Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Austria folkloristikaprofessor Leander Petzoldt annab oma raamatus "Sissejuhatus muistendiuurimisse" põhjaliku ülevaate saksa keelt rääkivate maade folkloristikast, keskendudes eelkõige muistendiuurimisele. Autor tutvustab erinevaid uurimissuundi ja koolkondi, vaatleb zhanriprobleeme. Peatükis "Muistendi vorm, stiil ja struktuur" käsitletakse suulise ja kirjaliku traditsiooni kokkupuutepunkte, viidates ühtlasi rahvapärimuse ideoloogilistele tagamaadele. Selgitatakse jutustajatüüpide määratlusi, alates von Sydowi liigitusest aktiivseteks ja passiivseteks esitajateks kuni Lehtipuro poolt käsitletud täiesti andetute jutustajateni. Samas osutatakse asjaolule, et jutustaja võib varieerida oma jutustamistehnikaid olenevalt jutustamissituatsioonist.
Põhjalikult vaadeldakse Jollesi lihtsate vormide teooriat ja selle revideerimise ja täpsustamise katseid (Ranke, Bausinger jt). Näiteks Hugo Kuhn juhtis tähelepanu sellele, et lihtsate vormide puhul on vajalik tähelepanu pöörata ka nende funktsioonile ning esituse problemaatikale ning üldisemas plaanis arvesse võtta kultuurifenomenide polüfunktsionaalsust.
Peatükis "Rahvapärimuse eepilised seadused ja struktuurielemendid" analüüsitakse Axel Olriku ja tema teooria edasiarendajate panust jutu-uurimisse. Olriku kritiseerijaid segas teatavasti eelkõige eepiliste seaduste "mehhaaniline" iseloom ning jutustaja rolli alatähtsustamine. Ühena esimestest hakkas esitaja isiksust väärtustama Mark Azadovski oma Siberi välitöid käsitlevates uurimusteks, mis olid oluliseks baasiks uurijahuvi pöördumisele rahvajutu kommunikatiivse aspekti poole. Hilisemal ajal on globaalsetelt ja üldistavatelt süstematiseerimiskatsetelt liigutud pigem spetsiifilisema iseloomuga ja väiksemamastaabiliste uurimuste suunas.
Järgnevalt jõuab autor tüpoloogiliste ja määratlevate põhimõisteteni. Vajadus muistendi ja muinasjutu zanrilise eristamise järele tõstis päevakorrale liigitusega seotud problemaatika. Seoses Antti Aarne tüübiindeksiga (1910) ja Stith Thompsoni motiivi-indeksiga (1955) tõusis huviorbiiti jututüübi ja motiivi teoreetiline eristamine. Petzoldt annab ülevaate katsetest motiivi defineerida ning analüüsib nende nõrku ja tugevaid külgi. Seejärel jõuab ta muistendite sisulise küljeni, tuues põhikategooriatena esile mütoloogilised ehk demonoloogilised muistendid ja ajaloolised muistendid ning käsitledes kitsamalt nende alaliike ja temaatikat.
Viimases peatükis vaatleb Petzoldt interdistsiplinaarseid muistendikäsitlusi - psühholoogilisi ja parapsühholoogilisi ning kultuuriloolisi interpretatsioone, kirjanduslikke muistenditõlgendusi jms.
Reet Hiiemäe