Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Erzählte Wirklichkeit im Folklorisierungsprozess. Folklore als Tatsachenbericht. Toim. Jürgen Beyer ja Reet Hiiemäe. Tartu 2001: Sektion der Folkloristik des Estnischen Literaturmuseums, lk 11-20.
Kokkupuude tegelikkusega ja selle lahtiseletamine on inimeste jaoks vältimatu eksistentsiaalne paratamatus. Nad mõistavad asju ja olukordi, sündmusi ja teadmisi oma meelelisest ja vaimsest keskkonnast lähtuvalt ja püüavad neid suhestada oma igapäevaste kogemustega. Tegelikkus koosneb aga paljudest üksikasjadest, mille tajumine ja esitamine oleneb teoreetilistest kontseptsioonidest. Tegelikkuse komponentide hõlmamine toimub keele meediumi abil. Sõnad tähendavad alati midagi ja ütlevad seega mõeldu objektina välja (Lenk 2000: 5). Selles suhtes loovad sõnad teistmoodi tegelikkuse, kusjuures vajaduse korral toimub see mitmeastmelise protsessi käigus. Selle tegevuse eesmärk on tegelikkuse toimimise selgitamine ja mõistmine (Geertz 1991: 61). Tegelikkust saab alati käsitada vaid interpretatsioonina.
Üks tegelikkuse interpretatiivse käsitamise produktiivsemaid meetodeid on jutustamine. See tegevus loob seose jutustaja, jutuaine, jutustamise ja kuulajate-lugejate vahel. Jutustamistegevus põhineb jutustaja keelekasutusel, kelle asjatundlik ümberkäimine kõneviiside, sõnavara, grammatiliste reeglite, stilistiliste kujundusvõtete ja semantiliste eristusalustega tingib kommunikatiivse mõju (Dégh 1983). Jutustaja suunab jutustamistegevuse ülesehitust ja määrab tekstimudelite kasutamise. Ta on jutustamise kandja ja selles suhtes instants, mis käivitab teadvuse nägemuse tegelikkusest.
Jutuaines toob esile jutustatava sisu sündmusena või inimeste kogemusena. Tegelik sündmus ja tõeline kogemus on kordumatud. Need on ainukordsed ja juba möödunud. Jutustaja jutustamistegevuse kaudu esitatakse tulem eelnimetatust jutu vormis (Fischer 1993: 10). See loob antud konkreetsel juhul teistmoodi tegelikkuse, millele reaalsed sündmused ja isikud või see, mida reaalsuseks peetakse, moodustavad tausta (Bruner 1991). (Päris)tegelikkus on jutus, jutustamise tulemuses haihtunud.
Jutustatud tegelikkus avaldub suuliste ja kirjalikkude juttude või tekstide vormis (Röhrich ja Lindig 1989). Teadlikkuse võimaldamiseks ja mäluvõime tugevdamiseks eelistatakse lühikesi tegevuskäike. Üks eepiline väikevorm, mis tegelikkust käsitleb, ümber töötab ja tajutavaks teeb, on muistend (Petzoldt 1999). See kujutab endast reaktsiooni erinevate temaatiliste seoste reaalsusele (Schenda 1976: 185). On ootuspärane, et jututeemad peegeldavad inimeste spetsiifilisi tundeid ja mõtteseoseid, norme ja väärtusi, mõttemalle ja elutingimusi.
Jutustatud tegelikkuse uurimine põrkab kokku objektistamise probleemiga. Objektid on jutustamise käigus loodud jutud. Olles suulised tekstid, talletuvad need üksikisikute mällu, edasijutustamise käigus need muutuvad või langevad hoopis unustuse hõlma. Vajadus pärimuse järele leiab endale aga kirja näol vahendi, mille abil möödunu tuleviku jaoks meeles peetakse (Ehlich 1983: 33). Kiri konserveerib jutu unikaalsuse, stabiliseerib selle teksti vormis ja loovutab selle vajaduse korral laiemale publikule. Tekst on kirjalik verbaalne dokument, mida saab uurimistöös algallikana kasutada ning mis võimaldab ajaloolise tegelikkusega toimetulemise teadvustamist (Huber ja Mandl 1982). Üks sellist liiki kirjeldus on alljärgnev dokument:
Tekst 1 [vabas tõlkes]
1816. aastal 29. aprillil ilmus minu surnud poeg, Frantz Better Litterscheid, sellisena nagu ta siin oma matustel oli, Bachenhoinsbitzenis minu pojale, Peter Litterscheidile, ja kõndis tema kõrval kui seltsiline kuni Aldenbödingeni kivist ristini Köhe värava ees, kus Kristuse taevamineku päeval iga-aastast õnnistust antakse. Seal lahkus vaim temast ja siirdus risti juurde. Kuna aga Peter polnud hirmu tõttu temast veel päris teadvel, pistis ta temast vabanenult jooksuga koju, külasse, ja kukkus veel ühe kivi peal endale augu pähe. Ja sellest ajast ei olnud tal rahu minu poja Frantz Better Litterscheidi vaimust kuni 1. mai pealelõunani 1816. aastal, kui ta teda kella 2-3 paiku kõnetas. Siis vaim ütles, ta olevat haige olnud ja oli kavatsenud minna Bödingeni õnnistusmissat kuulama, olevat aga haigeks jäänud ja ära surnud. Niisiis võivad nüüd tema õed missat kuulata. Siis saaks ta otsekohe taevasse. Aga aeg seda oodata olevat talle pikk olnud. Tema, Better Litterscheid, pidavat käituma nagu ta selle ajani teinud oli, nii saavat ka tema taevasse. Sellisena minu, Frantz Litterscheidi kui isa ja Elisabethi kui ema poolt igaveseks teadmiseks järeltulevatele põlvedele siia ühteviisi allkirjaga tõestatud. Nii juhtus Aldenbödingenis maikuu 1. päeval 1816. W. Frantz Litterscheid (Fischer 1975: 38).
Talumees Wilhelm Franz Litterscheid (1762-1820) Altenbödingenist Geistingeni kihelkonnast oli teksti üles kirjutanud ühte märkmeraamatusse, kuhu ta pani kirja teateid perekondlike sündmuste, abielude sõlmimise, sündide, ristimiste ja surmajuhtumite kohta. Iseäranis oli ta huvitatud astroloogiast, nagu see nähtub sodiaagimärkide lisamisest tema seitsme lapse sünniandmetele (Fischer 1973). See seanahka köidetud vihik suuruses 8,5 x 13 cm sisaldab 24 nummerdamata lehekülge ja kuulub "rahva" poolt kasutatava kirjakeele valdkonda. "Väikesed inimesed", maapiirkonna talupojad ja käsitöölised, omandasid 18. ja 19. sajandil lugemisoskuse kõrval üha enam ka kirjaoskust. Kirja kasutasid nad mitte ainult argipäevaseid, enamasti majanduslikke märkmeid sisaldava päevaraamatu pidamiseks (Hopf-Droste 1981). Pigem tarvitasid nad oma keelelist loovusvõimet ja kirjutasid sellelaadseid jututekste (Fischer 1995). Selle kaudu said nad osa "kirjandusest" kunstilise eneseväljenduse mõttes.
Jutuaines, mida kirjutaja oma tekstis kajastab, näitab 20. sajandi suulise pärimuse variantides üles stabiilsust. Rohkem või vähem fragmentaarses vormis jäi mälestus kohalikust üleloomulikust sündmusest püsima ja tagas sisulise järjepidevuse (Ranke 1969: 105). Pika ajalise vahe tõttu Franz Wilhelm Litterscheidi poolt kirjutatu ja 1970. aastate välitöödel kogutud teadete vahel saab selgelt nähtavaks suulise edasiandmise muutumine. 1968. aastal mäletas üks informant osundust oma isalt, kes oli selgitanud talle 1910. aastal, viidates ühele kuuldud jutule, salapärast nähtust nimetatud kohas järgnevalt:
Tekst 2
See koht siin on ohtlik. Siin käis ükskord üks kummitamas! (Fischer 1973: 150).
Üks Altenbödingeni, selle kummalise sündmuse toimumispaiga elanik jutustas:
Tekst 3
Seda tean ma oma ema käest. Bachenhohnis tuli kord üks koju käima, üks selline vaim. Midagi selles igatahes on, et inimesed, kes on surnud, hinged, ilmuvad kellelegi (Fischer 1973: 150).
Veel 1975. aastal teadis üks jutustaja sellest tähelepanuväärsest ilmutusest:
Tekst 4
Seda jutustas mulle minu isa. Üleval Drieschi ja Altenbödingeni vahel Bachenhohnsbitzes, seal olevat kord üks kummitanud. Ta tahtis sellega öelda, et seal olevat üks surnu end kellelegi ilmutanud (Fischer 1978: 165 Nr. 703).
Juttudel, jutustamise objektidel kui verbaalsetel dokumentidel on omaenda tegelikkus. Need esinevad kirjalike (tekst 1) ja suuliste (tekstid 2-4) väljendustena ning polnud algselt loodud uurimise jaoks, vaid tekkisid loomulikes suhtlemissituatsioonides (Fisher 1988: 101). Analüüsi jaoks on siiski vajalik suuliste variantide kirjalik ülestähendamine. Ainult nii on need interpreteerimise käsutuses.
Jutustatu tegelikkus loob enda teksti põhjal identifitseeritavate tunnuste rakendamise kaudu. Neid saab liigitada järgmiste kategooriate alla: jutustaja, jutuaines, jutustamine ja kuulajad-lugejad.
Jutustaja on teksti produtseerija. Reaalse jutustajana on ta ajalooline isik, kes seisab jutustatud ainesele subjektiivselt kõige lähemal ja võtab toimuvast ise osa. Seega on ta suulise teksti looja. Kirjalik dokument (tekst 1) sisaldab olulisi andmeid tema isiku ja tema suhtumise kohta ning sündmuse asjaolude kohta, mis põhinevad tema teadaandel.
Poissi nimetatakse nimepidi. Peter Litterscheid on ohustatud, ebakindel inimene, kes satub kokkupuutesse vaimolendiga. Ta näeb vaimu päise päeva ajal, tunneb erilise surnuvarustuse järgi ära oma 22. oktoobril 1814. aastal surnud venna ja tunnetab tema kaasaskäimist kuni tema kadumiseni. Suures hingelises erutuses ei saa ta ilmutusest kuigi täpset pilti, pigemini ehmatab ta sedavõrd, et jookseb koju, kukub ja vigastab oma pead. 13-aastase poisi psühhofüüsililist seisundit võiks pidada tema murdeealise arengu väljenduseks. Psüühiline vastuvõtlikkus suureneb veelgi haiguse tõttu. Võib-olla oli tegemist ajuvapustusega, mis tugevdas elamust ja põhjustas rahutu oleku.
Peter Litterscheid on suuline, esmane jutustaja (Fischer 1993: 118). Tema produtseeriv tegevus toimus enne selle lõpptulemust, enne suulist teksti.
Kirjalik dokument pöördub esmase jutustaja Peter Litterscheidi suulise teksti juurde tagasi. See on isa, Franz Wilhelm Litterscheid, kes 54-aastaselt oma poja jutu kirjalikku vormi üle kannab. Sekundaarse jutustajana harrastab ta kirjanduslikku jutustamist vastavalt oma kirjatehnilistele ja kujunduslikele oskustele. Kirjapaneku kaudu loob ta distantsi suulise, tema poolt kuuldud ja mõttes läbitöötatud ning kirjaliku, tema poolt koostatud teksti vahele. Ta annab kuuldule oma esituse ja sõnastuse kaudu ühtaegu kestvuse ja võimaluse seda korrata.
Suulised dokumendid (tekstid 2-4) pärinevad kolme jutustaja suust, keda küsitleti nende endi teadmisel. Nad toimivad esmaste jutustajatena, kes on kuuldu mentaalse infona mällu talletanud ning selle vastava palve peale vestluses ja intervjuus välja ütlevad (Fischer 1993: 126). Nad viitavad oma emale ja isale kui eel-jutustajatele (Vor-Erzähler) (tekstid 3 ja 4). Nende asendit pärimuseahelas - kas see seostub kirjaliku tekstiga või kuulub ainuüksi suulisesse traditsiooni - ei selgitata.
Kirjaliku versiooni jutuaines (tekst 1) koosneb kahest sisulisest komponendist. Esimene osa räägib surnu tagasipöördumisest vaimu või kummitusena (Röhrich 1987; Fischer 1987). Kodukäija on rahutu surnu, kes ei saa siinpoolsusest veel lõplikult lahkuda. Alles siis, kui toimepandud kuritegu maise abilise poolt heastatakse, saabub lunastus (Müller ja Röhrich 1967: 372). Teises osas viidatakse eksimusele, vandetõotusele, millest pole kinni peetud (Daxelmüller 1987). Surnuhing, mis vajab abi lunastuse saavutamiseks, ei saanud eluajal haigestumise ja surma tõttu tõotatud missat kuulata ja palub oma asemikul seda teha.
Suulised tekstid taandavad sisu ühele aspektile. Lakooniliselt mainitakse kodukäija ilmumise fakti (tekst 2). Teised teated kommenteerivad lisaks sellele lühidalt sündmust (tekstid 3 ja 4). Ilmumise põhjust, Jumala või pühaku kui vahendaja ees täimata jäetud lubadust, ei mainita.
Nii nagu jutuaineses seostatakse üksteisega sisulised asjaolud, sündmused ja tegevused, saavad jutus nähtavaks jutustaja kujunduslikud saavutused. Jutt on jutustamise produkt. Sellel on olemas tegevus, süžee ning see koosneb dünaamilistest ja struktureeritud lülidest tegevuste ja sündmuste ahelas (Bruner 1990; Ewick ja Silbey 1995). Kirjaliku jutu (tekst 1) jutustaja loob sidususe sellega, et ta jaotab toimuva alguseks, keskpaigaks ja lõpuks. Tekstil on kergesti äratuntav raam. Algus ja lõpp kinnitavad ja toetavad jutustatu õigsust, nimetades ära nii isiku, kelle elamus see oli, nimelt poeg Peter Litterscheidi, vahendajaisikud, kirjutaja ja isa Franz Wilhelm Litterscheidi ja ema Elisabethi, kui ka koha ja aja. Keskmine osa hõlmab kohtumisstseeni, mille esimene pool kujutab napisõnaliselt poissi kui kannatadasaanut, teises osas aga selgitatakse olukorda ja esitatakse lõpplahendus koos konkreetse nõuandega. Tekst annab jutustatud aja edasi liigendatud ajana.
Nii tegelaste identifitseerimine nende nimede täieliku avaldamise kaudu kui olukorra üksikasjade täpsus annavad toimunust realistliku pildi. Kroonikalik stiil, mis loo lõpus toob ära vormelliku väljendi, sobib täiesti kokku jutustamist saatva sügava tõsiduse ja kindla usuga ja toetab tõelusele pretendeerimist. Üldise jutustruktuuri konventsioone on järgitud. Jutt on antud raamistikus ülimalt usutav. See on üks näide inimese keeleloomingu elementaarsetest normidest ja vormidest (Ranke 1978: 38). Muistend oma personaalses, Wilhelm Franz Litterscheidi poolses kujunduses, keskendudes ühe poja kohtumisele teise, surnud lapsega, viitab olulistele traditsioonilistele elementidele, mis on sisulist, vormilist ja usulist laadi.
Vaatamata tugevale lihtsustamisele järgivad suulised jutud sama põhikontseptsiooni. Isegi lühim redaktsioon (tekst 2) hõlmab viitega paiga koormatusele millegi deemonlikuga ("See koht siin on ohtlik") ja selle põhjendusega ("Siin käis üks kummitamas") kogu tegevuskäigu. See põhineb spetsiifilisel jutustamisstruktuuril, nimelt vestlusel üleloomulikest nähtustest.
Kahes ülejäänud jutus (tekstid 3 ja 4) on kolmeosalisus selgelt äratuntav: algus viitab vahendajaisikutele, keskmine osa kirjeldab sündmust ja lõpus tehakse järeldused. Kasutatud tekstimudel kuulub igapäevakommunikatsiooni alla (van Dijk 1980: 206). See on nii suulises kui kirjalikus vormis tekstide loojatele ja retsipientidele kättesaadav.
Jutte jutustatakse kuulajale-lugejale ehk retsipiendile. Retsipient võtab vastu keelelisi väljendusi, töötab need ümber ja annab neile hinnagu (Grimm 1977: 22). Ta on tekstis olemas ja toob endaga kaasa oma huvid ja tundlikkuse, ootused ja maailmavaate. Tema otsustab, kas ta võtab jutu vastu, talletab selle kirjalikult või annab suuliselt edasi (Wünsch 1997: 287). Tal on kommunikatsiooniprotsessis osalejana topeltroll ja ta toimib eel-jutustaja väljenduste kuulajana, nende ümbertöötajana ja vahendajana järgmistele kuulajatele-lugejatele. Immanentne retsipient samastub immanentse jutustajaga (Fischer 1993: 115-130). Nad kehastuvad ühes ja samas isikus.
Kirjalik dokument laseb nendel seostel nähtavaks saada (tekst 1). Kirjutaja, isa Wilhelm Franz Litterscheid, "kuuleb" oma poja Peter Litterscheidi, esmase jutustaja juttu ja paneb selle sekundaarse jutustajana paberile. Tema eesmärk on anda see edasi järeltulevatele põlvedele ("Igaveseks teadmiseks minu järeltulevatele põlvedele"). Teksti trükkimise ja publitseerimisega jätkub retseptsiooni või lugemise protsess ja kirjandusliku produtseerimise või jutustamise protsess. Jutt säilib vormiliselt ja sisuliselt muutumatuna.
Suulised teated paiknevad kuulaja, ja nimelt uurija ja üleskirjutaja vahetus ajalises ja ruumilises läheduses (tekstid 2-4). Jutustaja mõju on märkimisväärne, sest tema keel ja jutustamistegevuse mitteverbaalsed elemendid tekitavad retsipiendis mõjuva vahetu kogeja tunde. Sobitumine igapäevakommunikatsiooni avaldub dialekti kasutamises (tekst 2). Eel-jutustaja sissetoomisega antakse asjale ajalooline sügavus ja tehakse teatavaks vastuvõtja ja esmase jutustaja roll ("Seda tean ma oma ema käest", tekst 1; "Seda jutustas mulle minu isa", tekst 4). Uurija-üleskirjutaja konserveerib lõpuks jutu ja muutub ise sekundaarseks jutustajaks võimalikus edasijutustamise jadas.
Tõendid tegelikkusest kui viiteobjektid saavad kuulajatele-lugejatele keelelisel kujul tajutavaks. Jutustaja formuleerib jutte retsipientide jaoks, kes on valmis tema tekste vastu võtma ja nendega oma vajaduste ja huvide kohaselt toimima (Schenda 1981: 442). Sellise käitumise üldine eesmärk on tegelikkuse tõlgendamine ja mõistmine.
Objektid saavad käsitatavaks nimetamise ja kirjeldamise kaudu. Nad avalduvad biograafilises kontekstis, mis võimaldab teha rohkem või vähem üksikasjalikke konstateeringuid nii kogeva isiku ja kirjutaja (tekst 1) kui jutustaja ning ajaloolise ja sotsiaalse situatsiooni kohta (tekstid 1-4) (Ben-Amos 1996). Teiseks esinevad nad sisuliste suurustena. Tegemist on üleloomulikkuse vallast pärit elamusega, millegi ebahariliku ja seletamatuga, mis ületab tavalise argipäeva ja normaalse kogemuse. Jutt kodukäijast peegeldab ja keskendab ühte eksistentsiaalset põhiprobleemi: nimelt küsimust, mis juhtub inimesega pärast tema surma (Lecouteux 1987; Rieken 1999). Selle liigitamine muistendižanri alla on esimene ratsionaalne samm tõlgendamise suunas.
Tõlgendav uurimismeetod võimaldab interpreteerimist (Dundes 1980; Röhrich 1985). See uurib tekstides olemasolevaid tõlgendusi, mille jutustajad eel-jutustajatelt üle võtavad või ise juurde lisavad. Tõlgendused seisnevad mudelites, mis on juttudes lihtsalt kasutatavad ja kujutavad endast teatud maailmanägemise koostisosi. Need neli dokumenti sisaldavad mudeleid "kodukäija" (tekstid 1-4), "süütegu" ja "tõotus" (tekst 1). Need on diskursiivse praktika käigus kultuurühiskonna kollektiivsest varaaidast välja valitud, kohandatud ja kommunikatiivselt kasutatud (Sherzer 1992). Asjatundlik kuulaja-lugeja võib neid ilma vaevata identifitseerida ning kohalike ja isiklike seostega rikastatult neist ka aru saada.
Tõlgendusmudelid on rahvakristliku pärimuse koostisosad. Need põhinevad elementaarsel inimlikul põhihoiakul - usul. Usk on aga mitteloogiliste asjaoludega toimetulemisel ja nende seletamisel vältimatu (Moser 1992). Usk loob korrastatud maailmanägemuse ja annab seletatamatule tähenduse (Fischer 1996). Sellele vaatamata on sündmuste tõelevastavuse tõendamine oluline. Tõendeid usutavusest annab vahetu kogemus, nagu seda on poja jutustus (tekst 1), või siis tunneb jutustaja tegevuskohta selle järgi, et ta on seda ise näinud (tekstid 1-4). Juhtumi ajaline kinnitus kehtib usutava tõendina (Pomerantz 1984; Röhrich 1987). Võimalikkuse poolt ettekirjutatu läbi tagatakse tegelikkus.
Kirjalik dokument 19. sajandi algusest (tekst 1) on mõjuv näide suremist ja surma käsitleva jutustatud tegelikkuse ühe eriomase elemendi folkloriseerumisest, ja seda suletud kristliku maailmapildi alusel. Kirjaliku ülestähendamisega peatatakse jutu muutumine selle antud sõnastuses, tõlgendusmudelid rändavad aga sellest hoolimata edasi (Assmann 1983). 20. sajandi tekstivariandid (tekstid 2-4) piirduvad kodukäija-mudeliga ilma igasuguse ilustamise ja põhjendamiseta ning seostavad end dokumenteeritud isikulooga veel ainult lokaliseerimise kaudu. "Tänapäeva muistendites" elab kodukäija-motiiv sekulariseeritult ja igapäevaselt üha edasi, muu hulgas näiteks "haihtuva hääletaja" juttudes (vrd Bennett ja Smith 1993). Kummitavad hääletajad hoiatavad õnnetuste eest ja ennustavad kardetavat tulevikku. Nagu "vanad", nii ka "uued" jutud väljendavad maailmanägemist, mille määrab hirm õudse, tundmatu ja surma ees (Röhrich 1988; Jeggle 1990). Hirm on inimese psüühiline reaktsioon pärimuslikule kultuurilisele teadmisele ja kummituslikes olendites väljenduvale personifitseerimisele koos selle väljenduste ja tegevustega. See loob jutustatud tegelikkuse folkloriseerumisprotsessis, kindlakskujunenud maailmapildi tõlgendusmudelite edasiandmises.
Tõlkis Eve Ehastu
Assmann, Aleida 1983. Schriftliche Folklore. Zur Entstehung und Funktion eines Überlieferungstyps. Aleida ja Jan Assmann; Christof Hardmeier (toim), Schrift und Gedächtnis, Archäologie der literarischen Kommunikation. München, 178-193
Ben-Amos, Dan 1996. Kontext. Enzyklopädie des Märchens, 8. köide. Berliin ja New York, veerg 217-237
Bennett, Gillian; Smith, Paul (toim) 1993. Contemporary legend. A folklore bibliography. New York ja London
Bruner, Jerome 1990. Acts of meaning. Cambridge ja London
Bruner, Jerome 1991. The narrative construction of reality. Critical inquiry 18, 1-21
Daxelmüller, Christoph 1987. Gelübde, Enzyklopädie des Märchens, 5. köide. Berliin ja New York, veerg 976-982
Dégh, Linda 1983. Erzähler. Enzyklopädie des Märchens, 4. köide. Berliin ja New York, veerg 315-342
Dijk, Teun A. van 1980. Textwissenschaft. Eine interdisziplinäre Einführung. München
Dundes, Alan 1980. Interpreting folklore. Bloomington, Indiana
Ehlich, Konrad 1983. Text und sprachliches Handeln. Die Entstehung von Texten aus dem Bedürfnis nach Überlieferung. Aleida ja Jan Assmann; Christof Hardmeier (toim), Schrift und Gedächtnis. München, 24-43
Ewick, Patricia; Silbey, Susan S. 1995. Subversive stories and hegemonic tales: toward a sociology of narration. Law & Society 29, 197-226
Fischer, Helmut 1973. Entstehung und Überlieferung einer Sage. Rheinische Heimatpflege Neue Folge, 143-151
Fischer, Helmut 1975. Erzählüberlieferung an der Sieg. Sagen und Geschichten aus gedruckten und ungedruckten Quellen (Beiträge zur Geschichte der Gemeinde Hennef-Sieg, 6. köide). Hennef
Fischer, Helmut 1978. Erzählgut der Gegenwart. Mündliche Texte aus dem Siegraum (Werken und Wohnen. Volkskundliche Untersuchungen im Rheinland, 11. köide). Köln
Fischer, Helmut 1987. Gespenst. Enzyklopädie des Märchens, 5. köide. Berliin ja New York, veerg 1187-1194
Fischer, Helmut 1988. Erhebung und Verarbeitung von Texten alltäglichen Erzählens. Wolfgang Raible (toim), Zwischen Festtag und Alltag. Zehn Beiträge zum Thema "Mündlichkeit und Schriftlichkeit" (Script Oralia, 6. köide). Tübingen, 85-109
Fischer, Helmut 1993. Das mündliche Gedächtnis. Kriegs- und Notzeiten in Volkserzählungen der Gegenwart. Leander Petzoldt, Siegfried de Rachewiltz, Ingo Schneider, Petra Streng (toim), Das Bild der Welt in der Volkserzählung (Beiträge zur Europäischen Ethnologie und Folklore. Reihe A: Texte und Untersuchungen, 4. köide). Frankfurt am Main, 9-26
Fischer, Helmut 1993. Der immanente Erzähler. Die Rolle des Erzählers in alpenländischen Volkserzählungen. Leander Petzoldt, Siegfried de Rachewiltz, Ingo Schneider, Petra Streng (toim), Das Bild der Welt in der Volksdichtung. Frankfurt am Main, 115-130
Fischer, Helmut 1995. 'Zur nachricht angezeichnet.' Schriftliches Erzählen von Kleinen Leuten im 18. u. 19. Jahrhundert. Ursula Brunold-Bigler, Hermann Bausinger (toim), Hören, Sagen, Lesen, Lernen. Bausteine zu einer Geschichte der kommunikativen Kultur. Festschrift für Rudolf Schenda zum 65. Geburtstag. Bern, 191-203
Fischer, Helmut 1996. Gegenwärtiges Erzählen als Weltdeutung durch Glauben. Leander Petzoldt (toim), Folk narrative and world view (Beiträge zur Europäischen Ethnologie und Folklore. Reihe B: Tagungsberichte u. Materialien, 7. köide). Frankfurt am Main, 187-198
Geertz, Clifford 1991. Dichte Beschreibung. Beiträge zum Verstehen kultureller Systeme. Frankfurt am Main
Grimm, Gunter 1977. Rezeptionsgeschichte. Grundlegung einer Theorie (UTB 691). München
Hopf-Droste, Marie-Luise 1981. Das bäuerliche Tagebuch. Fest und Alltag auf einem Artländer Bauernhof 1873-1919 (Materialien zur Volkskultur, nordwestliches Niedersachsen, 3. köide). Cloppenburg
Huber, Günter; Heinz Mandl (toim) 1982. Verbale Daten. Eine Einführung in die Grundlagen und Methoden der Erhebung und Auswertung. Weinheim ja Basel
Jeggle, Utz 1990: Gefahren, Ängste und ihre Bewältigung in der Sage. Zeitschrift für Volkskunde 86, 53-66
Lecouteux, Claude 1987. Geschichte der Gespenster und Wiedergänger im Mittelalter. Köln ja Wien
Lenk, Hans 2000. Erfassung der Wirklichkeit. Würzburg
Moser, Dietz-Rüdiger (toim) 1992. Glaube im Abseits. Beiträge zur Erforschung des Aberglaubens. Darmstadt
Müller, Ingrid; Lutz Röhrich 1967. (Deutscher Sagenkatalog) X. Der Tod und die Toten. Deutsches Jahrbuch für Volkskunde 13, 346-387
Petzoldt, Leander 1999. Einführung in die Sagenforschung. Konstanz
Pomerantz, Anita M. 1984. The practice in conversation of telling "how I know". Journal of Pragmatics 8, 607-625
Ranke, Kurt 1969. Orale und literale Kontinuität. Hermann Bausinger, Wolfgang Brückner (toim), Kontinuität? Geschichtlichkeit und Dauer als volkskundliches Problem. Berliin, 102-116
Ranke, Kurt 1978. Die Welt der Einfachen Formen. Studien zur Motiv-, Wort- und Quellenkunde. Berliin ja New York
Rieken, Bernd 1999. Besuch aus dem Jenseits. Volksglaube im biographischen Kontext. Bios 12, 221-235
Röhrich, Lutz 1985. Zur Deutung und Be-Deutung von Folklore-Texten. Fabula 26, 3-28
Röhrich, Lutz 1987. Geist, Geister. Enzyklopädie des Märchens, 5. köide. Berliin ja New York, veerg 909-922
Röhrich, Lutz 1987. Glaubwürdigkeit, Enzyklopädie des Märchens, 5. köide. Berliin ja New York, veerg 1280-1285
Röhrich, Lutz 1988. Sage-Märchen-Volksglaube. Kollektive Ängste und ihre Bewältigung. Günter Eifler, Otto Saame, Peter Schneider (toim), Angst und Hoffnung. Grundperspektiven der Weltauslegung (Mainzer Universitätsgespräche 1983/84), 173-202
Röhrich, Lutz; Erika Lindig (toim) 1989. Volksdichtung zwischen Mündlichkeit und Schriftlichkeit (Script Oralia, 9. köide). Tübingen
Schenda, Rudolf 1976. Prinzipien einer sozialgeschichtlichen Einordnung von Volkserzählungsinhalten. Folk narrative research (Studia Fennica, 20. köide). Helsinki, 185-191
Schenda, Rudolf 1981. Folkloristik und Sozialgeschichte. Rolf Kloepfer, Gisela Janetzke-Diller (toim), Erzählung und Erzählforschung im 20. Jahrhundert. Stuttgart, 441-448
Sherzer, Joel 1992. Ethnography of speaking. Richard Bauman (toim), Folklore, cultural performances and popular entertainments. A communications-centered handbook. New York ja Oxford, 76-80
Wünsch, Marianne 1997. Rezeption. Horst Brunner ja Rainer Moritz (toim), Literaturwissenschaftliches Lexikon. Grundbegriffe der Germanistik. Berliin, 287-290