Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
From the Beast to the Blond. On fairy tales and their tellers. New York: Noonday Press, 1996.
Marina Warner on feminist, ajaloolane ja kirjanik. Ning see raamatki on kirjutatud täpselt nii, nagu selle oleks kirjutanud feminist, ajaloolane ja kirjanik ühes isikus - feministilt vaatenurk, ajaloolaselt lähenemisviis ja kirjanikult stiil.
Uurimus keskendub imemuinasjuttudele. Autor ise määratleb oma uurimisobjekti kui muinasjutte, mille keskmes on perekonnadraama, eristades neid nii igasugustest muudest lugudest, mis on samuti hõlmatavad ingliskeelse terminiga fairy tale.
Warner kirjutab, et alul oli tal plaanis uurida lugude endi tähendusi, kuni ta mõistis, et hoopis olulisem on pöörata tähelepanu kontekstile - st sellele, kes räägib kellele, kuna ja miks - ning alles läbi konteksti (sotsiaal-majanduslik-ajaloolise) on võimalik jõuda selleni, millist informatsiooni need lood kannavad. Warner käsitleb muinasjutte kui äärmiselt (sotsiaalse) konteksti sidusat žanri, mis suudab kanda tähendusi vaid väga konkreetsest keskkonnast pärit kuulajate jaoks. Sotsiaalsete olude muutudes peab muutuma ka muinasjutt - kas selliselt, et see suudaks edasi anda sama infot uuenenud vormis, või siis selliselt, et see säilitaks mõned muud tunnused, ning kohaneks uute funktsioonidega.
Kontekst, millest Warner lähtub, on muidugi feminiinne. Ta küll märgib, et oleks absurdne väita, nagu oleks jutustamine vaid naiselik tegevus, kuid talle tundub huvitav jälgida, kuivõrd sõltub jutu ülesehitus ja loos edasikanduv informatsioon asjaolust, et jutustajaks on naine. Warner on võtnud eesmärgiks see mõttemäng võimalikult laial (sotsiaal-ajaloolis-tekstuaalsel) taustal läbi mängida. Pealegi on enamik muinasjuttudest, mida ta lähemalt vaatleb - Lumivalguke, Tuhkatriimu, Okasroosike, Eeslinahk -, ju feminiinsed, st naispeategelasega lood; ka Bengt Holbek on Taani materjali põhjal kinnitanud, et sellised lood kuuluvad pigem naiste repertuaari.
Konteksti feminiinsust käsitleb Warner võimalikult laias plaanis - naine kui muinasjuttude jutustaja, kuulaja ja tegelane. Seega muinasjutud kui lood, mida rääkisid naised naistele selleks, et edasi anda mingeid naiseks olemisega seotud teadmisi. Põhjalikku käsitlemist leiab ka jutustaja/tegelase suhe - müütilised jutustajad, kellest on saanud tegelased, ning jututegelased, kes äkki muutuvad jutustajateks. Raamatu esimese poole pühendab autor analüüsile, kuidas on konstrueeritud traditsioonilise muinasjutuvestja koondkuju, ehk siis isik, kellele neid lugusid justkui omistati (hoolimata sellest, kes parasjagu antud situatsioonis antud lugu jutustas) - selle koondkuju väljendusi otsib ta nii lugude kohta kasutatavatest väljenditest kui ka raamatute illustratsioonidest.
Warneri poolt analüüsitav materjal pole siiski mitte päris traditsiooniline muinasjutuvara, vaid enamasti pigem muinasjuttude erinevas astmes kirjanduslikud töötlused. Kasutatud on nii kanooniliseks saanud muinasjutukogumikke (nt vennad Grimmid, Charles Perrault, Italo Calvino), konkreetsete muinasjuttude eksplitsiitseid töötlusi (nt Angela Carteri muinasjutud), teistes žanrides esinevaid üksikuid muinasjutumotiive (nt Shakespeare'i näidendid), kirjanduslikke muinasjutte, kui ka lihtsalt muinasjutulikule elukäsitlusele tuginevaid teoseid. Autoritest on ülekaalus naised, või vähemalt naiselikku elukäsitlust toetavad autorid. Lisaks raamatutele on analüüsitud ka filme, etendusi, ooperilibretosid, maale, raamatute illustratsioone jpm.
Samas käsitleb autor muinasjutte hoolimata allikate kirjalikkusest siiski kui olemuslikult suulist žanri - žanri, mis on võimeline säilitama oma suulise olemuse isegi siis, kui see on juba kirja pandud. Kui Warneri jaoks üldse eksisteerib miski, mis tõmbaks eristusjoone suuliste ja kirjalike tekstide vahele, siis on selleks korrelatsioon vastandusega mees-naine - rääkimine ja suulisus kui olemuslikult naiselik, kiri aga kui mehelik nähtus. Suurem osa raamatu esimesest poolest ongi pühendatud sellele, et näidata, kui palju naised räägivad, kuidas mehed neid vaikima sundida üritavad ning kuidas naised ikkagi räägivad. Üks põhjendusi, millele toetudes naisi vaikima sunniti, oli Eva ja Pattulangemine. Patustas ju Eva just nimelt suu kaudu - esiteks ta sõi õuna, kuid teiseks ta veenis (st kasutas oma verbaalseid oskusi) ka Aadamat õuna sööma.
Naised on ühiskonnas üleüldse allasurutud klass, kelle jaoks ametlikud kanalid on suletud ja kes peavad oma soo seisukohalt olulise informatsiooni (mis enamasti on seotud igasugu tabuliste teemadega) edastamiseks kasutama mitteametlikke kanaleid, st suuliselt jutte vestma. Warner toob ka paralleeli sellega, et vastandatuna muinasjutu meeskangelastele, kes tapavad lohesid jm koletisi mõõka ja jõudu kasutades, on muinasjuttude naiskangelaste relvad verbaalsed - mõistatuste esitamine, needmine, sajatamine jms. Jutustamine on seega relvitute relv.
Üks põhjuseid, miks Warner ei erista kirjalikke ja suulisi tekstiloome meetodeid, vaid käsitleb kõiki muinasjutuversioone kui omamoodi suulisi, jutustatuid, tuleneb tema suhtumisest traditsiooni ja indiviidi vahekorda. Kui rahvusromantikute eesmärgiks oli läbi muinasjuttude talletamise luua mingi ühtne, monoliitne rahvuslik traditsioon ja taandada sealt igasugune individuaalsus, siis Warner lähtub pigem käsitlusest, et kultuur mitte ei koonda inimesi ja protsesse, vaid integreerib neid, st traditsioon on küll mingi indiviidide hulga ühiste arusaamade/lugude kogum, kuid samas saab traditsioon avalduda ainult läbi konkreetsete indiviidide eneseväljenduse. Nõnda vaatlebki Warner suvalist muinasjututöötlust kui indiviidi katset kohaneda traditsiooniga, või siis kohandada traditsiooni enda vajadustele. Samuti oli ju ka traditsioonilise ühiskonna suuline jutuvestja indiviid, kes lisas igasse jutustusse oma individuaalsust. Seega pole olemas suulisi ja kirjalikke tekste, vaid on pelgalt erinevate indiviidide käsitlused traditsioonist.
Samas käsitleb Warner ka nende indiviidide teadlikku (peituse) mängu antud traditsiooniga - ehk siis seda, kuidas jutustajad (justkui selleks, et neid endid nende lugudega liialt lähedalt ei seostataks) omistavad oma lood ikka mõnele vanale naisele, oma ammele, lapsehoidjale või kellelegi muule, kelle käest lood olevat kunagi kuuldud (need allikad on peaaegu alati naissoost ning pärinevad lihtrahva hulgast). See annab ühelt poolt võimaluse lugudele autentsust lisada, teisalt aga võimaldab jutustajal end lugudest (ja traditsioonist) distantseerida. Mõnel juhul üritab Warner aga jõuda nimelt teksti algallikani, tabada selle tonaalsust läbi kirjapanija/toimetaja isikliku maailmavaate väljenduste. Näiteks käsitleb ta võrdlemisi põhjalikult Grimmide naisinformante ja väidab, et lugude järjepidev toimetamine on kulgenud naiselikku jutustamismalli moonutades. Kusjuures vaikima pandi nii algne jutustaja kui ka lugude positiivsed naistegelased (sest tõeliselt positiivne saab olla ju vaid vaikiv naine), samas kui negatiivsed naistegelased üha rohkem sõnaõigust omandasid.
Warneri muinasjutukäsitlus on kirjutatud äärmiselt esseistlikus laadis, autor alustab mingist teatud motiivist ja liigub sellest suvalises suunas edasi, kõrvutades seda igasugustest muudest allikatest pärinevate sarnaste motiividega. Warner ei püüa ühtegi tähendust absolutiseerida, vaid üritab läheneda kõigele võimalikult paljudest eri vaatepunktidest lähtuvalt, luua kõikjale võimalikult laia tähendusvälja. Ta toetub mitmesugustele etümoloogiatele (peamiselt germaani-romaani keeled, ladina ja kreeka keel) ja näitab, et mõned tänapäeval negatiivse kõlaga peamiselt naiste iseloomustamiseks kasutatavad väljendid on olnud algselt nii sooliselt kui hinnanguliselt neutraalsed (nt gossip on arenenud sõnast, mis algselt tähendas ristimispidustusi ja neil osalevaid inimesi, seejärel hakkas tähistama mõlemast soost ristivanemaid, kuni lõpuks omandas tähenduse 'inimene - eeldatavasti naissoost -, kes räägib liiga palju ja valesid asju'). Samuti kasutab Warner pildilisi meetodeid, osutab erinevate tegelaskujude vahelisele sidemele selle kaudu, et neid kujutatakse ikonograafias sarnaselt (nt Sibüllid ja Seeba kuninganna). Samuti toob ta sisse suurel hulgal ajaloolist informatsiooni ja paljusid teistest žanridest pärinevaid motiive. Näiteks kõrvutab autor tuntud muinasjuttude süžeid pühakute elulugudega, leides juhtumeid, kus eristavaks momendiks on tõesti vaid loo lõpp, ühel juhul siis pea maharaiumine ehk märtrisurm, teisel õnnelik abielu.
Warner ise nimetab oma peamise tõukejõuna Charles Perrault kogumikku Haneema jutud (1697) - raamatut, mis esitab esmakordselt muinasjutte kui kirjanduslikku vormi lastele. Raamatusse süvenedes jääb siiski mulje, et Warneri jaoks on olnud olulisemad Perrault' kaasaegsed naismuinasjutukirjanikud (L'Heritier, d'Aulnoy jt), sest kui Perrault lõi lastele mõeldud muinasjutu, siis need naised lõid muinasjutu kui kirjandusliku žanri, mis on mõeldud täiskasvanutele. Kohati tundubki, et Warner käsitleb muinasjuttu kui žanri, mida ühelt poolt püütakse suruda lastekasvatamiseks mõeldud pedagoogilisse miljöösse, teisalt aga kasutatakse kui vahendit vabaks eneseväljenduseks. Mitte igasugune muinasjutt ei kõlba lastele lugemiseks ja on lugusid, mis ei kõlba selleks ka peale põhjalikku toimetamist.
See Perrault' ja tema kaasaegsete muinasjutukirjutajate 17. sajand ongi omamoodi ajaliseks keskmeks, millest mõlemale poole Warneri käsitlus hargnema hakkab. Ühelt poolt vaatleb ta kirjandusliku muinasjutu edasist arengut, teisalt aga otsib eelnenust põhjendust sellele, miks need naised muinasjutte kirjutasid ja miks nad tegid seda just nii, nagu nad seda tegid. 17. sajandi kontekstis on muinasjutt seotud rahva, st alamklassidega, tegemist on mitte eriti respekteeritud žanriga, ent sama allasurutud on ka naised, kes peavad vastuvaidlemata alluma läbini patriarhaarsele perekonnakorraldusele, ja - olema vait. Juba asjaolu, et need naised üldse kirjutama hakkasid, oli vastuhakk, kuid see, et nad kirjutasid muinasjutte, oli mitmekordne vastuhakk. Kokkuvõttes toob Warner välja, et tegemist pole mitte ainult naistega seotud nähtusega - muinasjutt kui allasurutud žanr kipub olema ka väga paljude teiste allasurutute häälekandjaks. Näiteks toob ta muinasjutu žanri populaarsuse tugeva tsensuuriga aegades/ühiskondades (mille heaks näiteks on ju ka Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinumäng).
Raamatu pealkiri - Koletisest blondiinini on ühelt poolt viide muinasjutule Kaunitar ja koletis (mis on ehk Warneril ka kõige enam käsitlust leidnud). Kaunitar on asendatud blondiiniga seetõttu, et ta lihtsalt on blond - nagu ka valdav osa muid muinasjuttude naistegelasi (va eebenipuukarva juustega Lumivalguke). Põhjust otsib Warner sõna 'blond' etümoloogiast (viidates küll, et selle põlvnemine pole päris üheselt paikapandav). Võimaliku algvormina toob ta välja ladinakeelse sõna blandus - võluv, hurmav, veetlev, mis on hiljem saanud semantilisi mõjutusi keskaegsest ladinakeelsest sõnast blundus ja vanasaksakeelsest sõnast blund, mis mõlemad tähendavad kollast. 12. sajandi prantsuse keeles kasutatakse seda sõna koos diminutiivsete vormidega blondin, blondinet tähenduses 'noor' (üldjuhul on see noor meessoost). Alles 17. sajandi Inglismaal tuleb sõna kasutusele vormis blonde ning tähendab armsust, võluvust, noorust (peamiselt naiste puhul). Nimisõna 'blondiin' tuleb kasutusele alles 1930-40ndate Hollywoodis, kus see omandab ka konnotatsioonid, mida me tänapäeval sellega seostame.
Seega tähendab sõna blond ühelt poolt kena ja noort, teisalt aga heledat värvi. Assotsiatsioon heleda värviga loob ka seose valguse, kulla ja taevalikkusega. Tulemuseks on see, et blondid pole mitte üksnes muinasjutukangelased, vaid ka naispühakud (keda Warner nii mitmeski kohas muinasjutu kangelannadega kõrvutab) - seda isegi juhul, kui esineb vihjeid, et nad tegelikult olid siiski mingit muud karva juustega. Juuste teiseks oluliseks tunnuseks on see, et neid kujutatakse pikkade, kohevate ja voogavatena - seda isegi juhtudel, kui on teada, et pühak oli konkreetse kujutatud sündmuse toimumise ajaks kiilaks jäänud või olid tal lühikesed juuksed (üks argumente, millest lähtuvalt Jean d'Arc surma mõisteti, olid tema poisi kombel lühikeseks lõigatud juuksed - maalidel on ta aga valdavalt pikkade voogavate blondide juustega).
Siit aimub ka raamatu pealkirja - Koletisest blondiinini - ehk sügavamgi tähendus. Koletis tähendaks siis hoopis alandavasse seisusesse surutud naiskangelast - Tuhkatriinut, keda õed ja võõrasema kiusavad, Eeslinahka tema räpases eeslinahas. Selline kangelanna peab oma väärtuse alles tõestama. Ta peab oma alandatu seisusest välja rabelema, muutuma tõsiselt võetavaks ehk siis - saama blondiiniks.
Raamat on jagatud kaheks suuremaks osaks: Tellers (jutustajad) ja Tales (jutud). Esimene osa keskendub peamiselt muinasjuttude jutustamisega seonduvale - ajalooline ja sotsiaalne kontekst, naise positsioon selles, naise võimalused end verbaalselt teostada, traditsioonilise muinasjutuvestja koondkuju, samuti ka selle koondkuju linnulik olemus. Germaani-romaani keeltes nimetatakse muinasjutte nii haneema juttudeks kui ka toonekure juttudeks (esimene seostub naiselikkuse ja emadusega, teine aga lapsesünni jm seksuaalsusega seotud teemadega).
Warner toob välja kolm liiki muinasjutuvestmistraditsiooni kandvaid naisi: antiiksed naisennustajad sibüllid, Seeba kuninganna (keda sageli peetakse kolmeteistkümnendaks sibülliks) ja Jeesuse vanaema Püha Anne (emaduse, vanaemade ning lastekasvatamise ja -õpetamise kaitsepühak). Sibüllid ja Seeba kuninganna on pärit paganlikust traditsioonist, kuid nad kõik on mingil moel Kristuse tulekut ette ennustanud - ja kristlikku traditsiooni sulandunud. Kristliku traditsiooni kaudu on nad omandanud loa rääkida - kuigi rääkida vaid kui ennustajad, st anda edasi jumalalt tulevat tarkust, mitte lobiseda oma arvamustest/teadmistest, nagu teevad jumalaga seesugust sidet mitteomavad naised. Lisaks jutuvestja prototüübile esindavad need naised ka muinasjutu kangelannade prototüüpe.
Näiteks on Seeba kuninganna ühelt poolt seotud mõistatuste esitamisega kuningas Saalomonile - ja sellisena justkui oma kosilastele võimatuid mõistatusi/ülesandeid andvate muinasjutuprintsesside eelkäija. Teisalt olid Seeba kuningannal legendi järgi anomaalsed jalad (karvased või kabjalised või lestalised - üleminekut kapjadelt lestadele seostab Warner trükiveaga; samas annavad just lestad vihje jutustajaga seostatavatele linnulikele joontele), millest ta imepäraselt tervenes - sellisena on kuninganna eelkäijaks igasugustele naiskoletistele, keda tuleb inimlikustada ehk siis blondiiniks muuta (sest vaatamata oma lõunamaisele päritolule on ka Seeba kuninganna piltidel valdavalt blond).
Raamatu teises pooles vaadeldakse erinevaid teemasid tekstisiseselt, kuigi samaaegselt käsitletakse tekste ka vastava laiema traditsiooni taustal. Tegelikult võiks teose osi peaaegu ka vastupidiselt nimetada - toetub ju esimene osa Jutustajad ikkagi tekstidele - sibülle jt võidakse küll käsitleda kui tekstide loojaid ja edasiandjaid, kuid see toimub ikkagi nendest vestvate lugude põhjal. Tegu on müütiliste, vaid tekstuaalses plaanis tabatavate jutustajatega. Samas on raamatu teine pool, Jutud, oma olemuselt palju jutustajakesksem - lähtutakse küll mõningatest konkreetsetest ja üldtuntud muinasjutusüžeedest (Tuhkatriinu, Okasroosike, Eeslinahk, Kaunitar ja koletis, Lumivalgete, Väike Merineitsi), kuid iga loo taga peitub alati ka jutustaja - autor oma biograafia ja sotsiaalse taustaga.
Raamatu teise osa pealkirjad viitavad enamasti tegelastüüpidele: Puuduvad emad, Õelad võõrasemad, Deemonlikud armastajad, Tõrksad pruudid, Põgenevad tüdrukud, Vaikivad isad, Vaikivad tütred. Tegelikult moodustavad peatükid omaette suuremaid üksusi (nt kui juttu tehakse puuduvatest emadest, peab olema midagi, mis neid asendab, st võõrasema; kui räägitakse õelatest võõrasemadest, on vaja midagi, millele neid vastandada, st head ema) ja neis käsitletakse pigem suhtepaare:
Tütar-(võõras)ema ehk siis küsimus, miks pole muinasjuttudes peaaegu kunagi emasid (või miks on nad vaikima sunnitud) ning miks on nende asendajad kurjad ja õelad. Warner toob Bruno Bettelheimile viidates välja, et esiteks võib tegu olla muinasjutule omase stiilivõttega (nn lõhestamine - split), st hea ema ja kuri võõrasema pole mitte kaks eri isikut, vaid üks ja sama isik erinevatel ajahetkedel olenevalt sellest, kas tema suhe peategelasega on positiivne või negatiivne. Samas peab Warner ise palju olulisemaks selle nähtuse vaatlemist sotsiaalsest olustikust lähtuvalt:
Tütar-isa. Muinasjuttude maailmapilt on äärmiselt patriarhaarne. Warner sedastab, et omal kombel tajub seda ka Propp, kes oma muinasjuttude rollijaotuses jätab printsessi tema isast lahutamata, märkides, et printsessi ja tema isa tegudele lihtsalt ei saa selget piiri vahele tõmmata. Warner aga leiab, et printsessi ja tema kuningast isa (nagu ka teisi muinasjuttudes esinevaid isasid-tütreid) pole võimalik lahutada sel lihtsal põhjusel, et tütar on sunnitud tegema kõike, mida isa tahab (või õigemini kõik, mida ta teeb, on tema isa poolt ettemääratud).
Peamine valdkond, milles isa muinasjutus (ja sellele taustaks olevas ühiskonnas) oma võimu näitab, on tütrele peigmehe valimine. Just see isa poolt pealesurutud abielu on põhjuseks, miks peigmehed ilmuvad muinasjuttudes koletistena. Mitte peigmees iseenesest pole koletis, vaid tütar lihtsalt näeb teda sellisena, lähtuvalt suhte sunduslikust olemusest.
Muinasjutt on protesti žanr, mis oma võimalustest lähtuvalt üritab ka patriarhaarsete isade võimu kõigutada. Ent kuna vanematele vastuhakkamine on väga ränk eksimus, tuleb see teema maskeerida vastuhakuna millelegi muule. Muinasjutud on selleks muuks valinud intsesti - st olukorra, kui mees, kellega isa tütart abielluma sunnib, on isa ise. Sel juhul hakkab tütar küll isale vastu, kuid tal on selleks ka piisavalt mõjuv põhjendus. Selline mudel on kõige otsesemalt säilinud muinasjutus Eeslinahk (AT 510B), kuid Warner näeb säilmeid sellest ka Grimmide Tuhkatriinus.
Neiu-noormees (pruut ja peigmees)
Refereeris Katre Kikas