Käesolev töö käsitleb deiktikuid - sõnu, mille tähenduses on kodeeritud deiktiline nullpunkt ja mille referenti ei saa identifitseerida teadmata selle nullpunkti asukohta lausumise hetkel. Eesti keeles, nagu muudeski keeltes, eksisteerib suhteliselt väike hulk deiktikuid, mis määratlevad deiktilise välja keset. Need on

1. demonstratiivid - pronoomenid SEE ja TOO ning proadverbid SIIN ja SEAL;
2. isikupronoomenid - MINA, SINA, MEIE, TEIE, TEMA ja NEMAD;
3. ajaadverbiaalid - NÜÜD, PRAEGU, SIIS, EILE, TÄNA, HOMME jms

Põhitähelepanu on suunatud kahele esimesele rühmale, seega eesti keele demonstratiiv- ja isikudeiksisele. Seda on käsitletud eelkõige pragmaatilisest vaatenurgast: millele on deiktikute abil võimalik viidata ja kuidas nende abil teksti üles ehitatakse.

Eesti keel on huvitav eelkõige kolme erineva demonstratiivisüsteemi poolest, mida käsitlevad artiklid [ 2-4] . Need on põhjaeesti ühe demonstratiiviga (see) süsteem, lõunaeesti (tänapäeval veel põhiliselt võru keeles elav) kolme demonstratiiviga (sjoo, taa, tuu) süsteem ja nende vahel olev kahe demonstratiiviga (see, too) süsteem. Loomulikul t ei ole ühelt süsteemilt teisele järske üleminekuid, üldistatult võib öelda, et eesti ühiskeelt kõnelevate inimeste idiolektides eksisteerib veel mitmeid vahevariante, mis erinevad üksteisest too kasutuse rohkuse ja kontekstide poolest. Võru kolme liikmeline süsteem on ilmselt taandumas ja asendumas kaheliikmelise (see/sjoo, too/tuu) süsteemiga.

Demonstratiivid toimivad eksofoorilise ja endofoorilise viitamise vahenditena ja seovad diskursust deiktilise nullpunkti ruumimõõtmega ning viitavad reaalse maailma või diskursuse maailma entiteetidele. Viitamise osas kuuluvad samasse paradigmasse ka k olmanda isiku prooomenid (tema/ta, nemad/nad, võru keeles timä/t(iä), nimä/n(i)ä), mis ei oma ruumilist tähenduskomponenti, kuid mis diskursuse maailma entiteetidele viitavana moodustavad demonstratiivpronoomenitega ühise süsteemi. Kõ neleja valib nende hulgast sobiva kahe omavahel kombineeruva skaala alusel: entiteedi omadustele (elus, elutu, konkreetne, abstraktne, protsessiline, propositsiooniline) ja tuntusele (uus, tuntud) vastavalt. Elusale entiteedile viidatakse üldiselt isikupr onoomeniga, välja arvatud esitluslausetes (absoluutselt uus referent)ja esiletõstmise korral (verbaalne osutamine mitme relevantse entiteedi hulgast). Konkreetsele tuttavale entiteedile viidatakse enamasti lühikese isikupronoomeniga. Mida abstraktsem on e ntiteet, seda suurem on tõenäosus, et sellele viidatakse demonstratiiviga.

Ühiskeeles, kus kaugeleviitav demonstratiiv TOO on ruumilise viitamise osas marginaalses positsioonis, kasutatakse seda muudes opositsiooni vajavates kontekstides: eristamaks erinevaid isikuid ja erinevaid ajalõike.

Demonstratiivid väljendavad ka NP definiitsust. Eesti ühiskeeles kasutatakse pronoomenit SEE ja proadverbi SEAL NP eesatribuudina artikli funktsioonis. seeNP ja sealNP viitavad mitte ainult varem mainitud, vaid ka kontekstist identifitsee ritavale entiteedile ja mõnikord isegi ainult kõneleja enda jaoks identifitseeritavale entiteedile. Seega võivad SEE ja SEAL funktsiooni poolest olla artiklid, kuid nad ei ole lõpuni grammatikaliseerunud ja nende kasutamissagedus artikli funktsioonis vari eerub suuresti sõltuvalt kõnelemissituatsiooni formaalsuse astmest. Mida mitteformaalsem on situatsioon, seda rohkem on artikli funktsioonis demonstratiive.

Demonstratiividel on oluline osa ka eesti keele ajadeiksises. Aega väljendava NP eesatribuutideks olevad pronoomen SEE viitab: 1) eksofoorsena käimasolevale ajatsüklile või selle osale; 2) endofoorsena diskursuse abil identifitseeritavale ajatsüklile v õi selle osale. TOO viitab ühetähenduslikult diskursusest identifitseeritavale entiteedile. See ühetähenduslikkus ongi ilmselt põhjuseks, miks ühiskeeles muidu nii harva esinev TOO esineb nii sageli just ajaväljendites.

Väitekiri annab ülevaate ka rollideiktikute MINA, SINA, MEIE ja TEIE kasutuse üldpõhimõtetest eesti keeles.

Litereeringud on tehtud lihtsustatud transkriptsioonis.

. tugevalt langev intonatsioon, intonatsioonilise terviku lõpp

, nõrgalt langev intonatsioon

(.) paus

= kahe sõna kokkuhääldamine

[ ...] kahe kõneleja poolt samal ajal kõneldud lõigud