Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Tõlgitud raamatust: Чудь по коми-пермяцким преданиям и верованиям// Арт, № 4, 2003 г., с. 102–118.
Komide, venelaste, saamide ja teiste rahvaste hulgas laialt levinud pärimusi tšuudidest ning tšuudide ebamääraseid ja vasturääkivaid äramainimisi vene kroonikates on erinevad uurijad tõlgendanud erinevalt.
D. N. Anutšin on Uurali-äärsete tšuudide kunstist rääkides pidanud silmas hante, mansisid ja ilmselt ka permikomisid. I. J. Krivoštšokov, V. Trapešnikov ja teised on pidanud tšuude permikomide eelkäijateks, F. A. ja A. F. Teplouhhov nägid nendes pigem praeguste obiugrilaste esiisasid, P. S. Jefimenko pidas neid vepslaste esivanemateks, aga D. V. Bubrihh, A. V. Šmidt ja V. Podorov eitasid üldse tšuudide kui etnilise entiteedi olemasolu.
Ühtegi neist hüpoteesidest ei saa pidada rahuldavaks. Samas on see küsimus lahutamatult seotud paljude soome-ugri rahvaste etnogeneesi praeguseni lahendamata probleemide ning idaslaavlaste ja soome-ugri hõimude muistsete suhete küsimusega.
Artikli eesmärgiks ei ole olemasolevate arvamuste ümberlükkamine, vaid uute materjalide esitamine.
Tšuudid permikomi pärimustes. Tšuudide kohta pärimusi omavate rahvaste ettekujutuste kohaselt on tšuudid enne meie “uut” rahvast elanud “vana”, “endine”, “teine” rahvas. Pärimustes peegelduvad erinevate ajastute kihistumised. P. S. Jefimenko (uurinud endise Arhangelski kubermangu rahvaluulematerjale) eristas tšuudide-teemalises pärimuses kahte kihti: 1) mälestused muistsest soomlaste-eelsest (vepslaste-eelsest) elanikkonnast ja 2) mälestused Põhja-Dvinaa basseini ristiusueelsest vepsa elanikkonnast. Samas pole võimalik pidada tšuudideks igasugust rahvast, kellega seostatakse pärimusi “tšuudide” kohta.
Pole vist ühtegi permikomi asustust, milles ei teataks pärimusi tšuudidest. Võib eristada mitut pärimusetüüpi, millest igaühes on tšuude käsitletud erinevalt:
I. Võib oletada, et esimest tüüpi pärimustes peegelduvad tõesti katkendlikud mälestused muistsetest Kaama-äärsetest elanikest. Nendes on tšuudid (permikomi keeles tšutj, tšuttez, tšutškoöz, harvemini tšudj, tšuddez) väikesed, kindlasti tõmmud inimesed, kes elasid enne uue rahva tulekut ahjudega hüttides ja muldonnides.
1. “Tšuudid olid väikesed ja elasid pisikestes majades. Põldudelt on leitud väikeseid kivist tööriistu. Nende kiviehitised sarnanesid saunakeristega.” (D. L. Vankov, Permi oblasti Vjazvinski alevik).
2. “Olen tšuudidest kuulnud, et külvasid nad sukast ja rahvas oli täissöönud. Leiba oli neil küllalt. Terad lõid pead otse maast, liiga madalal – lõigata polnud võimalik. Koristati naasklitega…” (V. D. Golovin, Kudõmkari rajooni Mušarino küla).
Ülaltoodud näited tšuudidest on sedavõrd muinasjutulised, et neist on leida vähe tõepärast ja tegelikkusele vastavat.
II. Tšuudide uskumuste kohta teatatakse, et need olid metslastest ebajumalakummardajad, neil tuli palju sõdida, sest neid ründasid kogu aeg mingid röövlid. Enda kaitseks pidid tšuudid ehitama kindlused, kaevama maa-aluseid käike jne. Tšuudide võitlust uue rahva vastu seostatakse kõige sagedamini ristiusu sunniviisilise juurutamisega.
Mõnedes pärimustes on tšuude nimetatud “meie” rahvaks, permikomideks. On ka päris palju jutte tšuudidest ja nende järglastest, kes elanud alles hiljuti. Kuva külas elavat praegugi tšuudi eit, kes hoo pealt viiekopikalise mündi põrandasse lööb (L. V. Varanhin, Kirovi oblasti Züzdini rajoon). Mõned räägivad isegi: “Ise olen tšuud, kuid mitte muistne” (A. D. Issajeva, Permi-Komi rahvusringkonna Gaini rajooni Ivantšino küla).
Need andmed viitavad sellele, et pärimuste tšuudide puhul on tegemist permikomi rahvaga, mis erines ümbruskondsetest rahvastest peamiselt usu poolest (tšuudid ei tahtnud ristiusku omaks võtta).
III. Eelmist tüüpi pärimustega külgnevad pärimused tšuudidest kui vägilastest. Nende järgi olid tšuudid suured ja tugevad inimesed, kes ehitasid kindluseid ja linnuseid. Vägilased olevat visanud kirveid, raudkeppe jms ühest linnusest teise. See rahvas olevat olnud rikas: neil olevat olnud palju kulda ja hõbedat, mida nad olevat peitnud või endaga kaasas kandnud. Sellised jutustused ei paista kunagi muinasjuttudena, jutuvestjad viitavad konkreetsetele linnustele ja aarete peitmispaikadele ning mainivad, et nad ise ja ka teised on neid aardeid otsimas käinud jne. Need tšuudid olevat “end ise matnud” või olevat jumal nad kiviks muutnud.
Permikomidele on meelepärane seostada enda päritolu vägilastest tšuudidega.
Ülejäänud tüübid on vähem tüüpilised ja esinevad harvemini.
IV. Ettekujutus röövellikest tšuudidest seostub kõige sagedamini nende varadega, mida nad väidetavalt peitsid nagu röövlid. Selles suhtes langevad need lood sageli kokku lugudega vägilastest tšuudide kohta. Antud tüüpi pärimustes on ilmselt peegeldunud mälestused uškuinikute (Novgorodi röövlid) retkedest Kaama äärde, röövlite märatsemistest Põhjas 16.–17. sajandil.
V. Pärimused põgenevatest tšuudidest. Nendes tekstides peegelduvad kahtlemata mälestused permikomide klassivõitlusest. Ometi põgenesid talupojad just rõhumise, ekspluateerimise ja tagakiusamiste eest Uuralitesse ja Siberisse. Esineb ka ettekujutusi tšuudidest, keda samastatakse end peitvate raskolnikutega. Nad olevat põgenenud jälitamiste eest metsadesse ja peitnud end võimude eest.
VI. Leidub tekste tšuudidest kui veidrikest või lollidest. Nad matkivad uut rahvast, kuid teevad kõike oskamatult ja neil kukub kõik nuripidi välja. Näide: “Tšuude ei mäleta. Metslased vist olid. Oli selliseid metslasi, peitliga niitsid heina. Nõusid polnud, kividel keetsid. Metsades kuskil elasid. On leitud tšuudide asju: vanapärane kirves, adraterad jm.” (T. M. Vanjkov, Permi oblast, Timino küla).
Arvatavasti ilmnevad siin üsna vana rahvaluule elemendid, mis kujunesid vene kogukondades seoses esimeste sissetungidega elukorra ja kommete poolest võõrasse soome hõimude keskkonda. Hiljem võtsid neid motiive üle ka mittevenelased.
Selgetüübilist ja selgepiiriliselt välja joonistunud tšuudide kujutamist esineb harva. Vastupidi – erinevad tunnused on põimunud ühte. Nt võivad jutuvestjad rääkida pisikestest tšuudidest ja samas teatada, et kõikjalt leitakse nende suuri luid, sest nad olid suured inimesed. Aset leiab erinevate, isegi vastupidiste kujutelmade süntees. Need kujutelmad on arenenud erinevatel epohhidel. Millised kujutelmad võisid aga esineda algselt tšuudide kuju pärimuslikul formeerumisel, mis sai aluseks pärimustele tšuudidest?
Tšuudidega seonduval pärimusel on tunnuseid, mis on ühised teistele pärimusetüüpidele:
Kes siis olid need tšuudid, kellel said olla kõik nimetatud tunnused? Uskumus, et tšuudid olid üks kunagine iidne rahvas, võis potentsiaalselt kaasneda iga eeltoodud kategooria tekkega. Samuti on lood nende tagakiusamisega, sest erinevatel aegadel jälitati nii röövleid, raskolnikuid kui ka paganausulisi. Tuleb seega välja selgitada, milline grupp erines permikomidest nii kultuuriliselt, elukorra poolest kui ka usuliselt. Võib oletada, et need olid mingisugused muistsed aborigeenid, kes elasid Kaama ääres enne permikomisid. Kas permikomid võisid säilitada mälestuse oma kaugetest esivanematest kui rahvast, kes erines neist kultuuri ja uskumuste poolest? Kahtlemata. Arheoloogid väidavad, et oluline arenguline hüpe kaasaegsema majanduse suunas toimus 12.–15. sajandil, kui kõblas asendus adraga, koduloomade tähtsus suurenes, arenes materiaalne kihistumine, muutus ka religioon, jumalate kujud unifitseerusid, neid hakkas asendama puuskulptuur. Pärast ristiusustamist suurenes vene kultuuri mõju permikomidele. Muutused permikomide majanduslikus ja sotsiaalses elus peegeldusid ka elanikkonna ideoloogias. Kõik see jäi ka rahva mälusse. Jutud minevikust arenesid, muutusid, täienesid. Tšuudide pärimustes võib näha permikomide endi minevikku. Ja mineviku jagunemine „omaks“ ja „võõraks“ toimus tänu mineviku vastuoludele. Rahva mälus on säilinud endise elu kõik küljed, ent mitte kõiki külgi ei soovita pidada omaks, kuna mõned on ka päris inetud.
Sõna tšudj päritolust. Enamik kodumaiseid autoreid arvab, et sõna on tuletatud vene sõnadest tšužoi ‘võõras’, tšuždõi ‘võõrastav’ või isegi tšudnoi ‘veider’. Kuid on ka teisi arvamusi. Üks autoriteetsemaid on A. A. Šahmatovi hüpotees, et see sõna on gooti tjudo ‘inimesed’ slaavi transformatsioon. Seda on toetanud ka D. V. Bubrihh. Ta arvas ka, et slaavlased viisid selle nimetuse germaanlastelt läänesoomlastele.
Vähem tuntud on A. S. Homjakovi oletus selle nimetuse soome päritolu kohta. Ta arvas, et sõna teud tähendab mõnedes soome keele põhjaharudes sama, mis man saksa keeles – ‘inimest’. Ta oletas ka, et muinasgermaani teutoon (hiljem deutsch) pärineb just soome keelest ja on sattunud germaani mütoloogiasse keltide vahendusel.
Homjakovi järeldused on äärmiselt hüpoteetilised, kuid see ei takistanud V. J. Strumilinskil leida, et tiud kuulus soomlastel usundiliste kujutelmade hulka ja paljudel hõimudel on see läinud üle mütoloogiasse. Strumilinski pani seega esimesena permikomide usundilistes kujutelmades tähele fantastilisi olendeid, nimega tšud. Peab nõustuma temaga selles osas, et sõna juuri tuleb otsida mitte ainult vene sarnaste tüvede hulgast, vaid tõepärasem on sõna päritolu nende rahvaste keeltest, keda venelased nimetasid tšuudideks.
Näiteks komi keeles on olemas verb tšuž-nõ ‘sündima’ ja tšuž-tõ-nõ ‘sünnitama’. Vanapermi keeles esineb selle verbi erivorm tšud-t-õ-nõ ‘sünnitama’ ja tšud-t-õs’ ‘sünnitaja’. Komi keele Udora murdes on see vorm olemas praegugi. Teiste sõnade analoogia järgi (mõntõnõ-mõntõs’-mõnt ‘maksma-maksja-maks’) järeldame, et vanapermi keeles võis sõna tšud(t) tähendada ‘inimest’.
Sõna tšud vanakomi päritolu on tõepärasem kui tuletus venekeelsest sõnast tšužoi. Protsess on pigem olnud vastupidine, mittevene tüvest tšud (tšut, tšuž) on tuletatud terve rida vene sõnu.
Sõna tšudj tekkele protokomi (või isegi protopermi) keelest viitab ka see, et permikomidel tähendab tšud mitte ainult legendaarset rahvast (permi-komi tšut, tšut’, tšutšköjez), vaid ka teatud fantastilisi olendeid.
Tšud permikomi kujutelmades. Need on väikesed tõmmud inimesed, kes elavad pimedates kohtades: mahajäetud majades, saunades, keldrites, ahju taga, metsas, vees jne. Nad on nähtamatud, kuid sellegipoolest maailm kubiseb nendest. Öösel on sagedamini näha nende pisikesi siluette, päeval aga väikseid jalajälgi. Nad elavad nagu inimesedki: söövad, joovad, käivad saunas, lõbutsevad, abielluvad, sünnitavad lapsi, peavad loomi jne. Inimestele teevad nad palju pahandust, hirmutavad neid, kägistavad saunas jne. Mõnikord röövivad nad inimesi, kõige sagedamini lapsi ja panevad nende asemele puupakud. Vahetatud laps elab kaua, kuid ei kasva. Kõige enam kardavad vahetised kirikukella löömist ja risti.
Kokkuvõttes võib ütelda, et tšudid on üleloomulike omadustega inimesesarnased olendid: nad on nähtamatud, võivad ennustada tulevikku, vahetada inimesi, elada vees jne. Selle poolest kuuluvad nad kuradite ja kurjade vaimude hulka.
Tšudide võime vahetada inimesi. Seda uskusid kõik permikomid. Nad arvasid, et kui laps on haiglane ja nõrk, nutab ja sööb palju, siis on ta ära vahetatud. Sellisel juhul toimiti järgmiselt: laps pandi kummuli küna alla ja raiuti selle peal vihtu või lihtsalt löödi kirvega, või siis pistis ema mähitud lapse korraks just küdenud ahju. Vahetatud laps pidi seeläbi surema ja õige laps terveks saama. See protseduur võis nõuda ka ohvreid, kuid keegi ei kahetsenud, sest suri ju lapse puust teisik, mitte õige laps ise. Tänapäeval seda kommet enam ei esine.
Permikomi keeles tähistab vahetamist sõna vežnõ. Nii permikomi kui ka sürjakomi keeles on rida sõnu sama tüvega ja peaaegu kõik need seostuvad usundiliste suhetega. Kindlasti on komidel olnud kunagi uskumusi ja kombeid, milles inimese vahetamine oli tähtsal kohal. Sellest räägivad ka mõned rituaalid. Glazovi maakonna udmurtidel oli käibel vastsündinu vastuvõtmise rituaal pinal vošton: oodati, kuni tuli esimene möödamineja ja anti talle laps. Varsti tuli see inimene tuppa ja ütles: “Leidsin lapse, tundku ta end hästi.”
Arvatavasti oli kombeks teha ka lapse puust teisik ehk kaitsevaim. Mezeni komid panid vastsündinu kõrvale puupaku ja ütlesid: “Kasva ja ole rahulik nagu see pakk.” Võib-olla oli just sellepärast komidel Permi Stefani missiooni aegu palvetamiskohtades ja ka kodudes palju puuslikke.
Tuleb seega välja, et iga sündinud inimene sai mingis mõttes ümber vahetatud. Seda tõestab ka asjaolu, et tšudid ise arvati olevat vežem (komidel on kurjad vaimud veža, udmurtidel vožo). Komide arvates võis igast ristimata lapsest saada tšud ja igast udmurdist vožo, kui talt ära võtta rist. Seega tšudid ise ongi kurjad vaimud – vežem, vožo. Need sõnad teenivad ühte ja sama sündmust – uue inimese sündimist. Sündinud inimene ei saanud aga olla kuri olend. Permi keeltes on säilinud järgmised algupärased terminid: udmurdi vožo ‘jumalus’, komi veža ‘püha’ ja tšud, tšutj ‘inimesed, rahvas’. Hilisemate sotsiaalsete ja majanduslike muutuste tõttu said pühadest aga kurjad (tšud, veža, vožo). Samad terminid kohandusid ka uude süsteemi (vežan’ ‘ristiema’, vežadõr ‘talsipühad’ jne).
Kui võib oletada, et tšuudid ja pärimused nendest tulid komidele venelastelt, siis sama ei või väita tšudide kohta.
Tšudide ja tšuudide võrdlus. Mis on neil ühist?
Tšuudid: 1) väikesed, mustad, 2) peaaegu nähtamatud (peidavad end), 3) kodutud, otsivad ulualust, ööbivad saunades jne, hirmutavad inimesi, 4) ei usu jumalasse, ei taha ristiusku, seetõttu põgenevad metsadesse või isegi matavad end.
Tšudid: 1) väikesed, mustad, 2) võivad olla nähtamatud ja muunduda, 3) elavad saunades, tühjades majades, kõikjal, kus on pime, hirmutavad inimesi, isegi tapavad neid või vahetavad ära, 4) ei karda midagi rohkem kui kirikukella löömist ja risti.
Paistab, et tšuudid ja tšudid on sarnased nii nime kui olemuse poolest. Võrdluses jäid esile toomata paljud tšuudide tunnused (nt on nad ka varakad vägilased, kes teevad sõjalisi kangelastegusid jne), mis veelgi tõestavad nende ühist päritolu. Tšudidele kui kurjadele olenditele omistati kõik, mis on väike, primitiivne, permikomide jaoks loomuvastane ja ebasoovitav nende arengu uuel tasemel.
Ristiusk laienes uutele aladele ja tugevnes. Hüljatud tšuudid pidid peituma, elama saunades jne, kuid olid ikkagi oma vanale usule truud. Oli võimalik ka vägivaldne võitlus: laste röövimine tšudide poolt ja nende kasvatamine endises “paganlikus” vaimus, puuslike hävitamine neofüütide poolt jne. Huvitav, et vallaslast nimetavad permikomid siiamaani tšurkaks ‘nott, puuslik’. Tuleb märkida ka seda, et permikomidel on säilinud tšuudide kultus: tšuudi kalmetel mälestatakse nn “vanu” vanemaid. Nii et ka permi-komide uskumustes on tšuudid nende endi esivanemad.
Kokkuvõtteks. 1. Permikomi pärimused tšuudidest tekkisid ja arenesid kohalikul baasil, nad peegeldavad permikomide minevikku.
2. Sõna tšudj teke on samuti võimalik komi keelte baasil. Termin tšud tähendas ‘sündinut’.
3. Permikomide fantastilistes olendites tšudides peegelduvad muistsed religioossed kujutelmad, milles oli suur tähtsus vahetamisel (ehk uuestisündimisel või ümberkehastumisel). Igasugune uue ja vana võitlus toimus keskajal usulise katte all. Uue võit väljendus uue usu võidus. Just seda on näha ristiusu võidus tšudide üle.
Tõlkis Nikolai Kuznetsov