Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
(It Happend Not Too Far From Here... A Survey of Legend Theory and Characterization. Western Folklore 49, 1990, pp. 371-390).
Üks peamisi muistendiuurimise suundi on olnud uute klassifikatsioonide arendamine ja varasemate definitsioonide täiendamine (Hand 1965; Bodker 1965: 253-261). Linda Degh jälgis 1975. aastal artiklis "Muistend ja varblane" selliste katsete ebaõnnestumist ja pakkus välja, et jõupingutused oleksid tulemusrikkamad, kui alustataks muistendi olemuse (genus) iseloomustamisest (Degh 1975: 188). Nii ISFNRi kongressidel kui Sheffieldi tänapäevajutu konverentsidel (peetakse 1982. aastast alates) on liigutud Linda Deghi artiklis väljendatud mure lahendamise suunas. Siinse artikli eesmärgiks on esitada ajalooline ülevaade praeguse diskussiooni alusest, varasemast muistendiuurimisest, samuti arendada muistendite iseloomustamist, sünteesides varasemaid uurimusi mitte zhanri piire määrates, vaid pigem osutades muistendeile tüüpilist.
Jacob Grimm oli arvatavasti esimene muistendite iseloomustaja. Ta väitis, et Das Märchen ist poetischer, die Sage historischer (Grimm 1865: V). See iseloomustus mõjutas kogu muistendiuurimise edasist kulgu. Esimesed uurijad lähenesid juttudele kirjanduslikult, jättes tähelepanuta sotsiaalse konteksti, esituse ja psühholoogilise motivatsiooni. Nad eelistasid vaadelda muistendit seoses teiste rahvajutuliikidega, eeskätt seoses muinasjuttudega. Selline lähenemine iseloomustab Karl Wehrhani varasemaid muistendikäsitlusi (1908), aga ka Friedrich Ranke (1971) ja Will-Erich Peukerti (1965) käsitlusi. 1950-60 hakkasid teadlased muistendeid vaatlema veidi avaramalt, võttes arvesse nii nende konteksti kui esitust. 1962. a. ISFNRi kongressile viidates konstateeris Leopold Schmidt, et on alanud uus muistendiuurimiste ajajärk (Schmidt 1969: 53; Peeters 1963). Uus ajajärk tähendas nii rahvusvahelise muistendikataloogi arendamist kui ka kaasaegsemat lähenemist, sh antropoloogilisest ja psühholoogilisest vaatepunktist. Seevastu Steefan Top kinnitas, et muistendi-uurimine on jõudnud kriisini (Top 1969). Samal seisukohal oli Lutz Röhrich (1973: 13). Kriisi seostati muistendite liigitamise raskustega. Enamus uurijaid püüdis muistendeid liigitada Aarne-Thompsoni muinasjutukataloogi järgi, lähtudes eeskätt nende sisust. Sedasorti kataloogid eirasid konteksti ja esitusviisi ning põhinesid sisukesksel liigi iseloomustamisel. Vajaka jäi muistendite sünteetiline käsitlus, mis arvestanuks kirjanduse, antropoloogia ja psühholoogia seisukohti.
Kõige rohkem määratleti muistendeid kirjanduslikult. Enamus sellistest uurimustest arvestab muistendi vormi seoseid teiste jutuliikidega. Üks varasemaid muistendi eristusi võrdles nende vormi muinasjuttudega (de Boor 1928). Röhrich visandas järgnevalt mõlema liigi erinevused ja vaatles nende reaalsuse käsitlust (Röhrich 1956: 9-26). Max Lüthit huvitas sama probleem (Lüthi 1961). Sel ajal kui muinasjutt kasutab tegelikkust irooniliselt, püüab muistend rekonstrueerida reaalsust usutaval moel. Vastupidiselt muinasjuttudes esinevale sisemisele reaalsusele seostatakse muistendeid välise reaalsusega, nad võitlevad muinasjutu sisemise reaalsuse vastu, kuna sisaldavad spetsiaalseid viiteid tõestatavaile topograafilistele andmetele või ajaloolistele isikutele. Erinevalt muinasjutust koosneb muistend vaid ühest kogemusest (Lüthi 1961: 46-48). See seletab muistendi episoodilisust. Enamasti keskendub muistend ühele sündmusele ja on monoepisoodiline. Kokkuvõttes seletab muinasjutt, kes on inimene, muistend aga seda, mis inimesega juhtub (Lüthi 1966). Kuigi mõlemad liigid sisaldavad sarnaseid motiive, muudab orientatsiooni erinevus motiivide kasutamise erinevaks. Muinasjutu ja muistendi motiivide sarnasus vihjab asjaolule, et muistend pole tingimata muinasjutust ajaloolisem (Heiske 1962). Kuna mõlemas liigis esinevad sarnased motiivid, ei erista neid mitte suhtumine reaalsusse, vaid pigem motiivide ja maailmavaate esitamine ja peategelaste portreteerimine.
Muinasjutuga võrreldes on muistendit peetud tihtipeale vormituks. Degh märgib, et täheldatud vormi puudumine on pigem halva kogumistöö tulemus kui muistendi tegelik omadus. Kogujad on muistendeid toimetades neid sageli kärpinud (Degh 1965: 84). Gillian Bennett uuris kogujate "käekirja" muistendite kogumisel ja arvas, et loomulik muistendi jutustamise kontekst on suuresti kättesaamatu... ja ... mõjutatud loomulikust kontekstist, mida on eriti raske luua (Bennett 1987: 16). Bill Ellis analüüsis loo "Hook" esitust. Ta leidis, et muistendi sõnasõnaline transkriptsioon toob kasu nii esituse kui muistendi funktsiooni analüüsile. Ta märkis, et vaid tervikliku esituse analüüsi abil on võimalik muistendit tervikuna mõista (Ellis 1987: 57). Olles teadlik raskustest, millega kogujad kogumisel ja transkribeerimisel kokku puutuvad, postuleerib ta, et enamus trükitud muistenditekstidest ei esinda jutustatud muistendeid, vaid on pigem nende kokkuvõtted (Ellis 1987: 34). Ta soovitab olukorra parandamiseks lisada muistendikogudele märkmeid detailsete esitusaspektide kohta, sest just keele ja paralingvistika peensustesse on kapseldatud muistendi tähendus (Ellis 1987).
1934. aastal tõestas Carl Wilhelm von Sydow memoraadi ja fabulaadi erinevuse (von Sydow 1934: 261). Eristus põhines argumendil, et esimese isiku kirjeldused üleloomulikest kogemustest on teise või kolmanda isiku kogemuste kirjeldustest sootuks erinev rahvajutuliik. Et vältida sellise eristamise välistavat loomust, rõhutas von Sydow memoraadi võimet muutuda fabulaadiks. Ta tähistas selle narratiivide rühma nimetusega Erinnerungssage (Minnessägen) (von Sydow 1934: 261). (Von Sydow kasutas esimesena terminit minnessägner 1931. aastal - von Sydow 1931: 98). Gunnar Granberg lähtus muistendeid eristades von Sydowi memoraadi-fabulaadi käsitlusest. Ta samastas muistendi fabulaadiga ja arvas, et sarnaselt fabulaadiga on ka muistend kurze, ein-episodische Erzählung (Granberg 1935: 120). Muistend pärineb rahva kujutlusvõimest ja esineb traditsioonis kinnistunud kujul (Granberg 1935: 121). Memoraadi piiritleb teate isiklikkus, seda isegi sel juhul, kui loo jutustab keegi teine ja mitte selle kogeja (Granberg 1935: 121). Reidar Christianseni arvates muutub memoraat tähtsaks siis, kui jutustajal on toimunuga isiklik suhe. R.C. lõi nende eristamise teoreetilise aluse (Christiansen 1962: 99). Fabulaadi tähtsus tuleneb jutustatud juhtumist. 1968. a. esitas Juha Pentikäinen selge kokkuvõtte memoraadi-fabulaadi erinevusest, tõdedes, et vastupidiselt memoraatidele on fabulaatide vorm anonüümsete tegelaste tõttu märksa püsivam (Pentikäinen 1968).
Linda Degh ja Andrew Vazsonyi hakkasid eristama memoraate ja fabulaate, märkides, et memoraadi määratlus on liberaliseerunud - teise ja kolmanda isiku memoraadid on tõrjunud kõrvale esimese isiku jutud (Degh & Vazsonyi 1974: 226-228). Fabulaat võib igal hetkel võtta memoraadi kuju - ja mis kõige olulisem - ka memoraat võib lihtsalt kõneviisi vahetamisega muutuda fabulaadiks. Sellise muutmise peamine põhjus peitub asjaolus, et muistendit püütakse esitada tõese loona. Muistend, mida jutustas "sõbra sõbra sõber"... ei ole olemuslikult usaldusväärne (Degh & Vazsonyi 1974: 230-231).
Diskuteerides usundiliste juttude üle piiras Otto Blehr isikukohaste viidete arvu edasiandmisel kaheni (Blehr 1974:42). Sellest suurem arv muudab teate usutavuse kahtlaseks. Jutustades on jutustaja motiveeritud vähendama lülide arvu või koguni esitama juhtunu enesekohase elamusena. See toob päevakorda küsimuse, mis on traditsioon. Selles kontekstis tuleks lugeda traditsiooniliseks narratiiv, mille algne autorsus pole määratav ja mida antakse aktiivselt edasi. Seda isegi juhul, kui edastajaid on üks. Iga kunagi traditsiooni kuulunud juttu võib nimetada traditsiooniliseks narratiiviks.
Degh ja Vazsonyi põrmustasid punkt-punktilt von Sydowi memoraadi ja fabulaadi eristamise, näidates, et muistendit ei saa eristada jutustaja isiku, jutustuse kõneviisi või teiste sisemise edastamise viidete abil.
Muistendit on seostatud ka kuulujuttudega. Mõlemat narratiivivormi iseloomustab asjaolu, et neid usutakse ja esitatakse enamasti tõe pähe, kusjuures jutu keskme moodustab üks juhtum. Ernest Bernheim käsitles muistendite ja kuulujuttude sarnasust ja tõdes, et kuulujutt on elav muistend (Bernheim 1920: 97-108). Gordon Allport lisas oma kuulsa uurimusega täiendusi ja ühtlustusi varasematele käsitlustele, väites, et muistendid püsivad tänu sellele, et nad kehastavad igavikulisi meeleseisundeid (Allport 1947: 164). Uurides kuulujuttude teket, levikut ja kadumist Prantsuse linnas Orleansis, väitis Edgar Morin, et kui lugu ei levi laialdaselt või teda ei kohandata kindlasse vormi, on just äärmine täpsus aja ja ruumi esitamisel need faktorid, mis võivad põhjustada kuulujutu kadumise ja traditsiooni mitte sattumise. C. Bregenhøi samalaadne uurimus kinnitab Morini järeldusi (Bregenhøi 1989). Et seletada mõningate juttude lühikest eluiga, arvab W. Jensen, et kiiresti kaduvad muistendid tuleks nimetada lühiealisteks ja pikka aega püsivad pikaealisteks (Jensen 1976: 270). See samastab sisuliselt kuulujutu ja muistendi. Ainukeseks erinevuseks on asjaolu, et muistend on alati narratiiv, aga kuulujutt võib olla väide. Sellisena on kuulujutul veelgi paindlikum kuju. Nii muistend kui kuulujutt on lähemalt seotud uskumustega.
Rahvausund on nii kuulujutu kui muistendi loovaks tõukejõuks (Shibutani 1966: 156). Kuulujuttude tekkimisele aitab kaasa informatsiooni hägusus või ametliku informatsiooni puudumine. Need peegeldavad üldisi, laialt levinud uskumusi ja huvisid. Kui kuulujutt ei peegelda enam üldisi eelarvamusi, kaob ta rahvapärimusest.
Nende kahe rahvajutuvormi sõltuvust rahvausundist vaatleb B. af Klintberg, kes märgib, et linnamuistend on sageli kuulujutu peegeldus (Klintberg 1976: 270). Kui narratiivne kuulujutt jääb püsima, siis on ta muistend, mistõttu kuulujuttu on sobivaim iseloomustada kui narratiivi, mis elab üle hüperaktiivse edasiandmise lühikese aja vältel ja levib tihti väga piiratud alal. See on muistendi levimise staadium, mis hoolimata oma intensiivsusest ei taga pikaealisust.
Muistendi stiili, sisekompositsiooni ja struktuuri uuriti ka kui muistendi kirjeldamise vahendeid. Mathilde Hain vaatles sisemaastikku ja lokalisatsiooni käsitlemist muistendites (Hain 1937 (1969)). Usutavust tugevdab selle usutavus (Hain 1937 (1969): 99). Peuckert vaatles umbes samal kombel muistendite sisemaastikku ja ajaloolisust, järeldades, et need kaks muudavad muistendi kuulajale ja jutustajale usutavaks (Peuckert 1938 (1969): 151-152). Siegfried Beyschlag rõhutas usutavat sisemaailma kui usutavuse garantiid (Beyschlag 1941 (1969)), mis eristab muistendis esitatud maailmavaadet muinasjutus ja müüdis kujutatust.
Muistendi morfoloogia ja struktuurielementide vaatlemisel oli oluline selle arengu ning kompositsiooni uurimine. Axel Olrik määratles 18 eepilist seadust, millel põhineb kogu rahvajutu ülesehitus (Olrik 1908, 1921). Johann Folkers kohandas ta käsitluse muistendeile, arendas edasi kompositsioonielementide ja nende morfoloogia uurimist ja püüdis luua funktsioonide rühma, mis moodustaksid n-ö muistendi grammatika (Folkers 1910).
Oldrich Sirovatka tegeles muistendi morfoloogilise käsitlusega ühes oma palju hilisemas artiklis, keskendudes motiividele, sihiks muistendikataloogi koostamine (Sirovatka 1964). Erinevalt muinasjutu-motiividest on muistendimotiivid oma olemuselt ja subjektilt autonoomsemad ja varieeruvad tugevamini (Sirovatka 1964: 101). Seda tüüpi autonoomne motiiv, muistendi sisuline ebastabiilsus ja kalduvus kontamineeruda on ühendatud jutustamisega. Muistendi sisu ebastabiilsus põhjustabki muistendi plastilise esituse. Ina-Maria Greverus väitis, et süstemaatiline tüübi, motiivi ja teema analüüs aitab muistendeid paremini mõista. Kokkuvõttes soovitas ta muistendi morfoloogia analüüsil lähtuda Friedrich Hebbeli (1839) "Ideen-alphabet"ist (Greverus 1965 (1969): 401). Vilmos Voigt väitis, et morfoloogia analüüs on muistendi grammatika loomiseks oluline ning et muistendi süntagmaatilise struktuuri kirjeldamiseks piisab juba väga lühikesest vormelist - sellised väikesed vormelid kirjeldavad muistendi süntagmaatilist struktuuri (Voigt 1973: 80). Pentikäinen uuris hiljem muistendi struktuuri ja funktsiooni seoseid ja avastas, et muistendi struktuur on erinev sõltuvalt iga üksiku muistendi funktsioonist (Pentikäinen 1976: 149). W. F. H. Nicolaisen käsitles samuti muistendi struktuuri morfoloogilisi aspekte, keskendudes peamiselt tänapäeva muistendeile. Tema uurimus põhineb William Labovi (1972) Afro-ameerika murdejuttude analüüsil, mille põhjal ta väitis, et muistend koosneb minimaalselt kolmest struktuurielemendist: orientatsioon, komplitseeritud tegevus ja tulemus (Nicolaisen 1987: 72). Autor möönab, et muistend võib sisaldada kõige vähem kaks ja kõige enam kuni kuus selgesti eristatavat struktuurielementi (Nicolaisen 1987). Hoolimata struktuuri uurimise suuna paljutõotavusest ei ole ükski käsitlus suutnud leida muistendi morfoloogia reeglistikku. Osalt tuleneb selle lähenemisviisi ummik muistendi äärmisest paindlikkusest ja suurest tüüpide arvust. Samuti asjaolust, et enamik lähenemisviise ei pööranud tähelepanu konteksti ja esituse olulistele külgedele, keskenduti eeskätt sisule. Siiski leidub Nicolaiseni ja Pentikäise laadi morfoloogiates see lausa vajalik arusaam muistendi ja teiste suuliste narratiivide struktuuride sarnasustest, mis eeldab muistendit moodustavate minimaalsete elementide kaardistamist.
Muistendeid on määratletud ka muistendistilistika põhjal, mis põhineb samuti liigi defineerimisel. Andre Jollese mõjukas "Einfache Formen" sisaldab lühiarutlust muistendist. Aluseks on vorm ja sisu (Jolles 1958: 50-74). Tema definitsioon seob muistendi pere, hõimu ja veresugulusega, mis on mõnevõrra eksitav zhanrimääratlus. Produktiivsem on lähenemisviis, mis keskendub pigem stiilile kui sisule. Friedrich-Wilhelm Schmidt uuris eeskätt muistendite stiili erisusi ja jõudis järeldusele, et sarnaselt muinasjutuga on muistendki rahva kunstiline eneseväljendus, millel on kindlapiiriline vorm ning mis kasutab juttu teate struktureerimisel raamina (Schmidt 1929 (1969): 64). Ta arvab, et muistend on tihti eepilis-dramaatiline, väljendab poeetilist lüürilisust, ning teeb järelduse, et Wilhelm Wisseri tähelepanek muinasjutu olemusest Mit dem Inhalt der Geschichten ist die Form überliefert, die gleichsam von selbst aus diesem hervorwächst kehtib ka muistendi kohta (Schmidt 1929 (1969): 64:65; Wisser 1925). Sama seisukohta jagas hiljem Carl Hermann Tillhagen (Tillhagen 1967). Põhiprobleemiks muistendi vormi ja stiili analüüsimisel jäi selge ja ühtse terminoloogia puudumine (Ferenczi 1966). Sageli unustati, et definitsioon esitab ideaaltüübi, mitte ei tegele tegelikult eksisteerivaga (Honko 1968). Osalt oli tegemist võimetusega kirjeldada muistendeid selgelt ja täpselt, mis omakorda põhjustas rahvusvahelise muistendikataloogi ebaõnnestumise. Uurimistöö käigus avastati ometi mõndagi muistendi stiili ja vormi kohta.
Muistendid on paindliku vormiga, mis areneb, kontraheerub ja elab edasi tugevasti varieerudes. Lee Doo Hyon arvab, et selline paindlikkus on ainulaadne liigitunnus (Lee 1983: 361). Osa varieerumisprotsessist viitab von Sydowi kirjeldatud tüübikontseptsioonile (von Sydow 1932 (1948): 16). Herbert Halpert täheldas, et iga geograafiline ja kultuuri areaal omistab usundilistele muistenditele oma dominantse üleloomuliku olendi (Halpert 1971: 50). See tähelepanek on otseselt suguluses Albert Eskerödi käsitlusega kultuuridominandist (Eskeröd 1947: 81). Klintberg märkas rootsi tänapäeva muistendite etno- ja sotsiotsentristlikku olemust ja väitis, et iga kultuur vastandab oma rahvuse, selle kombed ja normid teistele rühmadele, mis ei toimi harjumuspäraselt ja kujutavad endast seetõttu ohtu (Klintberg 1976: 271; 278). Selline ökotüpiseerimise protsess laieneb tervikuna muistendeile kui liigile, kusjuures muistendid varieeruvad, et täita vastavalt kultuuri ja tema traditsiooni nõudmisi. Tänu psühholoogilistele ja sotsiaalsetele jõududele ei suuda ainult sisul või vormil põhinev definitsioon adekvaatselt liiki kirjeldada, kuid ikkagi tuleb arvestada kirjanduslikku aspekti.
Grimmide jaoks olid muistendid seotud ajalooga. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse muistendi-uurimises oli üldiselt tavaks otsida muistendite ajaloolist tuuma ja väärtustada muistendeid kui arheoloogia ja ajaloouurimuste allikmaterjali (Cederschiöld 1932). 1888. a. kommenteeris Franz Muth seoseid muistendite ja kuulujuttude vahel, märkides, et mõlemad jututüübid keskenduvad ajaloolistele sündmustele ja nende rahvapärasele tõlgendamisele (Muth 1888). Kristoffer Nyrop jätkas arutelu väitega, et muistendid on mineviku täpsed peegeldajad, kinnitades, et muistendid aitavad mõista kauget minevikku ja neid saab kasutada vana ajaloo tundmaõppimiseks (Nyrop 1907-1933). Wilhelm Cederschiöldi vaade, et muistendid sisaldavad ajaloolist tuuma, mis on ajaloosündmuse täpne kajastus, oli isegi ilmselt õigem seisukoht (Cederschiöld 1924). Veendumusel, et suulist pärimust saab kasutada ajalooallikana, põhines Jan Vansina uurimuses suulisest traditsioonist ja ajaloolisest metodoloogiast (Vansina 1985). Erinevalt varasematest käsitlustest hoiatas ta, et selliste narratiivide tõesus varieerub suuresti ja võib koguni puududa.
Alles 1970. aastatel võeti muistendite ajaloolisus taas kõne alla. Heda Jason kinnitas oma "Journal of American Folklore" ilmunud kirjutises, et Grimmide väide muistendite ajaloolisusest oli ekslik ja tuleb uuesti läbi vaadata (Jason 1971: 134). Bjarne Hodne jätkas samas suunas, analüüsides muistendite ajaloolist väärtust ja vastandades seda nende meelelahutuslikule väärtusele (Hodne 1973). Kuni muistendite ajalooline väärtus on küsitav, võib muistendeid parimal juhul kasutada sekundaarse ajalooallikana. Marta Shramkova toetas varasemaid väiteid muistendist kui rahva ajaloo peegeldajast, kui narratiivist mis kajastab seda, mida rahvas peab oluliseks. Ta väljendas arvamust, et traditsioonis püsim·seks toetuvad muistendid seostele narratiivi sisu, aja ja ruumi lokaliseerituse vahel (Shramkova 1975). Rudolf Schenda nõustus rahvaajaloo hüpoteesiga, osutades, et narratiividest võib leida sotsio-ajaloolise konteksti peegeldusi, mis aitaksid mõista selle 60 - 70% elanikkonna ajalugu, mis ametlikus ajalookäsitluses ei kajastu (Schenda 1982: 186).
Muistendit võiks pidada ajalooliseks tänu temas sisalduvatele viidetele: kergesti kontrollitavatele topograafilistele ja geograafilistele erijoontele, aga ka kultuuriliselt usutavatele tegelastele. Seetõttu tõlgendati muistendit ekslikult kui täiesti tõest juttu. Kuigi lugu esitatakse sageli kui tõest, pole jutu sisu vääramatult tõeliste ajaloosündmuste peegeldus. Hodne laadis uurimused on tõendanud, et muistendi ajalooline tuum on tihti raskesti leitav, kui see aga lõpuks suudetakse eraldada, on selle ajalooline väärtus võrdlemisi kaheldav. Muistendeid on targem iseloomustada kui ajaloostatud narratiive. Ajaloostamise protsess on võrreldav diakroonilise ökotüpiseerimisega. Narratiivi usutavust rõhutatakse teate ajaloostamise käigus.
Muistendi ja rahvausundi seosed põhinevad omakorda muistendite tõepärasusel. Muistendit võib iseloomustada kui rahvausundi peegeldust: ühiskonna poolt üldiselt aktsepteeritud väärtused ja uskumused elavad antud muistendis (Dömötör 1977). Peuckert uuris muistendi ja rahvausundi suhteid, kuigi ta vaatles muistendit eeskätt kui ajaloolist narratiivi (Peuckert 1965). Röhrich pidas muistendi ja uskumuste seost veidi tasakaalustatumaks, keskendudes oma uurimuses deemonlikule ja maagilisele aspektile (Röhrich 1949). Ta väitis, et muistend kordab ja tugevdab usundit. Blehr laiendas Röhrichi hüpoteesi, kasutades nii muistendeid kui ka uskumusi illustreerimaks nende sümbiootilisi suhteid traditsioonis (Blehr 1974). Muistendid ja uskumused, eriti need, mis puudutavad üleloomulikke nähtusi, võimendavad üksteist - samas pole kumbki teisest üheselt sõltuv. Pärimuses on muistendi usutavus osaliselt sõltuv rahvausundist, mida ta peegeldab.
Usundilist muistendit on peetud rahvausundil põhinevate muistendite kategorisatsiooniks. Sellised muistendid või usundilised jutud pajatavad kohtumistest üleloomulike olenditega ja neid esitatakse esimese või teise isiku lugudena (Blehr 1965: 32-47). Degh osutas, et tänapäeva muistendid sulatavad endasse tänapäevase maailmavaatega kooskõlla viidud uskumusi üleloomulikust, mistõttu selliseid uskumusi ei heidata kõrvale (Degh 1971). Võimalik, et muistendid, millest on raske leida rahvausundit, sisaldavad seda varjatumalt. Et mineviku-uurijad seostasid terminiga rahvausund ainult üleloomulikuga seotut, siis peaks usundiliste muistendite hulka võtma ka lood, kus kõneldakse tabudest ja üldse usundist (Mullen 1971). Laiem usundiline käsitlus on vajalik just selleks, et mõista, kuidas muistendi usutavus sõltub juba tekkinud uskumustest ja väärtushinnangutest. Luues sümboolset reaalsust, mis hõlmab neid väärtushinnaguid ja uskumusi, säilitab muistend nende elujõulisuse ja ühtlasi ka tugevdab uskumusi. Ühiskonda mõjutavad keerulised jõud muudavad uskumusi ja väärtusi, mis peegeldub ka muistendites (Degh 1971), vastasel juhul kaotaks narratiiv oma elujõu.
Muistendite psühholoogiline uurimine oli pikka aega hooletuses (Dundes 1971). Esmane psühholoogiline käsitlus pärineb Gerhard Gesemannilt, keda huvitas muistendite sotsioloogiline ja psühholoogiline ühtsus ja kes loobus kaasaegsest formaalsest käsitlusviisist (Gesemann 1928). Gotthilf Isler väitis 1971. a. alpi muistendit "Sennenpuppe" käsitlevas väitekirjas, et muistend pole jutustatud kogemus, vaid teenib sügavamat religioosset funktsiooni (Isler 1973). Sündmuste ebatavalisus ning kollektiivses alateadvuses loodud arhetüübid põhjustavad muistendi episoodilisuse (Isler 1973). Muistendite tekke juures kombineeruvad kogemused alateadvusest pärinevate arhetüüpide ja rahvausundi elementidega (Isler 1971: 247). Muistend peegeldab tema arvates die aktuellen Tendenzen des Kollektiven Bewussten (Isler 1971: 251). Taoline Jungilik muistendi-käsitlus viitab sellele, et muistendid on sümboolsed kollektiivse kogemuse universaalide peegeldused.
Just psühholoogia on otsene põhjus, miks inimene jutustab või mäletab muistendit ja põlistab selle traditsiooni (Crane 1977). Beverly Crane keskendus muistendiseeria "Toakaaslase surm" uurimisele ja väitis, et need on püsinud siiani, kuna annavad ülevaate keerukatest keskkonna teguritest, mis tekitavad sellega seotud inimeste elus ärevust ja stressi (Crane 1977: 147). Gary Alan Fine väitis linnajutte käsitlevas artiklis, et tänapäeva sotsio-psühholoogiline situatsioon täidab kaasaegsed muistendid just linnalikkusega (Fine 1980: 223). Kuni muistendeid peetakse usutavateks ja neid usutakse, seni nad käituvad kui alateadlikud fiktsioonid (Ranke 1971: 202-203). Muistendid on suunatud geograafilise ja sotsiaalse keskkonnaga seotud reaalsetele psühholoogilistele probleemidele, mis kajastavad kõige tüüpilisemaid pingeid. Muistendeis leiavad peale hirmude väljenduse ka soovid. Suur osa rahvajutte rakendab inimfantaasiat soovunelmate väljendamiseks. Muistendid väljendavad kollektiivseid kogemusi ja uskumusi, peegeldades aktiivseid ja passiivseid pärimusekandjaid erutavaid hirme ja soove, mis on seotud tavakeskkonna ja sotsiaalsete faktoritega.
Linna- või uuteks muistenditeks nimetatud tänapäevamuistendid pälvisid muistendi psühholoogiast huvitatute seas suure tähelepanu. Termin uus linnamuistend levis laialt tänu Jan Harold Brunvandi populaarseile jutukogumikele (Brunvand 1981, 1984, 1986, 1989). Seevastu Klintberg kasutab oma skandinaavia variantide kogumikus terminit folksägner (af Klintberg 1986). Kogu maailma teadusajakirjades puhkes vaidlus termini sobivuse üle. See pidi tähistama ühtaegu asjaolu, et muistendid on kaasaegsed, ja samal ajal lahutama need varasemast traditsioonist ning märkima, et need kuuluvad linna ja erinevad n-ö külamuistenditest, oma talupoeglikest koopiatest. Üks leer pidas uusi linnajutte eraldiseisvaks liigiks. Daniel Barnes kinnitas, et igipõline vajadus uuesti defineerida dramaatiliste tegelaste - kelmi, ohvri, kangelase - rollid muudab linnajutud lõplikult ... selgesti erinevaks muudest traditsioonilistest juttudest (Barnes 1984: 77). Fine kaitseb terminit kinnitades, et linn pole geograafiline, vaid pigem sotsio-psühholoogiline marker (Fine 1980). Georgina Smith peab samuti seda liiki unikaalseks, lugedes eristavaks jooneks esitusviisi. Ta peab uut linnajuttu narratiiviks, mida jutustaja esitab sageli kindla erapooletusega (Smith 1981: 171; 1979: 41).
Eelnevale vastanduv leer leiab, et termin uus linnamuistend on terminoloogiline viga ja tarbetu lisandus folkloorizhanride terminite niigi arvukale hulgale. See rühmitus eelistab nimetust tänapäevamuistend ja paigutab sinna lood, lähtudes nende praegusest staatusest. Elujõulisi muistendeid käsitletakse vahel ka kui tänapäevamuistendeid. Eespool mainitud Sheffieldi konverentside terminoloogia alased üldseisukohad avaldati rubriigis "Perspectives on Contemporary Legend" (Nicolaisen 1985: 214). Noel Williams märkis tänapäeva muistendeid iseloomustades, et need pole tegelikult traditsioonilistest muistenditest lahutatavad, või kui on, siis vaid meie kui kultuuri edasikandjate isiklike suhtumiste tõttu (Williams 1984: 228). Nicolaisen püüdis ühendada kaht vastaspoolt, väites, et uus linnamuistend on "ähmane" zhanr, mis sisaldab peale muistendi veel isikuelamusel põhinevaid jutte. Samal seisukohal on ka Bennett (Nicolaisen 1985: 216; Bennett 1985: 222). Tähelepanu väärib Jacqueline Simpsoni väide, et tänapäeva muistendi puhul on tegemist vanade üleloomulike maamotiivide kavala transformatsiooniga uutesse ratsionaalsetesse linnavormidesse (Simpson 1981: 203). Shirley Marchalonis esitas oma tuntud uurimuses kolm keskaegset paralleeli üldtuntud tänapäevasele muistendile "Ämblikud juustes", osutades, et vaatamata suurele ajavahele on tekstides palju sarnast (Marchalonis 1976). Bennetti samalaadsest uurimusest selgus, et kaasaegne muistend "Roomaja kõhus" ja selle varasemad variandid on paljus sarnased (Bennett 1985). Mõlemad uurimused kinnitavad eespool mainitud ajaloostumise või diakroonilise ökotüpiseerimise protsessi.
Ulrika Wolf-Knuts lükkas kõige usutavamalt ümber termini uus linnamuistend, näidates, et need lood levivad nagu rändmuistendid (Wolf-Knuts 1987). Ta võrdles Jan Harold Brunvandi uue linnamuistendi ja Bengt af Klintbergi muistendi definitsioone ja osutas sarnasustele: mõlemad on kollektiivse pärimuse osad, mõlemad edastavad enam või vähem autentset informatsiooni ja levivad suuliselt või massimeedia vahendusel (Wolf-Knuts 1987: 173).
Soovitades terminina rändmuistendit, väidab ta, et linnamuistend ja rändmuistend levivad vertikaalselt põlvest-põlve sadade aastate jooksul ja horisontaalselt väga laial geograafilisel alal (Wolf-Knuts 1987: 178). Selle asemel, et vaadelda uut linnamuistendit kui erilise ajajärgu isoleeritud väljendusviisi, otsustasid need teadlased käsitleda tänapäeva muistendeid osana jätkuvast muistenditraditsioonist. Tõhusalt elimineerinud uute linnamuistendite eristamise muistenditest tervikuna, võtsid nad kasutusele zhanri laiema ja üldisema määratluse. Selline iseloomustamine peaks omakorda aitama mõista muistendite tähtsust laiemas sotsiaalses kontekstis. Fine käsitles narratiivitraditsiooni kui osa makro-kontekstist ja tähistas nimetusega kolmas jõud ameerika folklooris (Fine 1988: 352-353).
Esitamise konteksti ja sotsiaalse funktsiooni analüüs on olnud muistendite teine kriitiline ja tihtipeale ka hooletusse jäetud külg (Abrahams 1975). Arnold van Gennep toonitas konteksti osatähtsust muistendi defineerimisel: De nos jours on se demande: ou, quand et a qui se raconte une historie determinee? (van Gennep 1912: 306). Ta käsitles ka muistendite sotsiaalset funktsiooni ja sisemist psühholoogiat kui vahendeid, mis on olulised muistendi tekke konteksti mõistmiseks (van Gennep 1912: 305-306). Friedrich Ranke algne muistendi definitsioon ei põhinenud ainult vormil ja sisul, vaid ka esitusel: Volkssagen sind volkläufige Erzählungen objektiv unwahren, phantasiegeboren Inhalts, der als tatsächliches Geschehnis in der Form des einfachen Ereignisberichtes erzählt wird (Ranke 1925 (1969): 4). Degh kaebas, et enamus definitsioone olid liialt literatuursed, ja märkis, et valdav osa muistendeid on kogutud kõlbmatult, ilma olulise kontekstuaalse infota. (Degh 1965: 78). Muistendeid avaldati nagu ühtseid ja nidusaid narratiive. Kontekstisiseselt pole muistendid puhtad, lahterdatud narratiivid, mida esitatakse kütkestatud kuulajaile. Esitamise ajal puudub muistendil ettemääratud algus või lõpp, ta kulgeb ebaühtlases tempos, mida katkestavad teiste isikute kommentaarid või viited naljadele, ja sageli esitatakse see vaid retoorilisel eesmärgil (Degh 1965 ja 1976). Degh käsitles muistendite esitamist ungari emigrantide kogukonnas, tema litereeringud demonstreerisid, kuidas kõnekeelses narratiivis segunevad erinevad vormid, eriti naljand ja muistend (Degh 1976: 109). Gary Butleri uurimus Terreneuvienne'i muistenditest toetab väidet, et muistend on kõnekeelne zhanr (1980). Esitamise ajal jutustaja ja kuulajate piir ähmastub, toimub interaktiivne pärimuse edasiandmine. Muistendi kõnekeelne loomus omakorda lisab usutavust nii muistendile kui ka selle tähtsusele uskumuste taaskinnitamisel.
Ettepanek luua Aarne-Thompsoni kataloogi eeskujul rahvusvaheline muistendikataloog kiirendas 1960. aastatel muistendi-uurimise kriisi (Hand 1965: 441-443). Üks raskemaid küsimusi muistendite klassifitseerimisel oli spetsiifiliste allusioonide rohkus, mis on mõistetavad ja arusaadavad suhteliselt väikestele inimrühmadele (Tillhagen 1969). Samuti avastati, et oma monoepisoodilisusele vaatamata sisaldab muistend peaaegu lõppematu hulga motiive, mis takistab pelgalt sisu järgi klassifitseerimist. Tühja jooksid mitmed süsteemid, sh Julian Krzyzhanovski oma, mis jaotas muistendid kolmeks: religioossed, ajaloolised/koha ja usundilised muistendid - neid liike polnud võimalik selgelt eristada (Krzyzhanovski 1967; Hand 1965: 444). Vähe aitas C. Scott Littletoni multidimensionaalne, sünkrooniline ja diakrooniline rahvajutuliigitus, kuna muistend ühendas kõiki neid liike (Littleton 1965). Jasongi soovitas suulisele kirjandusele tervikuna rakendada multidimensionaalset lähenemisnurka. Ta visandas üsna edutult suulises kirjanduses leiduvaid determinante (Jason 1969). Jõuti seisukohale, et muistendeid tuleb klassifitseerida paljusid kriteeriume rakendades. Vibeke Dahll oli norra muistendi-kataloogi kriitiliselt analüüsides samal seisukohal (Dahll 1973: 182). Kesksetel muistenditunnustel põhinev klassifikatsioon võiks rajaneda korralikult kogutud muistendite analüüsil ja varasemate teoreetiliste lähenemisviiside sünteesil (Sirovatka 1964). Sirovatka soovitas multidimensionaalseks klassifitseerimiseks ja motiivianalüüsiks kasutada arvuteid (Sirovatka 1964). Tillhagen jõudis muistendikataloogi koostades tähtsale järeldusele, et see kujutab endast vaid tõsist abivahendit muistendite uurimiseks ega ole eesmärk omaette (Tillhagen 1969: 318). Teadlaste jõupingutused tasuvad end enam esituse, motivatsiooni, funktsiooni ja struktuuri uurimisel kui püüetes lahterdada tohutut hulka kogutud variante. Järjepideva uurimise käigus tuleb sobivaim klassifitseerimissüsteem niikuinii ilmsiks. Varasemad klassifitseerimiskatsed tõid esile muistendite lokaliseerituse ja suure ökotüüpsuse. Iga traditsioon, milles muistendid levivad, mõjutab neid kultuuriliselt. Kuna muistend peegeldab kultuuril põhinevaid hoiakuid ja uskumusi, muutub ökotüpiseerimisprotsess liialduseks ning raskendab klassifitseerimist.
Robert Georges arvas oma ameerika muistendi-sümpoosiumi avakõnes, et tuleks välja töötada uus definitsioon, mis põhineks muistendite loomuse ja struktuuri sisemistel seostel (Georges 1971: 18). Selline definitsioon peaks sisaldama kõiki liigile iseloomulikke tunnuseid ja sulatama endasse varasemate uurijate lähenemisviisid. Vaatamata sellele, et on avastatud terve hulk sisemisi seoseid - tekstuaalseid, psühholoogilisi ja sotsioloogilisi - , mis mõjutavad muistendi vormi ja funktsiooni - , ei ole neist siiani sünteesitud lühikest ja konkreetst liigi iseloomustust. Ka käesolev uurimislooline ülevaade osutab vajadusele luua taoline sünteesiv üldistus. Ülalmainitud peamiste teoreetiliste uurimuste põhiseisukohtade esiletoomine võiks olla sellise iseloomustuse aluseks. Muistend on tavaliselt lühike (mono)episoodiline, traditsiooniline, suurel määral ökotüpiseeritud, ajaloostatud narratiiv, mida esitatakse kõnekeeles. See peegeldab psühholoogiliselt rahvausundi ja kollektiivsete kogemuste sümboolset taasesitust ning traditsioonikandjate üldisi hoiakuid.
20 aasta eest arvati, et ummik on lõppenud lootustandva tänapäeva muistendite uurimise tõttu, mis nüüd on jõudnud omakorda suure teadusliku kriisini. Selle ülevaatega lootsin kirjeldada peamisi trende viimaste aastakümnete muistendiuurimises ning soovitada tulevikusuundi. Erinevatest perspektiividest lähtuvad jõupingutused kogumisel, klassifikatsioonide loomisel ja muistendite ning muistenditsüklite analüüsimisel aitavad kahtlemata mõista selle jutuliigi funktsiooni tähtsust sootsiumile. Uus jõupuhang muistendiuurimises osutab uue uurimisajastu algusele.
Tõlkinud Mare Kõiva
Abrahams, Roger D. 1975. Genre Theory and Folkloristics. Studia Fennica 20, lk 13-19.
Allpon, Gordon 1947. The Psychology of Rumor. New York: Holt.
Barnes, Daniel R. 1984. Interpreting Urban Legends. Arv 40, lk 67-78.
Bennet, Gillian 1985. What's "Modern" About the Modern Legend? Fabula 26, lk 219-229.
Bennet, Gillian 1987. Problems in Collecting and Classifying Urban Leg-ends: A Personal Experience. Perspectives on Contemporary Legend 2, ed. Gillian Bennet, Paul Smith, and D. D. A.
Widdowson, lk 15-30. Shef-field: CECTAL.
Bernheim, Ernst 1920. Einleitung in der Geschichtswissenschaft. Berlin: Walter de Gruyter.
Beyschlag, Siegfried 1969. Weltbild der Volkssage. Vergleichende Sagenforschung. Leander Petzoldt (ed.), lk 189-216. Darmstadt: Wissenschaftliclie Buchgesellschaft.
Blehr, Otto 1965. Noen synspunkter på analysen av folketrofortellingen. Oslo: Universitetets Etnografiske Museum.
Blehr, Otto 1974. Folketro og sagnforskning. Oslo: Universitetsforlaget.
Boor, Helmut de 1928. Märchenforschung. Zeitschrift für Deutschkunde 42, lk 561-581.
Bregenhøj, Carsten 1978. Terrorisme, appelsiner og folkesagn. Tradisjon 8, lk 65-78.
Brunvand, Jan Harold 1981. The Vanishing Hitchhiker: American Urban Legends and Their Meanings. New York: W. W. Norton and Co.
Brunvand, Jan Harold 1984. The Choking Doberman: And Other "New" Urban Legends. New York: Norton.
Brunvand, Jan Harold 1986. The Mexican Pet: More "New" Urban Legends and Some Old Favorites. New York: Norton.
Brunvand, Jan Harold 1989. Curses! Broiled Again: The Hottest Urban Legends Going. New York: Norton.
Butler, Gary R. 1980. Participant Interaction, Truth and Belief in the Legend Process. Culture and Tradition 5, lk 67-78.
Bødker, Laurits 1965. Folkliterature (Germanic). (International Dictionary of Regional European Ethnology and Folklore 2.) Copenhagen; Rosenkilde og Bagger.
Cederschiöld, Wilhelm 1924. Sägen och sanning. Nordisk tidskriftfor vetenskap, konst och industri 1924, lk 449-466.
Cederschiöld, Wilhelm 1932. Sant och osant i folksägnerna. Stockholm: Wahlström och Widstrand.
Christiansen, Reidar Th. 1962. Fabulatoch memorat (Innledning). In Nordisk Seminar i Folkedigtning I.. Laurits Bødker (ed), lk 86-106. Nordisk Institut for Folkedigtning 2. Copenhagen: Rosenkilde og Bagger.
Crane, Beverly 1977. The Structure of Value in 'The Roommate's Death': A Methodology for Interpretive Analysis of Folk Legends. Journal of the Folk-lore Institute 14, lk 133-151.
Dahll, Vibeke 1972. Nordiske sagnregistre og sagn systematik. (Nordisk Institut for Folkdigtning 2.) Copenhagen: NIF.
Degh, Linda 1965. Processes of Legend Formation. Laographia 22. Lk 77-87.
Degh, Linda 1971. The 'Belief Legend' in Modern Society: Form, Function and Relationship to Other Genres. American Folklegend: A Symposium. Wayland Debs Hand (ed.), lk 55-68. (Publications of the UCLA Center for the Study of Comparative Folklore and Mythology.) Berkeley: University of California Press.
Dégh, Linda 1975. The Legend and the Sparrow. Volkskunde 76, lk 177-189.
Dégh, Linda 1976. Symbiosis of Joke and Legend: A Case of Conversational Folklore. Folklore Today: A Festschrift for Richard Dorson. Linda Degh (ed.), lk 101-122. Bloomington: Indiana University Press.
Dégh, Linda & Andrew Vazsonyi 1974. The Memorate and the Proto-Memorate. Journal of American Folklore 87, lk 225-239.
Dömötör, Tekla 1977. A tipizäläs a nëpmondäban. Ethnographia 88, lk 529-539.
Dundes, Alan 1971. On the Psychology of Legend. American Folk Legend: A Symposium Wayland Debs Hand (ed.), lk 21-36. (Publications of the UCLA Center for the Study of Comparative Folklore and Mythology.) Berkeley: University of California Press.
Ellis, Bill 1987. Why Are Verbatim Transcripts of Legends Necessary? In Perspectives on Contemporary Legend 2.
Gillian Bennet, Paul Smith, and D. D. A. Widdowson (ed.), lk 31-60. CECTAL Conference Papers Series 5. Sheffield: CECTAL.
Eskeröd, Albert 1947. Arets firing. Etnologiska studier i skordens ochjulens tro och sed. (Nordiska museets handlingar 26.) Stockholm: Nordiska museet.
Ferenczi, Imre 1966. Mondateminológiak és müfajkritériumok. Neprajz es Nyelvtudomdny 10, lk 5-18.
Fine, Gary Alan 1980. The Kentucky Fried Rat: Legends and Modern So-ciety, Journal of the Folklore Institute 17, lk 222-243.
Fine, Gary Alan 1988. The Third Force in American Folklore: Folk Narra-tives and Social Structures. Fabula 29, lk 342-353.
Folkers, Johann Ulrich 1910. Zur Stilkritik der Volkssage. Dissertation: Kiel.
Gennep, Arnold van 1912. La formation des légendes. Paris: E. Flammarion.
Georges, Robert A. 1971. The General Concept of Legend: Some Assump-tions to be reexamined and Reassessed. American Folklegend: A Sympo-sium. Wayland Debs Hand (ed.), lk 1-20. (Publications of the UCLA Cen-ter for the Study of Comparative Folklore and Mythology.) Berkeley: University of California Press.
Gesemann, Gerhard 1928. Soziologische und psychologische Zusammenhänge in der Sagenforschung. Zeitschrift für Volkerpsychologie 4, lk 19-43.
Granberg, Gunnar 1935. Memorat und Sage. Einige methodische Gesichtspunkte. Saga och Sed 1935. Lk 120-127.
Greverus, Ina-Maria 1969. Thema, Typus und Motiv. Zur Determination der Erzählforschung. Vergleichende Sagenforschung, Leander Petzoldt (ed.), lk 390-401. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.
Grimm, Jacob Ludwig Karl 1905 (4th edition). Deutsche Sagen. Berlin: Nicolaische Verlag.
Hain, Mathilde 1969. Volkssage und Sagenlandschaft. Vergleichencie Sagenforschung. Leander Petzoldt (ed.), lk 99-107. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.
Halpert, Herbert 1971. Definition and Variation in Folk Legend. American Folklegend: A Symposium. Wayland Debs Hand (ed.), lk 47-54. (Publications of the UCLA Center for the Study of Comparative Folklore and Mythol-ogy.) Berkeley: University of California Press.
Hand, Wayland Debs 1965. Status of European and American Legend Study. Current Anthropology 6. Lk 439-446.
Heiske, Wilhelm 1962. Das Märchen ist poetischer, die Sage historischer. Versuch einer Kritik. Deutschunterricht 14, lk 69-75.
Hodne, Bjarne 1973. Personalhistoriske sagn. En studie i kildeverdi. Oslo: Universitetsforlaget.
Honko, Lauri 1964. Memorates and the Study of Folk Beliefs. Journal of the Folklore Institute 1. lk 5-19.
Honko, Lauri 1968. Genre Analysis in Folkloristics and Comparative Reli-gion. Temenos 3, lk 48-66.
Isler, Gotthilf 1971. Die Sennenpuppe. Eine Untersuchung über die religiose Alpensagen. (Schriften der Schweizerischen Gesellschaft für Volkskunde.) Basel: Verlag G. Krebs.
Isler, Gotthilf 1973. Tiefenpsychologie und Sagenforschung. Probleme der Sagcnforschung. Lutz Röhrich (ed.), lk 149-164. Freiburg im Breisgau: Forschungsstelle Sage.
Jansen, William Hugh 1976. Legend: Oral Tradition in the Modern Expe-rience. Folklore Today: A Festschrift for Richard Dorson. Linda Dégh (ed.), lk 265-272. Bloomington: Indiana University Press.
Jason, Heda 1969. A Multi-Dimensional Approach to Oral Literature. Cur-rent Anthropology 10, lk 413-426.
Jason, Heda 1971. Concerning the 'Historical' and the 'Local' Legends and their Relatives. Journal of American Folklore 84, lk 134-144.
Jolles, André 1958 [1929]. Einfache Formen. Tübingen: Max Niemayer.
Klintberg, Bengt af 1976. Folksägner i dag. Fataburen 1976, lk 269-296.
Klintberg, Bengt af 1986. Råttan i pizzan. Folksägner i vår tid. Stockholm: Norstedt.
Krzyzanowsky, Julian 1967. Legend in Literature and Folklore. Fabula 9, lk 111-117.
Labov, William 1972. Language in the Inner City. Studies in the Black English Vernacular. (Conduct and Communication 3.) Philadelphia: University of Pennsylvania Press.
Lee, Doo Hyon, Chang Ju Kun & I Kwang Kyu 1983. Hanguk Minsok Hakkaesol. Seoul: Hak Yon Sa.
Littleton, C. Scott 1965. A Two-Dimensional Scheme for the Classification of Narratives. Journal of American Folklore 78, lk 21-27.
Lüthi, Max 1961 [I966]. Volksmärchen und Volkssage. Zwei Grundformen erzählender Dichtung. Bern: Francke Verlag.
Lüthi, Max 1966. Aspekte des Märchens und der Sage. Germanisch-Romanische Monatsschrift 16, lk 337-350.
Marchalonis, Shirley 1976. Three Medieval Tales and Their Modern Ana-logues, Journal of the Folklore Institute 13, lk 173-184.
Morin, Edgar 1982. La Rumeur d'Orléans. Paris: Ed. du Sevil.
Mullen, Patrick B. 1971. The Relationship of Legend and Folk Belief. Journal of American Folklore 84, lk 406-413.
Muth, Franz Alfred 1888. Die deutsche Sage. Eine litteraturhistorische Studie. (Frankfurter zeitgemasse Broschüren IX: 11.) Frankfurt: Verlag von A. Foesser Nachfolger.
Nicolaisen, W. F. H. 1985. Perspectives on Contemporary Legend. Fabula 26, lk 213-218.
Nicolaisen, W. F. H. 1987. The Linguistic Structure of Legends. Perspec-tives on Contemporary Legend 2. Gillian Bennet, Paul Smith & D. D. A. Widdowson (eds.), lk 61-76. CECTAL Conference Papers Series 5. Sheffield: CECTAL.
Nyrop, Kristoffer 1907-1933. Fortids sagn ogsange. Copenhagen: Gyldendal.
Olrik, Axel 1908. Episke love i folkedigtningen. Danske Studier 1908, lk 69-89.
Olrik, Axel 1921. Nogle grundsalninger for sagnforskning. (Danmarks folkeminder 23.) Copenhagen: Det Schønbergske forlag.
Peeters, K.C. (ed.) 1963. Tagung der 'International Society for Folk Narrative Research' in Antwerp (6-8 Sept., 1962). Bericht und Referate. Antwerp: Cen-trum voor studie en documentatie.
Pentikainen, Juha 1968. Grenzprobleme zwischen Memorat und Sage. Temenos 3, lk 136-167.
Pentikainen, Juha 1976. Sagnens struktur och funktion. Fataburen 1976, lk 141-154.
Peuckert, Will-Erich 1965. Sagen. Munich: E. Schmidt.
Peuckert, Will-Erich 1969. Die Welt der Sage. Vergleichende Sagenforschung. Leander Petzoldt (ed.), lk 135-188. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.
Ranke, Friedrich 1969. Grundfragen der Volkssagenforschung. Verglei-chende Sagenforschung.
Leander Petzoldt (ed.), lk 1-20. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.
Rank, Friedrich 1971. Sage und Märchen. Kleinere Schriften. Heinz Rupp & Edvard Studer (eds.), lk 189-203. Bern: Francke Verlag.
Röhrich, Lutz 1949. Sage und Brauch. Forschungen und Fortschritte 25, lk 251-254.
Röhrich, Lutz 1956. Märchen und Wirklichkeit. Eine volkskundliche Untersuchung. Weisbaden: Franz Steiner Verlag.
Röhrich, Lutz 1973. Was soll und kann Sagenforschung leisten? Einige aktuelle Probleme unseres Faches. Probleme der Sagenforschung. Lutz Röhrich (ed.), lk 13-33. Freiburg im Breisgau: Forschungsstelle Sage.
Schenda, Rudolf 1982. Remarques sur le contenu socio-historique des récits légendaires. Le Monde Alpin et Rhodanien 10, lk 185-188.
Schmidt, Friedrich-Wilhelm 1929. Die Volkssage als Kunstverk. Niederdeutsche Zeitschrift für Volkskunde 7, lk 129-143, 230-244. Reprinted (1969) Vergleichende Sagenforschung. Leander Petzoldt (ed.), lk 21-65. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.
Schmidt, Leopold 1969. Vor einen neuen Ära der Sagenforschung. Österreich Zeitschrift für Volkskunde 29, lk 53-74.
Shibutani, Tamotsu 1966. Improvised News. A Sociological Study of Rumor. In-dianapolis: Bobbs-Merill.
Simpson, Jacqueline 1981. Rationalized Motifs in Urban Legends. Folklore 92, lk 203-207.
Sirovatka, Oldrich 1964. Zur Morphologie der Sage und Sagenkatalogisierung. Acta Ethnographica 13, lk 99-106.
Smith, Georgina 1979. Aspects of Urban Legend as a Performance Genre. Lore and Language 2(10), lk 41-44.
Smith, Georgina 1981. Urban Legend, Personal Experience Narrative and Oral History: Literal and Social Truth in Performance. Arv, 37, lk 167-173.
Shramkova, Marta 1975. Místnía historické povesti v soucasném lidovém podání. Vlastivedný vestník moravský 27, lk 62-70.
Sydow, C. W. von 1931. Om folkets sagner. Nordisk Kulliir 9, lk 96-112.
Sydow, C. W. von 1932. Om traditionsspridning. Scandia 5. Reprinted as "On the Spread of Tradition". von Sydow. 1948. Selected Papers on Folklore, lk 11-43. Copenhagen: Rosenkilde and Bagger.
Sydow, C. W. von 1934. Kategorien der Prosa-Volksdichtung. Volkskundliche Gaben. Festschrift J. Meier zum 70. Geburtstag dargebracht. Erich Semann & Harry Schewe (eds.), lk 253-268. Berlin: W. de Gruyter.
Tillhagen, C. H. 1967. Die Sage als Dichtung. Folklore International. Essays in traditional literature, belief and custom in honor of Wayland Debs Hand. D. K. Wilgus (ed.), lk 211-220. Hatboro: Folklore Associates Inc.
Tillhagen, C. H. 1969. Was ist eine Sage? Eine Definition und ein Vorschlag für ein europäisches Sagensystem. Vergleichende Sagenforschung. Leander Petzoldt (ed.), lk 307-318. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft. Top, Steefan 1969. Sagenproblematiek Anno 1969. Vernieutwing of stagnatie. Volkskwide 70, lk 123-165.
Vansina, Jan 1985. Oral Tradition as History. Madison: University of Wiscon-sin Press.
Voigt, Vilmos 1973. Die strukturell-morphologisch Erforschung der Sagen. Probleme der Sagenforschung. Lutz Röhrich (ed.), lk 66-85. Freiburg im Breisgau: Forschungsstelle Sage.
Wehrhan, Karl 1908. Die Sage. Leipzig: W. Heims.
Williams, Noel 1984. Problems in Defining Contemporary Legends. Per-spectives on Contemporary Legend. Paul Smith (ed.), lk 216-228. CECTAL Conference Papers Series 4. Sheffield: CECTAL.
Wisser, Wilhelm 1925. Das Märchen im Volksmund. Hamburg: Quickborn Verlag.
Wolf-Knuts, Ulrika 1987. Modern Urban Legends Seen as Migratory Leg-ends. Arv 43, lk167-179.