Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.

Rahvus kui religioosne kategooria, natsionalism kui ontoloogia (tunnetuse analüüsi kõrvale jättev olemise filosoofiline käsitlus): Serbia juhtum

Ma usun jumalat ja serblust
(Jovan Dučić)

Sasa Nedeljković

Üht põhilisemat loodusjõudu (ehk instinkti ehk loodusseadust) nimetatakse egoismiks. Ego tähendab mina; see märgib midagi eraldatut ja teistest eristatavat. Ühel pool asub mina ja teisel pool on kõik muu või kõik teised. Selline olukord sünnitab enesealalhoiu- ja eneseülistusinstinkti: mina püüab kaitsta iseennast ja määrata oma ümbrust. See on funktsioneerimise keskne jõud, s.t elamisviis, mille puhul olemus tahab kõike enda valdusse haarata. See on seotud separatismi, segmenteerumise ja pihustumisega. Minal on oma erahuvid.

Teiseks põhiliseks jõuks, instinktiks või institutsiooniks võib pidada armastust. Armastus on seotud mõistega ohver. Klassikalised roosiristlased ütlesid: Kõik võetakse vastu ja kõigest loobutakse, niiviisi uuendataksegi kõike. See on keskne – ühendamise, terviklikkuse ja koostöö – põhimõte on üleüldine. Kui natsionalism ehk rahvuslus on tingimustega (kitsendatud) terviklikkus, terviklikkus kindlates piirides, siis armastus on tingimusteta (absoluutne, piiramatu ja kõikehaarav) valmidus koostööks; armastus ei tunne mingeid piire.

Paljud autorid nimetavad rahvuslust (natsionalismi) rahvuslikuks egoismiks või natsionaalegoismiks. Aga rahvuslus (natsionalism) ei ole nii ühene probleem, vaid sellel on kaks aspekti: esiteks, see esindab tingimusteta lojaalsust rahvusele või etnilisele rühmale (sisemine homogeensus ja kokkukuuluvus), ja teiseks, see nõuab täielikku eraldatust teistest etnilistest rühmadest (väline eristumine). Etnilise rühma piires võime leida teatud liiki armastust, armastust etnilise rühma ja tema liikmete vastu; ent “teiste” vastu võib etniline rühm üles näidata vihkamist ja distantseerumist. Etnilisus võib imiteerida tõelist armastust ja end manifesteerida oma segmentide kaudu kui tervikut või kosmost. Tõeline armastus rõhutab, et kõik on üks, ja natsionalism väidab, et meie oleme kõik. Seega sisaldab natsionalism mõlemat põhiinstinkti, armastust ja egoismi, ning võib viia ühevõrra hästi nii kuritegude kui ka heategudeni.

Kristliku mõtteviisi areng on igas rahvuskultuuris keerukas protsess. See ei ole veel kusagil täielikult välja kujunenud. Iga etnilise rühma kesksed jõud teisendavad kristliku ideoloogia rahvuslike huvide tööriistaks. Väline surve etnilistele rühmadele tavaliselt tugevdab seda tendentsi, väga harva nõrgendab. Tõelisel kristlusel on pideva välise surve all vähe arenguruumi. Serbia rahvas oli sellises olukorras pikki aastaid, seetõttu on see teema meie uurijatele väga käepärane.

Serbia kultuuris võib kohata kaht väga huvitavat teaduslikku voolu: esimene neist on väga tugev ontoloogiline lähenemine natsionalismile, s.t usutakse, et rahvus on usuline kategooria. Teine vool põhineb Ernest Renani analüüsi järeldusel, et rahvuslik mure ja kannatus on rahvusliku eneseteadvuse kujunemisel palju olulisemad kui edu ja võit (Renan, 1994: 17–18).

1.

Judaismiga seotud kristlus, s.t Vana Testamendiga seotud Uus Testament, või rahvausundiga seotud universaalne usund muutsid lähenemist teispoolsusele ja moraalile. Karistuse ja kättemaksu põhimõtte silm silma, hammas hamba vastu asemele ilmus armastuse ja andestuse põhimõte.1 Fookus lasub rahvuslike või usuliste faktorite asemel indiviidil ja/või kogu maailmal.22 Tähelepanu on suunatud mitte välimisele, vaid sisemisele vabadusele,3 tegelik väärikus asendus ustavusega traditsioonile, etnilisele rühmale ja/või päritolule.4

Sellised muutused on inimeksistentsi seisukohalt väga olulised, tingimusel, et me mõistame tõde, vabadust ja armastust kui ülimaid ideaale. Selline religioonimudeli muutus viis usu uude kvaliteeti, mis nõuab pikaajalist ettevalmistust ja kohanemist. See protsess pole kuigi kaugele jõudnud ja rahvuslikud struktuurid püüavad iga hinna eest säilitada oma “vertikaalsust”, sest “transtsendentaalse” funktsiooni kaotamine vähendaks inimeste, s.t rahvuse tähtsust. Kristluse edastatud sõnum on sõnum tänini: võitlus on ikka veel maailma juhtiv printsiip.

Kristluse edastatud sõnumid mängisid küll revolutsioonilist rolli õhtumaises mõtteviisis, kuid mitte kuigi palju idamaises: mitmesuguseid universaalsuse ja individualismi ideid võib leida vedades, upanišaadides, Bhagavad-gitas ja Tao Te Kingis, kuigi need hõlmasid pigem panpsühhismi (õpetust looduse hingestatusest) kui universaalsust tänapäevases tähenduses.

Kristluse “sõnumid” polnud aga revolutsioonilised väljaspool usulisi raame. Teatavaid universaalsuse ideesid leidub ka antiikaja filosoofidel, näiteks Herakleitosel, Diogenesel, Cicerol ja Marcus Aureliusel.5 Inimmõtte kristalliseerumist püüdega jõuda tagasi vanadesse struktuuridesse kohtab kogu maailmas. Alljärgnevalt püüan tuua näiteid serbia kultuuriloost. Kirjutise mahu piiratuse tõttu püüan keskenduda idee tasandile, s.t suhtumistele, mis alati ei viinud konstruktiivse tegevuseni.

2.

Serblaste kristianiseerimine algas juba 7. sajandil; ent tõhusate tulemustega kristianiseerimine, mida viis läbi Bütsants, ei saanud algust enne 9. sajandit. Pärast 9. sajandit kaldusid serblased peamiselt ida kiriku poole. Väga oluline oli serblaste kristluse ja kirjaoskuse paralleelne areng – serblastele tõid tähestiku ja kirjaoskuse kristlastest misjonärid. Serbia kirjanduse teke oli seotud kristluse vastuvõtuga (Corović 1989: 89 jj). Esimese Serbia riigi asutamine ja areng oli samuti lähedalt seotud kristianiseerimisega: enne kristianiseerimist ei olnud serblastel oma riiki. See oli teine oluline faktor, mis mõjutas kristluse mudelit Serbias. Kristluse võttis Serbias kõigepealt omaks ülemkiht – neid inspireerisid nii poliitilised kui ka usulised ajendid. Ignorantsem lihtrahvas ei tahtnud oma traditsioonilisi harjumusi ja tavasid muuta: nad säilitasid paganausu, kuigi pidid aktsepteerima usutalituse kristlikku vormi.

Esimene tõeline kristlik ideoloog Serbias oli Püha Sava (Sveti Sava) – sõltumatu Serbia Õigeusu Kiriku (toona: Serbia autokefaalne peapiiskopkond) asutaja 13. sajandil. Ta oli esimese Serbia suuržupaani Stefan Nemanja poeg. Tema kirjapanekuid läbis sügav religioossus ja head teoreetilised teadmised kristlikest dogmadest. Vaevumärgatavalt, kuid siiski oli tema kirjapanekutesse istutatud natsionalismiseeme, mis mõjub kristlusele laastavalt. Ta oli Vana Testamendi moraali levitaja ülimalt subtiilses mõttes. Pärimuse järgi olla Püha Sava öelnud, et serblaste saatus on olla idale lääs ja läänele ida ja nad kummardavad üle kõige vaid püha Jeruusalemma ja ei midagi muud maa peal.

Esimene reaktsioon natsionalistliku orientatsiooniga serbia kristluse mudelile tuli 12. ja 13. sajandil bogomiilide (kristlaste) liikumise kaudu. See oli dualistlik liikumine, mis püüdis olla mitterahvuslik ja ustav tõelisele religioonile

Alates aastast 1389, pärast Kosovo lahingut, mille järel serblased kaotasid oma impeeriumi, hakkasid türklaste vasallideks ja osaks Osmanite impeeriumist, kuni 19. sajandini ilmutati kristlikku natsionalismi rahvuseepostes. Need eepilised laulud olid kuulsa Kosovo müüdi lülid.

Kosovo müüt esindab kultuurilist kompleksi, mille loob Vana Testamendi (heroliline ja etniline) ning Uue Testamendi (universaalne ja personaliseeritud) loogika ühtesulamine. Selle müüdi tekkimise otsene motiiv oli Kosovo lahing. Kosovo tõotuse sõnastus, mis pani kristliku sõnumi rahvuslikult ajaloolisse sisusse ja tõrjus Vana Testamenti, järgib seda kompleksi. Kosovo müüdi aluspõhi on serbia legendi kristlik häälestatus, mis on suunatud taevariigi poole ja maise heaolu vastu. See pöördumine taevariigi poole andis suuna kangelastegude igavikulisuse saavutamiseks ja see kohandati esivanemate kultusega. Arhetüüpsed elemendid on väga selged, kuid müüdis on ositi lahknevusi ajaloolistest faktidest. Need osad kooskõlastati universaalsete müüdimudelitega (püha õhtusöömaaeg, reetmine, pea maharaiumine, taevariik jne). Selline tugev kultuuriline looming tõi küll ühelt poolt kristliku sõnumi serblastele lähedale, kuid samal ajal kaugendas neid sellest (vt Djurić 1977).

Teaduslikud uurimused näitasid, kuidas inimesed Serbias selle pika aja jooksul lisasid Kosovo lahingule väljamõeldud detaile. Eepilised laulud Kosovo lahingust lähendati arhetüüpsele mudelile: arhetüüp oli allutatud dünaamilisusele, konkretiseerimisele ja suhestamisele. Lugu, mis algselt põhines tõelisel ajaloosündmusel, muutus seeläbi müüdiks (vt Popović 1998).

Kosovo müüdi sõnum on otseselt välja toodud lugulaulus Serbia impeeriumi hukk. See laul räägib märkimisväärsetest sündmustest enne Kosovo lahingut, lahingu ajal ja pärast seda. Selles laulus kehastub püha Eelija kotkaks, lendab Serbia vürsti Lazari (Lazar Hrebeljanović) juurde ja toob talle kirja Pühalt Jumalaemalt. Kirjas pakutakse vürstile kaht võimalust: võidelda türklaste vastu, võita ja asutada maine impeerium või ehitada kirik Kosovo väljale, kaotada lahing ja saada endale taevane impeerium. Vürst valib taevase impeeriumi, sest erinevalt maisest on see igavene.

Kosovo müüt funktsioneerib kahes erinevas väärtussüsteemis. Kristlase (universaalses) süsteemis tõstab müüt esile religioossuse ja transtsendentaalse kogemuse – see esindab vaimu võitlust liha ja vere vastu. Heroilises (rahvuslikus) süsteemis tõstab see esile psühholoogilise kaitsemehhanismi: takistab negatiivset reaktsiooni (paanikat ja depressiooni) ning rahvusliku eneseteadvuse allakäiku. Müüt kui religioossuse ja rahvusluse kombinatsioon tõrjus tagaplaanile algupärase loo Kristusest. Serbia kultuur hakkas järgima Kosovo ideoloogiat ja mõtteviisi. Selle asemel, et pühenduda Uuele Testamendile, pühendusid serblased Kosovo testamendile.

Esimesest kriitilist vastukaja etnoreligioossele lähenemisele kristlusele kohtab serbia kirjaniku ja riigimehe Petar II Petrović Njegoši (19. sajandi Montenegro piiskop, aastast 1830 Montenegro (Tšernogooria) valitseja) töödes. Ta tõi selgelt välja niisuguse ideoloogilise mandumise tagajärjed ja sellest tuleneva tragöödia. Ometi oli ka Petar II Petrović Njegoš ustav esivanemate austusele: oma tööde eessõnades ülistas ta rahvuslikku ajalugu ja needis reetjaid. Serbia kristlik mõttelaad hakkas manduma ja seda protsessi ei olnud kerge peatada.

Petar II Petrović Njegoši teos Mägipärg on Kosovo müüdi haripunkt: Mägipärjas kirjeldatakse konflikti Serbia õigeusklike ja moslemite (konvertiitide) vahel 18. sajandil ning selle kaudu ka konflikti heroilise ja kristliku eetika vahel. Petar II Petrović Njegoš maalib pildi rahvast, kes on kokku tulnud, et võidelda oma püsimajäämise eest ühe ja sama lipu all, see illustreerib etnilise identiteedi prioriteeti religioosse identiteedi üle. Ilmneb kristliku praktika mandumine ja kristliku ideoloogia kasutamine isiklikes huvides.6

Kristlik eetika ei pane teisi oma meelt muutma, olenemata sellest, kas küsimus on türannias või mitte. Petar II Petrović Njegoš kritiseerib rahvusliku mõtteviisiga religiooni Serbia moslemi suu läbi, kes teatab oma õigeusklikest rahvuskaaslastele: Te teenite risti ja elate Miloši jaoks (Njegoš 1986: 212). Miloš Obilić oli Kosovo lahingu kangelane, heroilise väärtussüsteemi ja rahvale ustavuse kehastaja. Ülaltoodud ütlemine näitab kaksikmoraali: vormilt kristlik, sisult rahvuslik. Tema tegelased jutustavad pidevalt esivanemate austamisest, ja see esindab kõrgeimat ideaali. Tema õigeusklikud tegelased kritiseerivad moslemeid, küsides, kuidas need julgevad otsa vaadata oma kaugetele esivanematele (Njegoš 1986: 181). Petar II Petrović Njegoši tegelased usuvad, et jumal on Kosovo lahingu kaotamisega karistanud serblasi surmapatu eest. Ent patustanud nad usuvad end olevat etniliste esivanemate ja suguvõsa austamise reegli, mitte kristliku armastuse reegli vastu (Njegoš 1986: 186–187).

Kristluse muutmist rahvuslikuks võib kokku võtta serbia sümbolistliku luuletaja Jovan Dučić lausega Ma usun jumalat ja serblust (serblaseks olemist). Selline kultuuriline kompleks, kombinatsioon rahvuslikku ja universaalset tüüpi religioonist on ajaloo käigus arenenud cojstvo (inimsus, vendlus) austamiseks, mida defineeritakse järgmiselt: kangelaslikkus on enda kaitseks teiste eest ja cojstvo on teiste kaitseks enda eest. See austus on igal juhul olnud osa heroilisest väärtussüsteemist ja inimestele on seda niiviisi tõlgendatud. Kristluse natsionalism väljendub järgnevas: serbia õigeusu erijoonteks on kujunenud perekonna kaitsepühaku päev (St Patron’s Day), s.t usk kaitsevaimudesse ja püha Sava õpetus, s.t usk eelajaloolisesse jumalasse.

Olulist lisa serbia kristliku mõtteviisi mandumise kohta saame Nikolaj Velimirovići 20. sajandi esimesel poolel kirja pandud töödest. Tema kirjutised sisaldasid palju ideid, mille mitmed arenguastmed väärisid tähelepanu, ja tal oli väga suur mõju ning ta allutas kristluse universaalsed ja personaalsed aspektid rahvusele kui väljavalitud religioossele kogukonnale.

N. Velimirović kui kõige silmapaistvam serbia teoloog pärast Püha Savat selgitas põhjalikult Püha Sava usundi ideoloogiat. Püha Sava usund on tema käsitluses Püha Sava loodud õigeusu vorm ja seda vormi tuleb pidada põhiliseks ja parimaks jumala teenimise vormiks. N. Velimorovići arvates läks Lääs Kristuse õpetusest väga kaugele. Tõelise kristluse viimane kants olevat Balkanil. See seisukoht viis ühelt poolt Lääne juhitud eesmärgipärase ja praktilise kristlusele lähenemise ja teiselt poolt Ida meditatiivse ja müstilise usukäsitluse sünteesini. Geograafiliselt paiknevad Balkani rahvad Ida ja Lääne vahel, ideeliselt asuvad nad Idast ja Läänest kõrgemal. Kristlikul Serbial on oma monopoolne ülesanne ristida Ida ja panna Lääs pattu kahetsema. N. Velimirovići arvates valitses Serbias usuline kriis, sest seal oli hakanud levima nn Euroopa haigus: intellektuaalsust arendades oli hüljatud terve maaelu, mida seni oli võetud kui pühapilti. Pidades rahvust religioosseks kategooriaks, võrdles N. Velimirović serblaste ängi läbi oma ajaloo Kristuse kannatusega ristil (Nikolaj Velimirovići kohta vt Bremer 1997: 99 jj).

Tänapäeva õigeusu teoloogid, nt Zarko Vidović, püüavad väita, et Bütsantsi kristlust iseloomustab Platoni filosoofia, samas kui Lääs on ustav Aristotelese metafüüsilisele filosoofiale (Vidović 1989: 5). Tema arvates väidab Ida kristluse teoloogia, et rahvus on “ohverdatud” kogukond ja seetõttu saavad serblased rahvusest aru sel viisil ning kohtavad metafüüsilistes kogukondades mittemõistmist. Kangelaste kultuse eepiline südametunnistus (epical conscience) on täielikus vastuolus tsivilisatsiooni uue, metafüüsilisele ajajärguga; see serblaste eepiline südametunnistus trotsib tsivilisatsiooni uut ajajärku. Ta võib kas kaotada lahingu, kohaneda teistega ja lakata olemast või muutuda sama veidraks nagu Don Quijote (Vidović 1989: 25).

Selline arvamus on laialt levinud Belgradi teoloogiatudengite seas. Üks neist, Mihailo Smiljanić kirjutas: Meil on võimalus vältida vaimset vaesust, mis vohab Läänes (Lääne kultuuri ei peeta primitiivseks – see on hingeline tühjus, mis sunnib tavalise inimese otsima oma identiteeti) (Smiljanić 1997: 129).

Kõigi nende asjaolude tõttu ei saa Serbia ühiskond end täielikult identifitseerida Lääne ühiskonnaga. Sellist konflikti võib tõlgendada vaimsuse, täpsemalt Ida vaimsuse ja Lääne mittevaimsuse kaudu. Kuid vaatamata sellele ei ole ükski rahvas, ka mitte serbia rahvas monoliitne. Laias laastus on Serbias kaks liikumist, s.t kaks kultuurilist ringkonda. Esimene neist on Euroopa-meelne, majanduslikku ja kultuurilist integratsiooni toetav, teine toetub kohalikele traditsioonidele, hoiab kinni neist ja ajaloost kui ausa ja uhke elu ainsast allikast (Branković 1995:53).

Kõrvaltvaatajad on ülaltoodud tendentsi märganud. Briti välisministeerium käsitab Serbia Õigeusu Kirikut kui rahvuslikku, mitte usulist institutsiooni.7 Mõned välismaalased õigeusklikelt maadelt peavad serblasi äravalitud rahvaks.8 Sellel lähenemisel on mitmeid seletusi: on olemas üleüldine inimlik vajadus kujutluste järele, mida tõlgendatakse vastavalt kesksetele rahvuslikele jõududele; on eriline geograafiline asukoht (kristliku tsivilisatsiooni piir), mis tingis erilise ajaloolise saatuse ja oma rahvuse identifitseerimise jumaliku rahvaga.

Üks tänapäevastest tõlgendajatest, kellel on teine lähenemine, on psühhiaater ja Belgradi ülikooli usuteaduskonna lektor Vladeta Jerotić. Ta rõhutab, et Vana Testamendi moraal on rahvastele ja Uue Testamendi moraal üksikisikutele, pidades silmas, et Uue Testamendi moraal on kõrgem. Järgides K. G. Jungi, usub ta, et inimtsivilisatsiooni kõrgeimat eesmärki on võimalik saavutada individualisatsiooniprotsessi kaudu (s.t palvetades jumala või «jumaliku» poole), mitte kuuludes rahvusesse kui kõrgemasse organismi. Vastavalt sellele kujutab kristlus endast võrreldes religiooni seniste vormidega evolutsioonilist hüpet. Kommunismi ja ateismi tulekut serbia kultuuri tõlgendab V. Jerotić peaaegu samamoodi kui piiskop Petar II Petrović Njegoš tõlgendas Kosovo lahingu kaotust: see tulenes vajadusest puhastada inimteadvus millestki liigsest, mis oli sinna ladestunud sajandeid kestnud manipuleerimise ja ajuloputuse tagajärjel (Jerotić 1998: 114; ka Jerotić 1997: 17–18). Vaatamata sellele mõtteviisile ei ole V. Jerotić hüljanud rahvusliku usu ideoloogiat: ta usub, et traditsiooniline rahvuslik jumala teenimise viis (õigeusu mudel) on kohandatud serblastele ja serblased peavad olema Serbia Õigeusu Kiriku liikmed, kui nad tahavad jõuda kõrgemale astmele.

Kahtlemata väljendus üks võimsamaid tõelise kristluse impulsse Serbias profaanse ideoloogia – kommunismi – kaudu. Kommunism oma algupärases vormis kujutas endast ideoloogiat, mis kutsus esile tugevad religioossed tunded.9 Kommunism oli rahvusvaheline ja mittetraditsiooniline – see oli mittetranstsendentaalne ja materialistlik. Enne kommunismi tulekut keskendus serbia teoloogiline mõtteviis religiooni rahvuslikele ja müstilistele aspektidele. Kommunism tõi Serbiasse universaalse ja praktilise lähenemise religioonile. Kommunismi kaudu vabastasid serblased oma mõttemaailma rahvusluse kultusest. Võimalik, et tõelist kommunismi (sotsialismi) leidus ainult Venemaal, Serbias ja Montenegros. Kõik need rahvad on õigeusklikud slaavlased, kes kalduvad nägema maailma mitteinstitutsiooniliselt, müstiliselt ja emotsionaalselt. Nagu oleme tähele pannud, on Serbias ja Montenegros olnud selle ideoloogia võidulepääsuks pikaajaline ettevalmistus.

3.

Viimase kümne aasta üleminekuprotsessi Serbias on saatnud rahvuslik ja usuline homogeensus, traditsioonide taaselustamine ja teismi süvenemine. Ühinenud rahvaste poliitiline ja majanduslik surve kiirendas seda protsessi. See on sobiv võimalus rahvusluse idealiseerimiseks ja etnotsentrismiks. Rahvuslik teadvus püüab Kosovo müüdi abil kutsuda indiviidide religioossust rahvuslike esile struktuuride kaudu ja kasutada seda rahvuslikel eesmärkidel. Konflikti seletamine uue maailmakorraga on arhetüüpne. Rahvuslikud struktuurid valmistasid inimesed ette uueks “Kosovo lahinguks”: näiteks president Slobodan Miloševići on võrreldud vürst Lazariga (ajakiri Blic, 8. aprill 2000: 2). See oli kristluse etnoreligioosse tõlgendamise probleemi tähenduslik manifest.

NATO agressiooni Jugoslaavia Liitvabariigi vastu (1999) esitati Jugoslaavia riiklikus meedias kui hea ja kurja, õigluse ja ebaõigluse, tõe ja vale vastasseisu. Jugoslaavia oli hea, õigluse ja tõe poolel (tõde on pistoda vaenlase rinnus). Vaenlane oli kurja, ebaõigluse ja vale poolel. Vojska sõjaväljaannetes on märgata tendentsi anda sündmustele religioosne tähendus: Jugoslaavia armeed käsitleti kui armeed, mis teenib tõelist kristlust ja kaitseb seda Antikristuseks kehastunud vaenlase eest. See ajakiri tundus olevat sellisele temaatikale kõige sobivam, sest seda kasutati sõdurite ideoloogiliseks informeerimiseks ja juhtimiseks samal ajal, kui see andis selge pildi sõjas valitsevast õhkkonnast neile, kes armees ei olnud. Vojska kui Jugoslaavia ametlik väljaanne näitab hästi rahvuslike struktuuride suhtumist.

3. ja 26. aprilli, 10. ja 24. mai ning 16. juuni Vojskas kirjeldatakse vaenlast terminitega tuldpurskav lohe, vana madu, kuratlik jõud, saatan, kuri vaim, kes on moondunud päästeingliks, ja tema ideoloogiat nimetatakse pimeduse filosoofiaks.10 Oli märgatav, et vanu, müütilisi ja eelkristlikke väljendeid kasutati kurja kohta sama palju kui kristlikke.

Pärast paavsti rahuläkituse saamist deklareeris Jugoslaavia president, et rahu tugevus võidab jõu tugevuse (Vojska 1999: 5. aprill). Üks Jugoslaavia armee ohvitser võrdles sõjaväehaigla pommitamise akti saatanaga tantsimisega ja ütles: Olen kindel, et jääme ellu ja näitame järeltulevatele põlvedele nende inimvärdjate kuritegusid, mitte et nad neid vihkaksid, vaid et nad teaksid, kuidas kuradit õigel ajal ära tunda (Vojska 1999: 14. aprill). Tunnistusena vaenlase uskmatusest avaldati 16. juuni väljaandes informatsioon, et isegi lihavõttepühade ajal ei peatatud sõjalist tegevust. Kosovot nimetati pühaks, mis vajab kaitset (Vojska 1999: 7. aprill). Kosovot nimetati ka õigeusu pühapaigaks, samuti Serbia muistseks, ajalooliseks, kultuuriliseks ja usuliseks südameks. Ka siin on märgata arvamuste lahkuminekut Kosovo rolli kohta. Kui ühed kasutasid terminit püha, andes talle üleüldise väärtuse, siis teised kasutasid seda sõna kitsamas tähenduses, mõeldes sellega õigeusu pühapaika, ning kolmandad omistasid sellele avalikult rahvusliku, mittereligioosse tähtsuse, nimetades Kosovot Serbia südameks.

Sestpeale, kui varasemad ja praegused lahingud Jugoslaavia rahvaste vahel on tegelikkus, pandi rahvuslikud ja usulised väärtused ühele pulgale selliste universaalsete väärtustega, mida aktsepteerib kogu südamega mõtlev maailm. Pidevalt rõhutati, et ei tohi unustada Kosovo tõotust (Kosovo testamenti), mis hõlmas põlvkondi ja sajandeid püsinud identiteedi säilitamist taevasesse impeeriumisse pääsemise nimel. Serblastele ei ole Kosovo koht välisilmas, vaid sisemiste sündmuste paik (Vojska 1999: 24. mai). Serbia ajalugu on kutsutud Kolgata teeks ja see pidi lõppema triumfiga (Vojska 1999: 10. mai). Kui 10. mai Vojskas deklareeriti, et vaenlast juhib kurjus, siis 3. mail avaldati teade miitingust, kus kutsuti üles saama tugevamaks, suursugusemaks ja homogeensemaks ning liituma ühte, täis headust ja armastust.

Religioosseid mõisteid kasutati mitte ainult kaitsjate, vaid ka vaenlaste, või täpsemalt, “kahetsejate” poolel, kes tulid teisest, vaenlaste tsivilisatsioonist ja olid varem sinna võrku langenud. 5. aprilli Vojskas avaldati Interneti teel saabunud kommentaare inimestelt üle maailma. Üks ameeriklane oli saatnud kommentaari, kus ta palus serblastelt andestust, nagu Kristus andestas meile ristil. 6. mai Vojskas ilmus vabanemist ootava sõjavangi sattunud Ameerika sõduri kiri. Ta kirjutas järgmist: Palun jumalalt rahu ja sõja lõppu. Ja lõpetas kirja: Jumal aidaku teid.

Teatud artiklid, näiteks 3. juuni Vojskas, taotlesid kõigi pühakute kõrgemat jõudu, mis karistaks saatanlikke jõude. 3. mai Vojskas on intervjuu Belgradi ooperilauljaga, kes ütleb, et need, kes põhjustavad sõdasid, jätavad endast alati maha ebainimlikkuse jälgi, mis annavad tunnistust nende vaimsuse tasemest. Kodumaa kaitsmist nimetati pühaks õiguseks. 24. mai Vojskas ilmus intervjuu Jugoslaavia Teaduste ja Kunsti Akadeemia presidendiga, kes kirjeldas agressiooni kui kristliku Euroopa väärastumist.

Aasta pärast NATO agressiooni avaldas üks natsionalistlik poliitiline partei järgmist: Kaks tuhat aastat tagasi piinasid ja alandasid Rooma okupandid neid, kes jutlustasid armastusest, tõest ja rahust rahvaste vahel. Rooma okupantide järeltulijad kannavad tänapäeval NATO mundrit ja viivad serbia rahvast Kolgata teele, olles viimased kümme aastat neid laimanud, türanniseerinud, alandanud ja tapnud (Vecernie Novosti, 29. aprill 2000: 4). Serbia Õigeusu Kirik avaldas raamatu pealkirjaga Uus Kosovo Kolgata – antikristlike väärtuste soodustamine (Belgrad 2000). Raamatu autorite juhtmõte on, et NATO esindab kurja ennast, seetõttu tuleb võitlust NATO vastu võtta kui võitlust olemisvabaduse eest.

Nagu näha, on Kosovo kontseptsioonil mitmeid tähendusi ja funktsioone Kosovo müüdi raames (Kosovo sündroom). Esiteks on see kontseptsioon mõttesuguluses Püha maaga, kus taevas ja maa kohtuvad ja kust rahvas taevasse läheb.

Teiseks esindab Kosovo inimhinge: hinges on hea ja kurja võitlus, mille kaudu tuleb hing päästa. Selles mõttes on Kosovo lahing võitlus kurja vastu ja iga inimolevus peab kandma seda võitlust oma hinges ja südames. Võit tuleb kurjale kuuletumata jättes ning sisemist vabadust ja väärikust säilitades.

Kolmandaks on Kosovo entiteet, millel on oma usuline arengukäik: Serbia Õigeusu Kiriku ajakiri kannab nime The Crucified Kosovo (‘Ristilöödud Kosovo’ ehk ‘Kosovo Ristil’). On ilmne, et ristlöömine sümboliseerib vaid valu, kurbust ja surma. Sellisel juhul ei ole Püha Rist vabaduse ja igavese elu sümbol.

Kokkuvõte

Religioosne mõttelaad areneb ja muutub vastavuses elu nõuetega. Tänapäeva maailmas on käimas globaalse teadvustamise protsess: inimesed saavad üha enam teadlikuks oma maailmakodaniku staatusest. Maailm, nagu ka rahvus, on kujuteldav kogukond. See protsess algas juba ammu, kuid selle viimast staadiumi kuulutas kristlus.

Käesolev uurimus hõlmab seost rahvusluse ja religioossuse vahel, s.t rahvusluse mõju religioossusele. Rahvuslus, nagu oleme märganud, on väga võimas jõud, mis võib assimileerida ja muundada igasugust ideoloogiat. Kogu Serbia ajalugu on läbinud tugev püüe muundada kristluse algideed.

Ristiusu aegade algusest kuni tänapäevani on serbia rahva hulgas esinenud kristliku sõnumi väärkasutust: universaalset religiooni kasutati osana rahvuskultuurist. Rahvuslikud struktuurid folkloriseerisid selle. Valetõlgenduseks leiab igasuguseid põhjusi. Peaaegu samasugust protsessi kohtab iga rahvuskultuuri ajaloos. Sotsiaalne ja poliitiline olukord võivad luua soodsa pinnase sellise protsessi arenguks. Ka püüded sellisest mandumisest vabastamiseks võivad kaasa tuua manipulatsioone, nagu võime kinnitada kommunismi näite varal. Demokraatia on küll väga oluline vahend selle takistamiseks, aga mitte piisav. Kõige olulisem faktor on indiviidi eneseteadvuse emantsipatsioon. Rahvus, nagu ka kristlus, saab elada vaid inimindiviidi teadvuses.

Tõlkinud Maarja Villandi

Kommentaarid

[1]
Aga teile, kes kuulete, ütlen ma: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad; õnnistage neid, kes teid neavad; paluge nende eest, kes teid siunavad. Kes sind lööb vastu kõrva, sellele paku ka teine; ja kes sult võtab kuue, sellele ära keela vammust (Luuka 6:27–29).
[2]
Ärge rääkige valet üksteisest, sest te olete endid lahti riietanud vanast inimesest oma tegudega, ja olete riietunud uude inimesse, kes on uuendatud õigesti tunnetama oma Looja kuju järele, kus ei ole kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei harimatut ega sküüti, ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikide sees on Kristus! (Kol 3:9–11.)
[3]
“[---] ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” (Joh 8:32.)
[4]
Kui keegi tuleb minu juurde ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi oma elu, see ei või olla mu jünger (Luuka 14:26).
[5]
Küünik Diogenes ütles: Mina olen Maailma kodanik.
[6]
Üks tema tegelastest ülistab heroilist eetikat, öeldes: Türanniale tulgu lõpp ja õiglus saagu jalule, see on inimese püha kohus. Teine tegelane vastab kristlikus vaimus: Kangelasteod on eeskujuks kuritegudele ja Kes teeb seadust oganuiaga, lõhnab ebainimlikkuse järele (Njegoš 1986: 201, 202, 222).
[7]
Serbia Õigeusu Kirik oli serbia rahvusluse algupärane väljendus. Mitteõigeusklik serblane oli teineteist välistavate sõnade paar. Serbia kirik oli pigem rahvuslikul kui usulisel juhtpositsioonil(Ristović 1995: 115).
[8]
Vene akadeemik Norotsinskaja deklareeris, et serblased on haruldane näide ellujäänud kristlastest, kellele metafüüsilised eesmärgid on kõrgemad materiaalsetest; tema arvates on ameeriklased neile täielikud vastandid oma kultuuriga, mis on suunatud sellele, mis on alati olnud kõige väiksema tähtsusega kristlikus kultuuris, see on inimkeha hedonistlik kultus (ajakiri Vojska, 10. mai 1999).
[9]
Sama ütles N. Berdjajev (Berdjajev 1991: 157).
[10]
Samasuguseid termineid kasutati rahvaloomingus türklaste kohta pärast Kosovo lahingut: tõeline madu, metsaline, põrgumadu, saatan jne (Popović 1998: 113).

Kasutatud kirjandus

Berdjajev, Nikolai 1991. O soveckom ropstvu i slobodi. Novi Sad.

Bremer, Tomas 1997. Vera, Kultura i Politika. Eklezijalna struktura i eklezijologija u Srpskoj pravoslavnoj crkvi u XIX i XX veku. Niš: Gradina & JUNIR.

Branković, Srbobran 1995. Serbia at War with Itself. Political Choice in Serbia 1990–1994. Belgrad.

Corović, Vladimir 1989. Istorija Srba. Beograd.

Jerotić, Vladeta 1997. Hriscanstvo i psiholoski problemi coveks. Beograd.

Jerotić, Vladeta 1998. Da li se moze govoriti o kolektivnoj krivici jednog naroda? Silvo Devetak in Miljenka Fisher-Devetak (toim).U ohraniti sanje. Vloga verskih skupnosti v mirvnem procesu in pri odpravi posledic vojne na podrocju nekdanje Jugoslavije. Maribor, lk 112–115.

Djurić, Vojislav 1977. Antologija narodnih junackih pesama. Beograd.

Joh 8 = Piibel. Vana ja Uus Testament (eesti k). Johannese evangeelium. 8. ptk. Soome Piibliselts 1989.

Kol 3 = Piibel. Vana ja Uus Testament (eesti k). Pauluse kiri koloslastele. 3. ptk. Soome Piibliselts 1989.

Luuka 6 = Piibel. Vana ja Uus Testament (eesti k). Luuka evangeelium. 6. ptk. Soome Piibliselts 1989.

Luuka 14 = Piibel. Vana ja Uus Testament (eesti k). Luuka evangeelium. 14 ptk. Soome Piibliselts 1989.

Njegoš, Petar II Petrović 1986. Gorski vijenac. Titograd-Cetinje.

Popović, Mihailo 1998. Vidovdan i casni krst. Beograd.

Renan, Ernest 1994. What is a nation. J. Hutchinson & A. D. Smith (toim). Natsionalism. Oxford & New York.

Ristović, Milan 1995. Socijalna struktura Jugoslavije – jedna analiza britanskog Foreign Office Research Department-a sa kraja 1944. godine. U Godisnjak za drustvenu istoriju. Sveska II. Beograd, lk 104–117.

Smiljanić, Mihailo 1997. Crkva i Studentski protest 1996/97. U O studentima i drugim demonbima. Etnografija studentskog protesta 1996/97. G. Gorunović & I. Erdei (koost). Beograd, lk 120–130.

Sv. Sava 1970. Zivot Stefana Nemanje (Sv. Simeona). D. Pavlović (toim). Stara srpska knjizevnost. Novi Sad & Beograd.

Vidović, Zarko 1989. Njegoš i kosovski zavjet u novom vijeku. Beograd.

Perioodikaväljaanded

Vojska. Sõjaväljaanded 1999. aastast.

Blic. 8. aprill 2000.

Vecernie Novosti. 29. aprill 2000.