Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Nancy L. Canepa. From Court to Forest. Giambattista Basile's Lo cunto de li cunti and the Birth of the Literary Fairy Tale. Detroit 1999: Wayne State University Press
Uurimus kujutab endast kriitilist ja ajaloolist käsitlust kirjandusliku muinasjutu tekkeloost. Raamat, mida on nimetatud moodsa kirjandusliku muinasjutu nurgakiviks, Giambattista Basile'i Lo cunto de li cunti overo Lo trattenemi ento de peccerille [Lugu lugudest ehk Meelelahutuseks väikestele] - või teise nimega Il Pentamerone ilmus naapoli dialektis aastatel 1634-36. Raamatu nelikümmend üheksa lugu jutustatakse viie päeva jooksul, nelja esim ese päeva jooksul iga päev kümme lugu ning viiendal üheksa. Viiekümnes lugu on raamjutustus.
Basile'i teos on esimene Lääne-Euroopas ilmunud kirjanduslike imemuinasjuttude üheks tervikuks seotud kogumik, mis sisaldab mitmeid hästi tuntud muinasjututüüpe (näiteks "Uinuv kaunitar", "Tuhkatriinu" jt). Lo cunto märgib seega imemuinasjutu kui suulise, rahvapärase zhanri üleminekut kunstiliseks läbikaalutud autorijutustuseks ning Basile'i teene on just imemuinasjutule kirjandusliku vormi andmine. Käesoleva uurimuse au tori N. L. Canepa arvates väljendub teose meisterlikkus just kanooniliste ja mittekanooniliste traditsioonide ühendamises originaalseks sünteesiks ning omaaegse lugeja kirjanduslike ja ideoloogiliste ootuste läbinägemises. Lisaks sellele kajastab raamat komplitseeritud sotsiaalkultuurilist konteksti, milles ta tekkis. Selle paremaks mõistmiseks on Canepa uurimuse teises peatükis esitanud ülevaate Basile'i-aegsest poliitilisest olukorrast Itaalias.
Oma metoodika juures peab autor teistest üldtuntud uurimisviisidest (näiteks strukturalistlikust, folkloristlikust ja psühhoanalüütilisest) erinevaks seda, et ta väldib universaliseerimist ja muinasjutu tun nistamist monoliitseks zanriks, ning läheneb sellele kui vitaalsele muutuvale vormile, mis on otseses seoses kultuuriajalooga. Folkloristist lugejale aga kipub siiski mulje jääma, et autori vaade rahvapärasele muinasjutule on just üldistav ning põhineb enam teiste muinasjutu-uurijate töödel kui isiklikul praktikal.
Üks olulisemaid punkte uurimuses on Lo cunto rolli näitamine teerajajana Lääne-Euroopa kirjanduslikule muinasjutule. Paljud lugejad peavad klassikalisteks imemuinasjuttudeks selliseid, mida pakkusid Charles Pe rrault' 17. sajandi lõpul ilmunud Contes või vendade Grimmide Kinder- und Hausmärchen, arvestamata, et mitmed nimetatud kogumikes esitatuist ilmusid esmakordselt kirjanduslikus vormis Lo cuntos.
Üks põhjusi, miks Lo cuntot senimaani võrdlemisi vähe tuntakse, on tõsiasi, et raamat kirjutati üpris spetsiifilises Naapoli dialektis. Kuigi ainuüksi 17. sajandil anti raamatust välj a seitse naapolikeelset kordustrükki, ilmus esimene ingliskeelne versioon alles enam kui sajand hiljem. Samas jäi raamat kauaks soojema vastuvõtuta ka Itaalias, tõenäoliselt tingituna sellest, et Basile'i stiil ei vastanud pii savalt kehtivaile kirjanduslikele standardeile ning tegemist oli mittekanoonilise zhanriga. Samastati ju muinasjuttu kaua aega lastekirjandusega, kuigi Basile'i teos oli silmanähtavalt adresseeritud täiskasvanute kuulajaskonnale. Alapealkiri Lo trattenemiento de peccerille on vaid sõnamäng. Nagu Canepa rõhutab, kuulub Lo cuntole kirjanduslikus traditsioonis mõnevõrra paradoksaalne roll, sest see on kogumik, mis on ühtaegu kõige lähe dasem rahvapärasele suulisele muinasjutupärimusele ning samas kõigist omataolistest kogumikest kõige enam stiliseeritud ja kunstiliselt kujundatud. Näiteks eemaldub Basile tihti napist muinasjutustiilist ja lubab endale ekstra vagantseid, vähemalt pooleleheküljelisi isikukirjeldusi. Sellised retoorilised eksperimendid on ka üks jooni, mis kõige selgemalt eristavad Lo cuntot suulisest muinasjututraditsioonist ning on ühtlasi tõendiks, et kogumik ei saanud olla mõeldud lastele.
Selleks, et mõista Basile'i stiili- ja zhanrivalikut, on vajalik tutvumine Naapoli kirjanduse ajalooga (üksikasjalisem käsitlus selle kohta moodustab uurimuse 3. peatüki). 17. sajandil otsis kirjanduslik imemuinaju tt endale alles kohta suulise pärimuse ja eliitkirjanduse vahel. Samas pakkus see aga ka piiramatuid võimalusi nii formaalseteks ja retoorilisteks eksperimentideks kui sotsiaalkriitikaks, mida oleks kindlasti enam taunitud kanoonilisemate zhan ride juures. Basile'i kirjanduslik tegevus jäi poliitilise ja majandusliku kriisi aega. Hispaania võimu all olev Naapoli kuningriik pidi ülal pidama nii feodaale kui ka finantseerima Hispaania sõjategevust Kolmekümneaastases s õjas. See viis maksude tõstmise ja üldiste rahutusteni, mis kulmineerusid 1647. aasta Masaniello revolutsioonis. Võrdluseks võib tuua 17. sajandi lõpu Prantsusmaa, mil Louis XIV rezhiim hakkas samuti jõudma k riitilisse faasi ning mitmed autorid kasutasid kirjanduslikke muinasjutte monarhiavastase poleemika ja kriitika vahendina või ka fantastiliste, utoopiliste mudelitena, milles valitsevad õiglus, võrdsus ja armastus. Kuigi muinasjutt ol i Prantsusmaal Charles Perrault' jt osavõtul kujunemas institutsionaliseeritud zhanriks, jäi Lo cunto Euroopa ja Itaalia kirjandusajaloo kontekstis anomaaliaks ning tal polnud eeldusi saada kirjanduslikuks mudeliks. Canepa arvates võis selle üks põhjuseid olla poliitiline killustatus. Erinevalt Prantsusmaast, kus kindlakäelisema poliitika tagajärjel oli kujunenud tugev protest monarhia surve vastu, mille väljendamiseks kirjanduslik muinasjutt oli sobiv vahend, oli Itaalia kaugel sellistest kultuurilistest püüdlustest.
Uurimuse autor kurdab, et enamtuntud muinasjutuanalüüsides (näiteks Vladimir Propp ja Max Lüthi) ei pöörata kirjanduslikule muinasjutule mingit tähelepanu ega esitata ka omadusi, mis eristavad seda suuliselt edasikantavast muinasjutupärimusest. Ka kõige üldisemat muinasjutustruktuuri, mida iseloomustab liikumine puuduse tekkest puuduse kõrvaldamiseni või tasakaalu taastamiseni, saab kirjanduslike muinasjuttude puhul k asutada vaid limiteeritult. Propi funktsioone saab kohaldada võrdlemisi paljude, kuid mitte kõikide kirjanduslike muinasjuttude peale (näiteks üks imemuinasjutu buumi juhtfiguure Prantsusmaal, Catherine d'Aulnoy, kirjutas mitmeid t raagilise lõpuga muinasjutte). Propp jätab oma uurimuses peaaegu täiesti käsitlemata stiiliküsimused, väites lakooniliselt, et stiil on fenomen, mida tuleks uurida eraldi. Canepa aga leiab, et Lo cunto puhul on üsna viljatu käsitleda stiili ja struktuuri lahusolevalt.
Kui võtta aluseks Lüthi stilistiline ja temaatiline muinasjutudefinitsioon, võib samuti hätta jääda, sest Lo cunto näib üle astuvat kõigist Lüthi kategooriatest. Näitek s tegelaste hingeelu, nende emotsionaalsete reaktsioonide ning sotsiaalse ja geograafilise keskkonna kirjeldused täidavad Lo cuntos pikki lõike ning on seega vastuolus Lüthi väitega muinasjutu stiili visandlikkusest. Lo cun tos on hulgaliselt materjali, mis klassikalise muinasjutu stiilinõuete seisukohalt on üleliigne ning teemaarenduse huvides väheoluline - leidub keerukaid sõnamänge, viiteid kombestikule, kultuurikriitikat. Seega on ilmne, et kirjanduslikku imemuinasjuttu ja rahvajuttu tuleb vaadelda eri alustel, kuigi neil on (eriti struktuuris) ühiseid jooni. Canepa üks põhieesmärke ongi näidata, mis eristab Basile'i kirjanduslikku muinasjuttu suulisest pär imusest, aga ka hilisemate, temast kuulsamate autorite loomingust (ei tohi unustada, et Basile oli nii Perrault' kui Grimmi eelkäijaks).
Samas on igasuguses jutustamises nii korduvat kui varieeruvat, nii traditsioonilist kui uuenduslikku, olgugi et üldkokkuvõttes peab see kõik mahtuma ajalooliste zhanrinõuete piiresse. Basile'i puhul on kaalukau ss kaldunud tugevalt uuenduslikkuse poole. Tema looming on omapärane segu, milles on üle võetud vorm (Lüthi mõistet kasutades: jutu prototüüp) sellele omase narratiivistruktuuri ja moraalikategooriatega ning valatud see üle näiliselt täiesti asjassepuutumatute stilistiliste ja temaatiliste detailidega, mis tegelikkuses on hädavajalikud sotsiaalajaloolise ja kirjandusliku konteksti mõistmiseks. Lo cunto tõeline uudsus ei seisne aga mitte zhanri struktuurilises viimistlemises ja edasiarendamises, vaid kujundlike ja ideoloogiliste vastaspooluste oskuslikus esitamises, arvukates viidetes kehtivale sotsiaalsele korrale ja jututraditsioonile. Seega on "mittepersonaalne" rahvapä rane materjal ja ülimalt "personaalsed" viited konkreetsele kultuurikontekstile ühendatud keerukaks sümbioosiks, mis on mitmetähenduslik ja vormilt avatud. Basile ei paku kergeid lahendusi küsimusele, kuidas on võimalik arh ailise suulise vormi transformeerimine kirjanduslikuks, samuti ei lase Lo cunto end üheselt mahutada ei populaarse ega elitaarse kirjanduse kategooriate alla, vaid parodeerib mõlemaid. Eirates vormilisi ja ideoloogilisi ootusi, mida lug eja on harjunud imemuinasjutule esitama, Lo cunto mitte ainult ei rahulda barokliku soovi ootamatu, uue ja imepärase järele, vaid seab küsimuse alla selle traditsiooni staatuse.
Lo cunto jututsükkel on järjestatud nii, et igal päeval on üks domineeriv teema. Esimese päeva juttudest seitse räägivad vaese (lihtsameelse) inimese sotsiaalse seisundi paranemisest maagilise v ahendi abil. Teise päeva lugudes on rohkem fantastikat, rõhku ei panda mitte niivõrd loo resultaadile kui kangelase teekonna põhjalikule kirjeldamisele. Räägitakse imepärastest paikadest ja loomadest (näiteks "Saabastega kassi" prototüübis). Kolmandal päeval on enam juttu sotsiaal- ja seksuaalelu reeglite eiramisest, ei puudu ka moraliseerivad kokkuvõtted. Selle päeva kangelased on palju aktiivsemad kui eelmiste päevade omad. Ne ljas päev on täis maagilisi transformatsioone: nii muutumist inimesest loomaks, kujuteldavast tõeliseks kui ka muutusi moraalikoodeksis. Viienda päeva lood ei koondu konkreetsete tsentraalsete teemade ja motiivide ümber, kuid ne is on kõige rikkalikumalt eksperimente esimesel neljal päeval sissejuhatatud teemade ja retooriliste tehnikatega. Igal lool on lõpus kokkuvõttev vanasõna või moraal.
Lo cunto on ilmselgelt oma kultuurikeskkonna kajastus. Autor leiab, et iga kirjanduslik ja folklooritekst, näigu see nii fantastiline kui tahes, peegeldab oma tekkekeskkonda ning väidab Proppile ja Lüthile osutades , et just imemuinasjutu puhul on see seos jäetud tihti tähelepanuta ning tehtud liialt laiu üldistusi. Näiteks Lüthi jaoks esitab imemuinasjutt küll reaalsust, kuid mitte konkreetse ajalooliste ja kultuuriliste tingimuste, va id universaalsete inimlike omaduste konglomeraadi kajastajana. Canepa rõhutab, et teksti unikaalsust, seotust spetsiifilise ajaloolise situatsiooniga ning individuaalsust tuleb arvesse võtta selle interpreteerimisel. Üks uurimuse eesmärke ongi suhtestada Lo cuntot reaalsusega - nii kirjanduslikus kui rahvatraditsioonis kui ka sotsiaalkultuurilises kontekstis. Ühe näitena tuuakse Lo cunto seos kaasaegse teadusega. Kuueteistkümnenda sajandi lõpust peale väljendus himu kõige imepärase järele mehaaniliste seadeldiste vaimustuses (näiteks iseliikuvad mänguasjad). Lo cuntos on mitmed traditsioonilistele muinasjuttudele omased maagilised objektid asendatud just sel liste mehhanismidega.
Teisalt ei jaga autor arvamust, nagu oleks imemuinasjutt oma võluvahendite ja enamasti õnneliku lõpuga teatud sorti põgenemisvõimalus tavamaailmast. Ta juhib teistele teadlastele toetudes tähelepa nu sellele, et muinasjuttudes esineb küllalt tõsiseid konflikte (näiteks laste hülgamine, vennatapp jne), mis on samavõrd arvestatavad jutu osad kui õnnelik lõppki.
Kokkuvõtteks esitab autor kolm reaalsuse aspekti, mida Lo cunto tema arvates kajastab. Eelkõige tuleb Basile'i tekste lugeda kui allegooriaid 17. sajandi sotsiaalkultuurilisele reaalsusele. Külluslikult võib leida autobiograafilisi detaile ning vihjeid Naapoli kuningriigile. Teisalt on äratuntav erinevate kirjanduslike ja kultuuriliste traditsioonide kasutamine, esinevad elemendid nii Itaalia elitaarsest kirjandustraditsioonist (Petrarca) kui antikl assitsistlikust renessansitraditsioonist. Lõpuks võib Lo cuntot vaadelda kui retooriliste ja temaatiliste eksperimentide laboratooriumit, mis sisaldab Basile'i isiklikku unikaalset interpretatsiooni baroksele poeetikale.
Kui Boccaccio teedrajava tähtsusega "Deccameronis" domineerisid optimistlikud lõpplahendused, siis hilisemates, 16. sajandi novellides tõusis esiplaanile tasakaalutuse, dissonantsi, tumedate kontrollimatute instinktid e kujutamine. Selle domineeriva suuna kõrvale kerkis teinegi suund, millele andis kaalu vastureformatsiooni poolt propageeritav vaade kirjandusest kui kasvatusvahendist. Samaaegselt laienes ka novelli temaatika, sellesse sulandati osiseid erinevate st traditsioonidest, boccacciolikku armuintriigide kujutamisse põimiti kaasaegseid sündmusi, õukonnaelu, muinasjutte. Novell oli juba natuurilt heterogeenne zhanr ning toetus oma algusaegadest peale rahvajuttudele, pühakute elulugu dele jms, kuid mitmetes 16. sajandi kogumikes said sellised elemendid aina kesksemaks. Huvi rahvakultuuri, eriti rahvajutu (muinasjutu) vastu suurenes ning Lo cunto väljendab teatud mõttes selle kulminatsiooni. Seevastu oli Itaalia nove ll zhanripiiride ähmastumise jms tõttu 17. sajandi alguseks langusteel. Seega tähistab Lo cunto õigupoolest Itaalia novelli lõppfaasi või õieti pöördepunkti uuenenud zhanrikasutuse poole, mille l oli laialdane mõju väljaspool Itaaliat.
Lo cuntos on segunenud nii narratiivsed kui mittenarratiivsed vormid. Basile on oma juttude ülesehitamisel kasutanud muinasjutu kõrval nii kreeka novelle, barokset jutustamistraditsiooni, hiliskeskaegseid eksempleid, nalju, humanistlikke novelle, tänavateatrit, pamflette, külade, kõrtside, turgude jms "avatud" jututraditsiooni jne. Kirjanduslikus mõttes näib Basile üritavat boccacciolikku mudelit kohandada barokiajastule. Tegelaste ta semel on märgata Basile'i poolehoidu madalamate sotsiaalsete kihtide vastu. Võrdluses teiste muinasjutukogumikega leidub Lo cuntos arvukalt keskklassi kangelasi, kuninglikud tegelased esitatakse aga tihti paroodiliselt, näidates, e t nad pole millegi poolest paremad kui lihtinimene, vaid pigem halvemad. Tegelaste kasutamine kriitika väljendamiseks on üldiselt omane just novellidele. Ka struktuuriliselt on Basile'i lood sageli lähedasemad novellile kui muinasjuttule.
Millega seletada seda, et ta siiski valis zhanriks imemuinasjutu? Üks põhjuseid, mida mitmed uurijad on rõhutanud, on kompensatsioonivõimalus, mida muinasjutu imemaailmad ja võluvahendid pakuvad karmile sotsiaalsele tegelikkusele. Kehtiva korra vigade tajumine tekitas igatsuse maailma järele, milles valitsevad kindlad seadused ja kord. Basile'i puhul on see seletatav püüdega välja pääseda frustreerivast õukonnaelust. Pakutakse ju muinasjutus sageli (ja nii ka paljudes Basile'i lugudes) sellist ühiskonnakorda, milles vaestel ja abivajajatel õnnestub saavutada edu. Kui tegelastele langeb sülle rikkalik tasu, ilma et nad selle jaoks ise peaksid pingutama , on see tihti tingitud nende sisemistest väärtustest, mida muinasjutus (erinevalt tegelikust elust) peaaegu alati tunnustatakse. Uurimuse autor näeb siin tihedat seost Basile'i sotsiaalse ümbrusega, näiteks esitatakse teekonna me tafoori läbi erinevate sotsiaalsete klasside omavahelisi vastuolusid ning püüdu välja rabeleda klassipiiridest. Samasugune stabiilsuse ja seaduslikkuse ihalus peegeldub näiteks vastureformatsiooni aegses eksemplibuumis. Muinasjutt on sobiv vahend selliste ideaalide väljendamiseks, sest selle kangelased on asetatud väljapoole aja, ruumi ja kausaalseid sidemeid.
Kuid vaatamata sellele, et muinasjutt oma optimistliku vastuolude likvideerimisega näib üldiselt võrdlemisi selge psühholoogilise vahendina, ei ole Basile'i teksti didaktika ja moraal niisama üheselt mõ istetavad. Õppetükid, mida Basile'i lood annavad, on liialt ambivalentsed, neis on jäetud kas liiga palju lahtisi otsi või jääb ideoloogiline külg selgelt määratlemata. Kuigi teatav eetiline visioon Lo c untos viitab imemuinasjutulikkusele, kaldub Basile vastuolude ja sobivusprobleemide esitamisele. Tema karnevalilik teemakasutus nii sotsiaalse reaalsuse kui arhailiste jutuvormide käsitlemisel võimaldab lugejal küll targemaks saada, k uid jätab järelduste tegemiseks vabad käed. Selliste retooriliste eksperimentide tegemiseks on imemuinasjutt ideaalne; zhanrina on ta ülimalt stiliseeritud, irreaalne, mittenaturalistlik. Basile'i versioon sellest zhanrist hõlma b tavainimeste ja loomuliku keskkonna metamorfoosi abstraksesse ja üleloomulikku dimensiooni ning tavakeele põimimist metafoorideks. Iga asi Lo cuntos võib saada millekski teiseks: inimesed asjadeks, asjad elusaks, loodust esitat akse antropomorfiseeritult jne. Selleks otstarbeks pidi Basile tundma hästi Naapoli rahvapärast jututraditsiooni ning tegi oletatavasti ka ise kogumistööd. Canepa oletab, et algstaadiumis pidi Lo cunto olema midagi folklooriarhi ivi taolist, tsükliteks seadmine ja ümbritsemine raamjutustusega tuli alles lõpus. Ei tohi unustada, et Basile kasutas just kohalikke muinasjutte, millest igaüks oli rikastatud rohke kohaliku koloriidiga ning seega hindamatu informat siooniallikas ümbritseva sotsiaalse ja kultuurilise miljöö kohta.
Basile kasutab ka mõningaid eliittraditsioonile omaseid kirjanduslikke võtteid, kuid mitte oma erudeerituse näitamiseks, vaid selleks, et neid mittekanoonilisele zhanrile kohandades muuta küsitavaks nende koht ki rjandushierarhias. Just raamjutustus on kõige selgem ning juba raamatu pealkiri "Lugu lugudest" viitab raamjutustuse olulisusele terve kogumiku hermeneutilise võtmena. Ka Lo cunto raamjutustus on iseenesest Tuhande ühe öö stiilis muinasjutt, kuid erineb selle tavakasutusest novellitraditsioonis, kus selle eesmärk oli mulje tekitamine näilisest reaalsusest, ning ka keskajal järjest rohkem juurduma hakanud traditsioonist, kus see sai vahendiks autori ideede ja vaadete väljendamisel. Basile taaselustab raamjutustuse tema originaalvormis, nagu seda tunti Idas enne kui see Euroopas levides kaotas oma jutustava funktsiooni. Juba fakt, et Basile pöördub arhailisema raamjutustuse tüübi po ole, näitab tahtlikku distantseerumist kirjanduszhanridest. Ehk nagu Canepa kujundlikult väljendab, esitab Basile'i raamjutustus liikumist kanoonilise kirjandusliku traditsiooni "õukonnast" imemuinasjutu "metsa" ning sealt uuesti tagasi t eise õukonda, mis sisaldub raamjutustuses endas ning milles muinasjutuprints algatab Lo cunto juttude vestmise.
Raamjutustus algab kõnekäänuga ahvist, kes saapaid jalga proovides neisse kinni jääb. See on viide rahvanaljandile, mille järgi jahimees püüab ahvi sel viisil, et paneb saapad korraks jalga ja m äärib need seejärel liimiga. Kuna ahvid inimest imiteerivad, on tõenäoline, et ahv jahimeest jäljendades saabastesse kinni jääb. Selle tausta teadmine võimaldab mõista teksti hoopis uue nurga alt: ah vi lõksulangemise põhjustab orjameelne imiteerimine; niisiis peitub siin ühtlasi hoiatus pimeda järgimise eest, mis antud kontekstis kehtib nii kirjanduse kui populaarse traditsiooni kohta.
Raamjutustuse süzhee on järgmine: kuningas Valle Pelosa on mures oma tütre Zosa pärast, keda miski ei suuda naerma panna. Viimases hädas laseb kuningas püstitada palee ette õlipurskkaevu, et möödujad õliga kokku saamisest hoidudes hüppaksid ja libiseksid ning kuningatütar selle veidra vaatepildi peale ehk ometi naerma hakkaks. Nii juhtubki, kuid vana naine, kelle nägemisel tütar naeru pidada ei suuda, ütleb p ahandatult, et printsess ei pea abielluma kellegi teise kui prints Tadeoga, kes on parasjagu teises kuningriigis uneneeduse all. Printsess läheb printsi päästma ning saab teel kolmelt haldjalt imepähklid. Et printsi äratada, peab Zoza täitma urni oma pisaratega, kuid uinub isegi ning urni varastab orjatar Lucia. Prints ärkab ja kosib eksikombel Lucia. Zoza jääb palee lähedusse oma imepähkleid eksponeerima: ühest tuleb välja laulev mees, teis est kaksteist kuldset tibu ja kolmandast kuldaketrav nukk. Lucia tahab pähkleid endale ning saabki, kuid Zoza korraldab nii, et kolmanda pähkli nukk tekitaks Lucias taltsutamatu isu muinasjutukuulamise järele. Kutsutakse linna kümme pa rimat jutuvestjat ja kogu õukond tuleb viieks päevaks jutte kuulama - need ongi Lo cunto jutud. Viimasel päeval asendab Zoza ühte haiget jutuvestjat ja räägib enda loo (Lo cunto viimane lugu). Raamjutustuse lõpus paljastatakse Lucia, ta tapetakse ja Tadeo abiellub Zozaga.
Kuigi tegemist on tuntud imemuinasjutu tüübiga "Printsess, kes keeldus naermast", ilmneb juba raamjutustuses hulgaliselt mittemuinasjutulikke viiteid. Tüüpilises imemuinasjutus on tihti samuti tegemist libisemise või kukkumisega, mis printsessi lõpuks naerma ajab, kuid selleks otstarbeks ehitatud õlifontään Basile'i loos on selgelt iroonia renessansi ja barokiajastu purskkaevubuumi pihta õukondades.
Naer on muinasjutus (veel enam müüdis ja rituaalis) sageli sümboolse surma ja sellele järgneva uuestisünni tähistajaks, seega tähtis faas initsiatsiooniprotsessis. Canepa arvates on oluline, et Zoza na er on seotud fontääniga (ehk allikaga), mis märgib uue suuna kujunemist nii tema elus kui kirjanduslikus traditsioonis. Folkloristist lugejale näib nii peen ja täpne sümbolite seletus siiski veidi omavoliline.
Basile'i kuulajaskond koosnes tõenäoliselt Naapoli ümbruse provintslikest õukondadest, milles Basile teenis. Oleks väär arvata, et Basile'i kui õukonnaliikme jaoks oleks muinasjutu kompenseeriv f unktsioon olnud võrreldav lihtrahva suulise pärimuse omaga. Basile'i metafoorid ja stilistilised võtted eeldasid mitte ainult erudeeritust, vaid ka teadlikkust 17. sajandi kirjanduslikest diskussioonidest ja vastuoludest. Ühiseks ( ja väga muinasjutulikuks) jooneks on kõigi viiekümne loo juures nende suund tasakaalutuse seisundist õnneliku lõpu poole. Kümme inetut naist, kes jutte vestavad ja kellest igaühte iseloomustab mingile kehalisele pu udusele viitav epiteet, võivad aga olla vahend iroonia väljendamiseks akadeemiate kohta, mis hakkasid Basile'i ajal saama rivaaliks õukonnale kui intellektuaalsete diskussioonide keskusele. Nimelt kandis iga akadeemia liige oma kutsele vastavat nime, Basile'i versioonis ei näita tiitel aga positiivseid omadusi, vaid füüsilist defekti.
Jutustamispäevade eristamiseks on Lo cuntos ekloogid, mis stiililt, sisult ja toonilt eristuvad lugudest endist, kuna need on groteskses ja pessimistlikus barokiajastu laadis satiirid, mis esitavad õukonnaelu simuleer iva maailma ja muinasjutu fiktsioonimaailma kokkupuudet.
Kõige sagedamini väljendavad Basile'i lood õukonnakriitikat tegelaste kaudu, kes kuuluvad kuninga õukonda. Kuninglikud figuurid esitatakse sama inimlikult, kõigi puuduste ja voorustega, kui nende madalam atest klassidest kaasprotagonistidki. Kuningas ise ilmub vähemalt pooltes lugudes areenile alles jutu jooksul ning tema funktsioon piirdub sageli vaid sellega, et ta aitab (kaudselt) mõne madalast sotsiaalsest kihist tegelase positsiooni paran dada. Erinevalt paljude teiste Euroopa muinasjutukogumike kuningatest, on Basile'i kuningatel nimed, kuid muidu on nende roll võrdlemisi vähetähtis.
Esimese päeva viienda loo süzhee on üldjoontes tuntud imemuinasjutuna. Basile'i variandis hammustab kuningat kirp, kelle kuningas kinni püüab ja ajaviiteks paksuks nuumab. Seejärel võtab ta kirbul na ha maha ja kuulutab, et annab oma tütre naiseks mehele, kes ära arvab, mis looma nahaga on tegemist. Mõistatusega saab hakkama ainult kuri hiiglane ning vaatamata tütre vastuväidetele tahab kuningas oma sõna pidada ja ted a hiiglasele naiseks anda. Basile'i loo erinevus muinasjutust ilmneb selles, et kosilaste võistluse väljakuulutamise eesmärk pole printsessile väärilise kaasa leidmine, vaid kuninga meelelahutus. Printsess on sunnitud hiiglasega kaasa minema ning temaga koos elama, kuni ta päästetakse.
Kahes jutus käitub kuningas veelgi äärmuslikumalt ning jõuab peaaegu verepilastuseni. Canepa arvates ei viita selline akt mitte ainult perekondlikule kriisile, vaid ka poliitilisele ebastabiilsusele. Rohkem kui ükskord kasutatakse muinasjuttudes hästi tuntud unustatud pruudi motiivi. Ühel juhul põgeneb prints vanapagana kauni tütrega ning jätab ta lossi lähedale ootama, kuna printsi arvates ei sobi tal lossi siseneda nii vä äritutes rõivastes (seega juba siin viide sellele, et lossis ei maksa loomulik ilu, vaid materjaalsed väärtused). Vanapagan on aga pannud printsile needuse, et see unustab oma pruudi niipea, kui keegi teda suudleb. Kuninganna tuleb p rintsile vastu ja ning tema suudluse järel unustab prints ootama jäetud tüdruku. Canepa arvates on see motiiv paigutatud sobivale kohale, kus prints tõepoolest tahaks unustada väikest armulugu, et vältida ebamugavat selgitu st abieluplaanidest vanapagana tütrega. Lõpuks tuletab pruut end jälle meelde, kuid tegemist pole enam romantilise ühenduse, vaid pigem kaubaga, milles altkäemaksuks on haldjast pruudi maagilised võimed.
Õukonnaelu kritiseerimiseks kasutab Basile'i õukondlase tegelaskuju, see on üks erinevusi rahvapärasest imemuinasjutust, milles õukondlane vaid harva esineb protagonistina. Näiteks ühes varasemai st "Saabastega kassi" variantidest, milles kass aitab vaesel mehel saavutada aadliku positsiooni ja abielluda printsessiga, tegutseb kass just õukondlase rollis. Nagu Basile'i enda, nii ka kassi puhul on näha õukondlase rolli ebakindlus , ta on küll saavutanud mõningase ühiskondliku tunnustuse, kuid pole garantiid selle püsimajäämisele.
Milline näeb aga välja edukas muinasjutukangelane? Canepa võrdleb Lo cunto kangelasi Max Lüthi definitsioonis esitatutega ning leiab laiaulatuslikke kattumisi. Arutledes põhjuste üle, miks Basile muinasjutu zhanri valis, on mitmed kriitikud arvanud, et just muinasjutukangelase rolli sobivuse tõttu Basile kirjanduslike eesmärkidega. Võrdlus 15.-16. sajandi novelliga näitab, et renessansiajastu novelli kangelast, kes oma saa tust ise kujundada suudab, kujutati erinevalt muinasjutukangelasest, kellele on enam omane passiivselt saatusele allumine. Basile'i ideaali esindavad leidlikud maailmamuutjad, kelle püüdlusi lõpuks tunnustatakse ja tasutakse - seega ei so bi need puhtakujuliselt kokku Lüthi postuleeritud kangelaskujuga, kuid mahuvad veel vähem novelli oma alla. Canepa vaatleb lähemalt kolme Lo cunto kangelaste kategooriat: need, kes saavutavad edu koostöös teistega; need, ke s saavutavad edu pettuse või teeskluse abil ning need, kes kasutavad endaloodud maagilisi abimehi.
Vähemtähtsad tegelased - hiiud ja lihtsameelsed - on Lo cunto puhul olulised seoses nende elupaiga - metsaga, millel nii siinses kontekstis kui rahvapärastes muinasjuttudes on sügav sümboltähendus. M uinasjutule on omane, et selles esitatavad esteetilised ja eetilised kategooriad antakse selgepiirilistena: inimene on kas ilus või inetu, halb või hea, oma või võõras. Ammutuntud tegelane selliste opositsioonide vä ljendamiseks on kuri hiiglane, kes elab metsas või mõnes muus inimasustusest kauges paigas. Canepa rõhutab, et 17. sajandil intensiivistus huvi kääbuste, veidrike ja muude inimlike anomaaliate vastu ning need ilmuvad ka mitm el pool Lo cuntos. Viimases on nende näol tegemist aga üsna ambivalentsete monstrumitega, kelle kuuluvus hea või halva poole pole sugugi selgelt määratletav. Canepa arvates on selline nihe seotud kultuurilise teadvuse suu renemisega. Usk üleloomulikesse olenditesse hakkas vähenema ning personifitseeritud kurjad jõud, mida seni oli peetud inimühiskonna vastandiks või sellest väljaspool asetsevaks, hakkasid esinema sümboltähenduses , mis laskis neid avastada inimese enda sisemuses. Üks segadust tekitavaid asjaolusid Lo cunto lugemisel ongi see, kui erinevad on Basile'i kurjad hiiud klassikaliste muinasjuttude omadest. Neil on tihti inimlik välimus, kuid nad on teadl ikud oma mittekuulumisest sellesse maailma. Seega jäävad nad lõpuni lahtiseletamatuteks ja kujutavad endast keskseid figuure Lo cunto sümbolmaailmas.
Lihtsameelsed on teine grupp marginaalseid figuure, kelle staatus jääb ebamääraseks. Ka rahvapärases muinasjutus võib nende lahtiseletamine olla problemaatiline. Nende teistsugusus ei seisne aga niivõrd nende füüsilises ja geograafilises, vaid pigem sotsiaalses ja mentaalses erilisuses. Muinasjuttudes saavutavad nad enamasti kas tänu maagilistele abilistele või muul moel lõpuks edu. Tihti jääb aga ebaselgeks, kas nad tõepoolest ei taipa enda ümber toimuvat või ainult teesklevad. Ehk on see just nende eriline loogika, paradoksaalsus, mis neile lõpuks edu garanteerib. Canepa toonitab, et Lo cunto lihtsameelseid tuleks mõista metafoorses tähenduses, saavutades ise edu, näitavad nad sageli naeruvääristavas valguses inimesi, kes neid ümbritsevad - aristokraate ja rikkaid.
Muinasjutu tegevus algab nii Lo cuntos kui muudes kogumikes enamasti "tsiviliseeritud" maailmas. Jutu käigus kangelane lahkub tuttavalt territooriumilt ning kohtumine maagiliste abiliste või vaenlastega toimub võõrastes paikades. Lõpuks jõuab ta tagasi koju või kohta, mis saab tema uueks koduks. Rahvapärastes muinasjuttudes on tegevuskohad valdavalt täpsemalt lokaliseerimata, kuid Basile'i lugudes võib märgata h uvitavat vahetegemist: madalamatest klassidest tegelaste elukohad on paigutatud Naapoli lähemasse ümbrusse, kuid kuningasoost protagonistid tegutsevad väljamõeldud kuningriikides. Canepa näeb siin vihjet kangelaste sotsiaalse po sitsiooni paranemise võimaluse utoopilisusele tegelikkuses: see, et kohtadeks, kus kangelaste soovid täituvad, on fabuleeritud kuningriigid, näitab nende kättesaamatust ja illusoorsust.
Teine metafoorse tähendusega maastikutüüp on mets. Rahvapärases muinasjutus märgib see vastandit tsivilisatsioonile, tavamaailmale ning on tähtsaks osaks kangelase initsiatsioonis. Metsa kujutatakse pimeda, metsiku ja hirmutava kohana. Lo cunto metsad on samuti opositsiooniks harjumuspärasele inimasustusele, kuid sageli näib nende sünge esitus olevat vaid strateegia selleks, et ironiseerida kuulajaskonna ootuste üle. Nii võ ib Basile sissejuhatuseks luua metsast võrdlemisi kõhedusttekitava pildi, kuid hiljem selgub, et muinasjutu kangelane käis seal vaid küttepuid toomas ning pole ette nähtudki, et seal toimuks midagi kohutavat või võõristusttekitavat. Mitmel korral esitatakse metsa pigem linliku reaalsuse peegelduse kui imeliste muinasjutuepisoodide taustana või isegi enam - põgenemisvõimalusena väsitavast õukonnaelust.
Üks tähtsamaid retoorilisi vahendeid selleks, et nii arhailine zhanr nagu muinasjutt rahuldaks Lo cunto ajale omase janu uudse ja ebahariliku vastu, on metafoor. Basile muinasjutud on läbi imbunud temaatiliste elem entidega, mis tõlgituna retoorilisse plaani väljendavad erakordselt hästi oma aja poeetilist orientatsiooni. Või ümberpöördult väljendudes - Basile kasutab barokset metafoori selleks, et anda traditsioonilisele rahvajutuainesele novellilikku ilmet. Traditsiooniline muinasjutt sobitab kokku nii inimeste kui üleloomulike olendite maailma, kuid Lo cuntos on see kõrvutamine viidud metafoorilisele tasandile. Kui Basile esitab kujundeid nagu nä iteks Tuhkatriinu jalg, mis lipsab kinga sisse sellise jõuga nagu rauda ligitõmbav magnet, ei peaks neid mõistma ainult lineaarsel tasandil. Canepa leiab, et Basile'i lõputud metafooride seeriad tekitavad tunde mängulisuse st, mis nagu viitaks sellele, et moraal, materiaalsed ja esteetilised väärtused polegi midagi muud kui suhtelised mõisted või illusioonid.
Üks muinasjutu määravaid omadusi on metamorfoos, tegelased peavad üle astuma harjumuspärastest sotsiaalsetest ja moraalinõuetest, et muinasjutt võiks jõuda õnneliku lõpuni. Vas tavalt valitsevale baroklikule maitsele, kujutavad Lo cunto metamorfoosid endast tihti ekstreemsete vastandite kokkusobitamist: nii võib mõnes loos ekskremendist saada kuldraha ja vanast naisest noor kaunitar. Kuid samas läheb Ba sile oma metamorfoosidega kaugemale kui traditsiooniline muinasjutt, tema lugudes pole naljalt absoluutselt häid ja absoluutselt halbu tegelasi, vaid need võivad vahetuda ühest teiseks.
Canepa nimetab Lo cuntot hübriidiks erinevatest zhanridest. Raamatu originaalsus ei seisne mitte ainult folkloorse materjali sisseviimises kirjandusse, vaid ka unikaalse maailmapildi edastamises uute kirjanduslike paradigmat e abiga. Lo cunto pöörab mitmed imemuinasjutule omased reeglid pea peale, kuid samas ei keela ka enda pakutud alternatiive välja naermast.
Kokkuvõte Reet Hiiemäe