RKM, Mgn. II 2308 a < Võru raj., Pliia k., Meremäe v. – Ingrid Rüütel < Anne Pai, 55 a., Maria Pai, 63 a., Anni Piho, 49 a. (1972) [Sinno naka, maamakõnõ (Mõrsjaitk surnud emale)]
• RKM, Mgn. II 2308 b < Võru raj., Pliia k., Meremäe v. – Ingrid Rüütel < Anne Pai, 55 a., Maria Pai, 63 a., Anni Piho, 49 a. (1972) [Sinno hallõ om hauda saata (surnuitk neiu surma puhul)]
• RKM, Mgn. II 2325 b < Võru raj., Mokra k., Misso v. – Ingrid Rüütel < Maria Liivik, 75 a. ja koor (1972) [Mõrsjaitk emale (Lauldi podruskitega ema haual)]
• RKM, Mgn. II 2325 c < Võru raj., Mokra k., Misso v. – Ingrid Rüütel < Maria Liivik, 75 a. ja koor (1972) [Tsitśakõnõ … (Mõrsjaitk õele õe haual). Nii lauldi Pihkva obl. Porossova k.]
• KKI, RLH 72:5 (1) < Serga k. – Eha Viluoja < Maria Sirel, s. 1904, Jekatariina Hallapuu, s. 1915, Evdokia Rätsep, s. 1902, Maria Piibuvars, s. 1908, Anne Mölder, s. 1915 (12.07.1972) [Surnuitk tütarlapsele]
• KKI, RLH 72:7 (10) < Pihkva obl., Petseri raj., Krantsova k. – Pille Kippar < Maria Lahe, Fjokla Õunapuu, Nikolai Õunapuu (1972) [Itk (kooljaitk) neiule (pulmaviisil)]
• RKM, Mgn. II 2638 b < Võru raj., Obinitsa k., Meremäe v. – Olav Kiis, Ingrid Rüütel < Aleksandra Kaljusaar, 82 a., Marfa Sisask, 76 a. ja koor (1973) [Sinnu tulli, maamakõnõ, ma kodu kutsmahe (kooljaitk, kui surnuga haua poole mindi)]
• EKRK, Fon. 82 (b3) < Saagri k. – Paul Hagu < Okse Kukk, 66 a., Anne Vetemäe, 63 a., Jüri Vetemäe, 67 a. (21.07.1973) [Noo sinnu, tsitśkene, ma painu pallõma]