I. Ühetasandiline rütmisüsteem. Kaheksandiknootide pulsatsioon. Liitev rütm

Seto mitmehäälsete lauluviiside kõige suurem jaotus käesolevas viisitüpoloogias lähtub kolme rütmisüsteemi olemasolust leelotraditsioonis (vt Rütmisüsteemid). Neid süsteeme eristab põhimõtteliselt erinev rütmiline mõtlemine, millel on tõenäoliselt ka erinev ajalooline päritolu. I rütmisüsteem esindab oletatavasti seto leelo kõige vanemat stiilikihti ja seostub iidsete rituaalsete vokaalsete žanridega nagu itkud, töö- ja tavandilaulud.

I rütmisüsteemis avaldub arhailine ühetasandiline rütmiline mõtlemine. See tähendab, et rütmiline ja meetriline pulsatsioon toimub siin ainult ühel tasandil – lühikeste silpnootide tasandil, mida noodistustes tähistatakse kaheksandiknootidena. Tihti koosnevadki I rütmisüsteemi rütmimudelid ainult kaheksandiknootidest, mis võivad olla ühendatud meetrumirühmadesse kahe- ja kolmekaupa:      (viisitüübid I.A.2.a₁ ja I.A.2.a₂);       (I.A.2.b₁ ja I.A.2.b₂);     (I.A.1.b₃) jt. 

Selles rütmisüsteemis võivad esineda ka ebamäärase vältusega pikemad noodid, mis ei ole proportsionaalses vahekorras lühemate vältustega. Sellised fermaadilaadsed peatused (tähistame neid rütmiskeemides tilde märgiga ~) võivad esineda viisi põhireas, nagu näiteks surnuitkudes:   ~ |  ~|     ~  (I.A.1.a₁), ~          ~  (I.A.1.b₄) jt. Neid võib samuti leida refräänides (viisitüübi I.C.1.a₂ refrään ~  ~) ja itku pöördumisvormelites. Selliste rütmimudelite puhul pulsi kõrgemat tasandit ei teki, sest fermaadi ajal lülitub meetriline pulsatsioon välja.

I rütmisüsteemi viisitüüpideks loeme ka neid, kus esinevad üksiku veerandnoodiga rühmad   .  Need tekivad juhul, kui viisi kolmelöögilisele meetrumirühmale vastab tekstis kahesilbiline rõhurühm, mistõttu esimene silp pikeneb veerandnoodiks. Nii moodustuvad näiteks silbirütmi mudelid     ’      (I.B.1.a₁),      ’      ’      (I.B.2),       ’       (I.B.3.a) jt.  Sellistes viisides on veerandnoodid proportsionaalses vahekorras kaheksandiknootidega – nii vastab sageli silbirütmi veerandnoodile kaks kaheksandikku meloodias. Sellele vaatamata ei teki siin pulsatsiooni teist tasandit (ehk veerandnootide pulseerimist), sest veerandnoodid kuuluvad alati kolmelöögilistesse meetrumirühmadesse, kus meetrumiühikuks on kaheksandiknoot. Need veerandnoodid on alati eraldiseisvad, kahte veerandnooti kõrvuti ei esine.

Seto leelo I rütmisüsteem kuulub üldisemasse rütmiorganisatsiooni tüüpi, mida nimetatakse „liitvaks rütmiks“ (additive rhythm). See tähendab, et pikemad rütmistruktuurid moodustuvad väiksemate rütmiliste elementide (näiteks meetrumirühmade) liitmise teel (näiteks 2 + 3 + 2 + 2 jne). Sellist süsteemi peetakse vanemaks ning see esineb tihti eri rahvaste traditsioonilises muusikas. Liitva rütmi põhimõtet leiame ka seto leelo II rütmisüsteemis. III rütmisüsteemi viisidel on aga nn „jagava rütmi“ (divisive rhythm) tunnuseid.

I rütmisüsteem jaguneb kolmeks alarühmaks – I.A, I.B ja I.C. Rühm I.A ühendab viisitüüpe, mille silbirütm koosneb kahe- ja kolmelöögilistest kaheksandiknootide rühmadest (esineb ka fermaadilaadseid pikendusi). Rütmilöökide arv on selle rühma viisides alati suurem kui positsioonide arv regivärsis (suurem kui kaheksa), mistõttu alusvärssi laiendatakse värsiosade korduste ja lisasilpide abil. Sellesse rühma kuuluvad itkulised viisid (I.A.1) ja mõned laialt levinud jutustavate laulude viisid (I.A.2).

Rühma I.B moodustavad viisitüübid, kus kolmelöögilistes meetrumirühmades esineb üksikuid veerandnoote. Nagu rühma I.A puhul, on ka rühma I.B viisid 8-silbilise regivärsi jaoks liiga pikad, nii et värsiridu enamasti laiendatakse, kasutades eelpool mainitud võtteid. Samas esineb rühmas I.B sageli ka silbijaotusi (ühele silbile vastab kaks kaheksandiknooti meloodias). Veel üheks selle rühma omapäraks on vormiehitus, mis põhineb sama harmoonilise rütmiga motiivide ja fraaside kordustel. Rühma žanriline koosseis on mitmekesine, ülekaalus on töö- ja tavandilaulud.

Rühma I.C viisitüüpides vastab viisiridade pikkus laiendamata regivärsi pikkusele – enamasti koosneb viisirida kaheksast silpnoodist, mis grupeeruvad kahe ja kolme kaupa vastavalt värsi ehitusele. Viisireale lisanduvad selles rühmas hüüdelise iseloomuga vanemad refräänid (nagu kaske-kanke, heiko-leiko jt). Refrään järgneb kas tervele värsi- ja viisireale (I.C.1) või poolreale (I.C.2). Rühma viisid on sageli seotud laulumängudega. Rühma I.C kuuluvad viistüübid tunduvad olevat vanema päritoluga kui III rütmisüsteemi refräänidega viisitüübid.