Aeg on ruumi kõrval teine deiktiline mõõde, mis väljendub keeles skalaarselt: eksisteerib ajaline nullpunkt ehk kõnehetk ja see, mis tuleb pärast seda, ning see, mis oli enne seda. Siinkohal on ajast muidugi juttu naiivontoloogilise nähtusena, see tähe ndab nii, nagu tänapäeva inimene seda keele kaudu tunnetab. Väidetavasti ei suuda ilma lineaarse, kõnehetke null-punktiks pidava ajakujutluseta läbi ajada ükski maailma keel, samas ei ole ka ühelgi keelel grammatilisi võimalusi ajahetke täpseks (näiteks k ellaajaliseks) väljendamiseks (Frawley 1992: 338). Seetõttu on selge, et iga keel kombineerib ajadeiksise väljendamisel leksikaalseid ja grammatilisi vahendeid.

Keeled kodeerivad ajalisi intervalle kahe põhisüsteemi abil. Need on

1. vektoriaalne süsteem (vectorial system), milles on registreeritud null-punkt ja suund selle suhtes (kas minevikku või tulevikku) ;
2. ühikuline süsteem (metrical system), milles ajavahemikud antakse edasi teatud ajaliste ühikute kaudu (tavalisim ühikulise süsteemi ajalõik on päikese järgi arvestatud päev ja grammatikaliseeruv kategooria täna/mitte-täna) (Frawley 1992: 351).

Esimene süsteem väljendub eesti keeles nii leksikaalselt kui grammatiliselt verbi ajavormide kaudu, teine ainult leksikaalselt. Eesti keele grammatilist ajadeiksist on põhjalikult käsitlenud oma doktoriväitekirjas Helle Metslang (1994), käesolevas väit ekirjas seda ei vaadelda.

Eesti keele leksikaalset ajadeiksist on oma bakalaureusetöös käsitlenud Ann Veismann (1997). Sellesse kuuluvad näiteks sellised ühikulised ajadeiktikud nagu eile, täna, homme, mullu, tänavu jms ja mitte-ühikulised ehk vektoriaalsed alles, am mu, just, enne, edaspidi jms. Deiktikuteks teeb nad see, et nende referendiks olev ajalõik selgub alles siis, kui on teada nende lausumise hetk.

Kuna käesolevas väitekirjas on deiksise valdkonda loetud ka endofooriline viitamine, kuulub deiktikute hulka ka adverb siis. Sellega ei saa küll viidata eksofooriliselt kõneolukorra ajahetkega suhtestatult, kuid selle referendiks olev ajalõik se lgub eelnevast tekstist: siis on diskursuses vahetult eelmisele sündmusele järgnev aeg (Lugesin raamatu lõpuni. Siis läksin magama). siis võib olla eelnenud ajaväljendiga ka koreferentsiaalne (Homme on palgapäev. Siis on kõik jälle hästi.)

Kõnehetk on eesti keeles leksikaliseerunud sõnadeks nüüd ja praegu. Mõlemad esinevad “Väikese murdesõnaraamatu” andmetel (lk 131, 174-175, 242) peaaegu kogu Eestis. Tõsi küll, mõnedes lõunaeesti murretes on tähenduses ‘nüüd’ kasutusel no ja praegu esineb erinevate kujudena (paergu, praegast, parahilla, paraguses jne), kuid siiski võib väita, et nüüd/praegu sünonüümia on laialt levinud. EKS annab mõlemale pisut erinevas sõnastuses kuid siiski praktiliselt samasu guse tähenduse: nüüd - rõhulisena väljendab ajasuhteid ning tähistab just käes või kulumas olevat ajahetke või lõiku (EKS III: 801); praegu - kirjutamise või kõnelemise hetkel või seda hetke hõlmaval lühemal või pikemal ajalõigul, nüüd (EKS IV: 475). Erinevus on EKSi põhjal see, et nüüd võib olla kasutatud ka minevikus jutustuse ajas kättejõudnud ajahetke kohta. Samas pole aga ka praegu samasuguses funktsioonis sugugi võimatu, kuigi nüüd on ilmselt sagedasem, näit Nüü d(/Praegu?) oli talle juba kõik ükskõik.

Ann Veismann selgitab adverbide nüüd ja praegu erinevust järgnevalt: käimasolevale hetkele viitamisel on need sõnad sünonüümid, muudel juhtudel sisaldab nüüd pigem tulevikku suundumist, eeldades “mingit sündmust või tegevust, mis o n juba ära olnud (Alles ta nuttis, nüüd aga juba naerab)”; praegu osutab “lühemale ja ajutisele ajalõigule, mis ulatub pigem minevikku, tuleviku kohta ei saa praegu osutusest midagi järeldada” (Veismann 1997: 37). Edasi toob Veismann näiteks lausete Tädi on praegu töötu ja Tädi on nüüd töötu võrdluse, väites et esimesel juhul on tegemist ajutise töötusega, mille tuleviku kohta midagi ei väideta, teisel juhul aga implitseeritakse taust, et tädi on vallandatud või koondat ud (Veismann 1997:37). Ilmselt tuleb nõustuda, et need kaks lauset tõepoolest nüansi võrra erinevad, milles see erinevus aga tegelikult seisneb, on problemaatilisem.

Igal juhul on selge, et nii nüüd kui praegu on ainult deiktilise ajalise viitamise vahendid, kusjuures jutustavas tekstis varasemale ajale viidates kasutatakse neid jutustaja sisseelamise korral, st kui jutustaja on otsekui jutustatava sü ndmuse sees. Samuti kasutatakse sisseelava jutustuse korral ka preesensis olevaid verbe.

Nagu eelpool ühikulise ajadeiksisega seoses juba mainisime, eksisteerivad aja mõõtmiseks ajaühikud, mis vähemalt Euroopa kultuuris on tsüklilised: sama ühik kordub uuesti kui eelmine vastav on lõppenud. Tavalisele (eesti keele) kõnelejale on il mselt ükskõik, kas mainitav ajaühik on tingitud maailma füüsikalistest omadustest (nagu aasta, aastaaeg, päev) või on kultuuriline konventsioon (nädal, meie kalendris ka kuu). Tähtis on teadmine aja tsüklilisusest, sellest, et kõnehetk kuulub mitmete eri pikkusega tsüklite koosseisu ja et enne iga sellist tsüklit oli eelmine selline ning pärast käesolevat tsüklit tuleb järgmine. Demonstratiivpronoomenite atribuutiivne kasutus ajaväljendites ongi seotud just aja tsüklilise tajumisega.

Eksofoorsesse viitamissüsteemi kuuluvad demonstratiivpronoomenit see sisaldavad ajaväljendid nagu sel aastal, sel nädalal, sel esmaspäeval kui nad tähistavad ajatsüklit, mille sisse kõnehetk jääb, või selle ajatsükli osa (vt ka Veismann 1 997: 27-29). Samas võivad samad väljendid tähistada ka mõnd juba varem viidatud ajahetke ja olla seega endofoorsed. Selline kahetähenduslikkus kehtib aga ainult “mitte-praegu” puhul: väljendid sel hetkel ja sel päeval võivad olla ainult endo foorsed, st viidata mingile varemmainitud ajahetkele. Kui viidatakse käimasolevale hetkele või päevale, eelistatakse väljendeid praegu/nüüd ja täna (mis ajalooliselt on muidugi kujunenud samast väljendist kui tänapäeva soome tänä päivänä< /I>, kuid ei sisalda tänapäeva eestlase jaoks pronoomenit). Ilmselt kehtib siin universaalne tendents: kui vastav ajalõik on leksikaliseerunud eraldi sõnaks, on loomulik kasutada seda sõna, mitte viidata sellele tsükli osana väljendi see X abil. Ni i ei öelda kolmapäeval minevikuvormiga koos sel teisipäeval, vaid eile.