Tallinna tondid.

Ajalooline kirjeldus, mitte ilukirjandusline katse.

Kalendri esimesel leheküljel säras aastanummer 1674.

Pikaldane põud piinas Tallinna, piinas kogu Maarjamaad. Heinakuu alguses kuivasivad paljud kaevud tühjiks Tallinnas, tühjiks maal.

Õnnelik, kelle kaev põua ajal vett andis.

Rõõmsa meelega vaatas kangur Kangas Tallinna Tõnismäel oma kaevu peale. Nii palju kui ka võeti, vett sealt ometi ei vähenenud. Kaev oli vist veesoonega ühenduses. Veesoon andis allikana alati lisa.

Kadedusega mõtlesivad naabrid Tõnismäel kangur Kanga veerikka kaevu peale. Suuremal hulgal neist puudus niisugune rikkus.

Ei puudunud Tõnismäe alevirahval ainult veerikkus, puudus muugi aineline rikkus. Arvati ju Tõnismäe alevirahvast kõige kehvemate kilda Tallinnas.

Majad Tõnismäel urtsikud ainult, mitmed koguni korstnata. Majade elanikud kehvad käsitöölised, osalt linna pärisorjad.

Jõukamaid kodanikka Tõnismäel ei asunud. Ei julenudki Tõnismäe alevisse asuda. Kes kaitses seal vaenlaste eest? Oli ju selleaegne rahvas sõdadega liig ära harjunud. Ühte lugu veeres sõjavanker mööda Maarjamaa mulda.

Pääsis sõjavanker korra veerema, purustas ta Tallinna alla jõudes ilma armuta Tõnismäe asunduse. Ükski vall seal ei varjanud, keegi kants ei kaitsenud. Igaüks vaenlase meelevalla all.

Linnas asudes ei värisenud kodanikul süda vaenlaste pärast. Küll olivad vaenlased mõnda korra Tallinna kallal jõudu katsunud, aga tavalisesti ei hakanud hammas peale. Kindlad kantsid, vägevad vallid varjasivad iga vastase eest

Mis ime siis, et Tallinna iga kodanik lootuse südalinna peale pani seda pelgupaigaks tehes ja sinna koda ehitades.

Kehvade koori päralt olivad kaitsmata kohad. Eestlaste ja ülepea vaeste päralt Tõnismäe alev!

Kangur Kangas kehvas urtsikus võitis veerikkuse poolest mitmed suured saksad Toompeal.

Kangur kadedust ei tunnud. Maitses iseoma rikkust, laskis naabridki maitseda.

Rohkel mõõdul tarvitasivadki naabrid kangru lahkust. Homikust õhtuni käisivad nad Tõnismäe kangru kaevust ammutamas.

"Võtke, võtke! Ega Jumal meid hädasse jäta!" ütles kangur tihti veeviijatele.

Veeviijad tänasivad, viisivad. Vett jätkus kõikidele.

Kangru naabrimajas homikune toiduvalmistamine.

Tüdruk pang kätte, kangru kaevust vett tooma.

Kaevu ääres pang koogu otsa, kooguga alla.

"Tere homikut, Kai!"

Veetooja vaatab kaevu poolt urtsiku poole. Eks astu sealt praegu kangru sell Peep välja ja heida lahket pilku kaevu koogu ääres seisja poole.

"Tere homikut, Kai!" kordab Peep teretust.

"Tere Jumala nimel!" vastab Kai silmi maha lüües.

Käed unustavad vaheajal pange hoopis ära.

"Juba nii vara väljas vett viimas?"

"Heldeke, kas see enam vara! Päike keskhomikus! Kõht kuri kubjas küsib rooga. Tarvis keetma hakata!"

Vastust andes oli Kai enese Peebu poole pöörnud, mehaniselt veel käega kaevu koogust kinni pidades.

Vaheajal astus Peep kaevule Kaie juurde.

"Kas sa mulle ka vett annad?"

"Küll ikka, kui tarvis!"

"Pean ju minagi perenaisele söögi jaoks vett viima!"

"Heal meelel ammutan sullegi, Peep!"

Nagu näidata tahtes, et sõnadel tõsi taga, pööris Kai ennast jälle kaevu poole. Üle rakete alla kaevu vaadates puhkes ta korraga hüüdma:

"Helde aeg! Pang sanga otsast ära!"

"Pole viga! Küll pang kätte saadakse!"

Kai vahtis üksi silmi pange kaevus. Peep sammus seni üsna Kaie kõrvale.

"Taevake! Vesi keeb kaevus!" hüüdis Kai silmi kaevu kohalt pöörmata.

"Seda parem! Siis saame seda kärmemini rooga, kui vesi kaevus juba keeb!" naljatas Peep omalt poolt.

Naeratades laskis Peep enese kaevu raketele rinnuli, ise niisama kui Kai alla kaevu vahtides.

"Kes seda imet enne näinud! Vesi keeb kaevus tõesti, Kai!"

"Eks ma ütelnud, Peep. Aga mis kasu keemisest! Seda keeva vett ju kaevust kätte ei saa. Pang kaevus, sang pealt ära!"

"Ära kurda, kullake! Küll pang kätte saadakse!"

"Kes ta sealt ära toob?"

"Eks mina mees ole? Mis sa minust mõtled? Kui sinu pang, kallis Kai, kas tules olgu, tooksin tulestki ära!"

Peep vaatas palju kuulutavate, veel rohkem tõotavate pilkudega Kaie peale.

Kai lõi häbelikult silmad maha.

"Aga kudas pange kätte saad?"

"Mis seal saada? Eks meil redelit ole!"

"Mis kasu redelist?"

"Palju kasu! Redelit mööda ronin alla, toon pange!"

"Sa paned redeli kaevu?"

"Mõista muidugi! Meil pikk redel, ulatab maast katuse harjani!"

"Peep, ega sul ometi katusele ole tarvis minna!"

"Muidugi mõista, ei. Kaevu lähen. Toon redeli, lasen redeli kaevu. Üks ots ulatab kaevu põhja, teine jääb üles kaevurakete äärele. Mis seda mööda viga alla minna!"

"Aga kas sa ei karda alla kaevu minna? Jääd alla, ei pääse enam üles."

Peep puhkes valjult naerma. Patsutas Kaiele käega õlale.

"Kai, Kai, ei ma oleks uskunud, et sa niisugune jänes oled!"

"Pai Peep, ega ma kartlik muidu ole, aga mul natuke hirm mõteldes, et sa alla kaevu pead minema!"

Peep naeratas uuesti.

"Kaheksateistkümne aastane tüdruk, aga nii lapsik!"

"Peep, Peep, ega ma lapsik ole! Aga sulle võiks kaevus õnnetust juhtuda!"

"Midagi ei juhtu. Kaev ei ole liig sügav. Kaevu alla minna seesama kui üles katusele ronida. Kohe näitan, kudas katusele ronin!"

Enne veel kui Kai sai keelda, ruttas Peep pool jookstes katust vastu püsti tõstetud redeli juurde. Üks, kaks, kolm redelit mööda katusele. Seisis harjal, vaatas võidurõõmuga alla Kaie poole.

"Peep, Peep, tule alla!"

"Miks?" hüüdis Peep ülevelt.

Vaheajal sammus Kai redelile ligemale.

"Tule alla! Kukud maha!"

"Miks ma kukun?"

"Ega sa korstnapühkija ole, et oskad katust mööda käia?"

"Oskan küll, ilma et korstnapühkija oleksin!"

"Peep, tule ometi alla, mul vett tarvis!"

"Noh, teine lugu. Siis pean küll alla tulema! Ega ma sind või nii kaua oodata lasta!"

Niisama ruttu, nagu üles läinud, ronis Peep redelit mööda alla.

"Kas nüüd näed, Kai, et ma ei karda."

"Ei karda küll, Peep, aga kaevu põhjas siiski kardetav!"

"Pole pahem sugugi. Ükskõik, all ehk ülevel!"

Peep sasis redelist kinni, et redelit kaevule viia. Pika redeli viimine ilma abita käis noorele mehele üle jõu.

"Las' ma aitan, Peep!"

"Hea küll, võta sa, Kai, teisest redeli otsast kinni. Siis hõlpsam kaevule viia!"

Teine sasis teisest redeli otsast kinni. Ühendatud jõul viisivad nad redeli kaevu juurde, ühendatud jõul lasksivad nad redeli teise otsa kaevu põhja libiseda. Alumine ots ulatas parajalt põhja, kui ülemine ots rakete ülemisest äärest veel alamale ei olnud jõudnud.

"Näed nüüd, Kai, tee valmis kaevu põhja!"

Peep naeratas kelmlikult Kaie otsa vaadates.

"Valmis küll, aga mina kardaksin alla minna!"

"Mina mitte!"

"Ära mine ometi, Peep!"

"Aga kes siis pange välja toob?"

Kai vaikis. Ei teadnud vastust selle küsimise peale. Pange oli tal igatahes tarvis, muidu ei saanud vett koju viia.

Kodu oodati vist ammu juba veetoojat.

Kuna Kai ikka veel vaikis, kargas Peep kaevu ääre peale.

"Nüüd lähen!"

"Peep, Peep, ole ettevaatlik!" hoiatas Kai.

"Mis seal ettevaatlik olla. Tühi asi. Ega see kümnesüllaline kaev ole!"

"Aga siiski!"

"Tühja kah!"

Üks, kaks, kolm hakkas Peep redeli pulke mööda alla ronima.

Kai jäi üsna kaevu äärele seisma, et seda paremini Peebu iga liikumist tähele panna.

Ei tea, mis see oli, aga nagu tume aim täitis Kaie hinge. Kui all Peebule õnnetus juhtus?

Siiski, mis võis seal juhtuda? Kaevus kõigest neli jalga vett. Seal polnud uppumist karta.

Pealegi ettevõtmises julge Peep ise oli Kaie kartuse üle naernud. Kaiele tuli nagu paha meel, et ta Peebu ees enese nii kartliku näitas. Mis arvas Peep tast seda viisi?

Kai ei tahtnud Peebu ees milgi kombel halvas kirjas seista. Kuid tee, mis tahad, kartus Kaie südamest ei lahkunud.

Üksi silmi kumarkili üle kaevu ääre Peebu allaminekut vaadates nägi Kai korraga Peebu käsi, jalgu laiali sirutavat.

"Peep, Peep, mis sa teed! Kukud kaevu!"

Vastust ei tulnud.

Selle asemel nägi Kai Peebu järgmisel silmapilgul, pea alassi, kaevu põhja vette langevat. Vali veepahin kaevu põhjas.

"Peep, Peep, ära upu! Sasi redelist kinni!"

Kai kahvatas lumivalgeks. Ootas Peebu pead vee peale tõusvat. Asjata, Peep pead pidi nagu kivi põhja langenud.

Nüüd alles hakkas Kai hädaohtu hindama. Puhkes kõigest jõust karjuma.

"Appi! Appi! Kuuljad, nägijad, appi!"

Kangur kuulis avatud aknast appi hüüdmist. Pistis pea aknast välja, küsis: "Mis viga?"

"Appi! Appi! Näkk tõmmas Peebu kaevu põhja!"

Kaie sõnum tegi kangrule jalad alla. Kangur silmapilk tuast õue. Naine, lapsed jookstes taga järele.

"Kai, Kai, mis sa räägid?" küsis kangur kaevu äärde jookstes.

"Näkk tõmmas Peebu kaevu põhja!" kostis Kai, ise kahvatanud nagu surnu.

"Mis sa tühja räägid, Kai! Kes ennem näkki meie kaevus näinud!"

"Ükskõik, aga Peebu ta kaevu põhja redelilt tõmmas!"

Ise puhkes Kai nutma.

Juba oli kangur kaevu äärele jõudnud. Vaatas kaevu. Tõsi! Kaie jutt õige! Inimese jalg veest väljas.

"Mis siin juhtus, Kai?" päris kangur uuesti, nagu ei oleks Kaie juttu mõistnud. Ise koguni kohkunud.

Pisarad keelsivad Kaie kohe kostmast. Kai pühkis rätikuga silmi.

"Näkk tõmmas Peebu kaevu!" sõnus Kai läbi nutu.

"Kas sa nägid, Kai?" küsis kangur kähku.

"Muidugi nägin! Vahtisin üksi silmi kaevu, kuna Peep läks kaevust pange välja võtma!"

"Mis moodi see näkk oli?"

"Ei olnud aega vaadata. Nägin ainult: Peep ajas käed, jalad laiali, kadus vette. Häda, häda! Kes ta sealt välja toob!"

Kai pühkis uuesti pisaraid silmist. Kangrulegi tuli vett silma.

Kaie karjumise peale oli hulk naabridki kaevu äärde kokku tulnud. Kõik vahtisivad alla vette, kust inimese jalg välja paistis.

"Ehk võiks teda veel elusse äratada! Tarvis oleks mees välja tuua!" arvas üks Kaie seletust kuulnud naaber.

"Oh, oh, kes tooks Peebu kaevust välja!" õhkas Kai nutuga.

"Mis seal on! Mina lähen, toon Peebu veest välja!" sõnus kangur.

Kai tõstis silmad rõõmsamalt üles: "Ehk saame Peebu veel hinge!"

"Lähen, toon!"

Kangur pani jala ju kaevu äärele. Naine seda nähes mehe käest kinni.

"Ära mine! Ära mine! Näkk tõmmab sindki kaevu!"

"Tühja ka! Ei mina näkki karda!"

"Mõtle ometi, et näkk Peebu kaevu põhja tõmmas!"

"Mina mees ei lase ennast tõmmata!"

"Aga ega sa vaimu vasta ikka jaksa panna!"

"Pole viga! Küll võidan näki!"

Kangur tõmmas enese naise käest lahti, uuesti redelile katsudes astuda.

Teist korda sasis naine mehe käest kinni.

"Ära mine kaevu! Ma kardan! Sa ei pääse sealt enam välja!"

Kangur naeratas: "Naiste kartus - tühine kartus!" Ennast tõsisemaks tehes lisas mees juurde: "Lase mind nüüd lahti! Muidu naeravad naabrid mind välja! Arvavad mind jäneseks!"

Ikka rohkem kogus naabrid kaevu juurde. Nagu kulutuli käis näki lugu suust suhu. Kõik vahtisivad alla kaevu, aga tahtmist alla minna polnud kellegil.

Kangru naine hakkas naabrite naeru kartma. Laskis mehe käe lahti.

Kangur tõusis redelile, valmis kaevu alla minema.

"Vaata ette! Hoia näki eest!" hoiatas naine veel korra.

Kaielegi tuli nagu uus elu sisse. Kaigi hoiatama.

"Ole ettevaatlik! Vaata, kudas vesi kaevus keeb!"

Nagu julgust võttes seisis kangur ikka veel redeli esimesel pulgal ülevel. Kaie hoiatuse peale vahtis ta teraselt kaevu põhja.

"Keegu ka vesi, ega ta kuum ikka ole. Ja on ta kuum, ei pista ma kätt sisse!"

Kangur pikkamisi, ettevaatlikult alla minema. Kümmekond päid ümber kaevu vaatasivad ta iga liikumist.

Juba jõudis kangur vee ligidale.

Äkisti - mis see oli? Kangur seisatas, sirutas käed, jalad laiale.

"Nüüd näkk ta viib!" karjatas korraga Kai kaevu äärel.

Enne kui keegi sai sõna vastata ehk midagi teha, langes kangur redelilt tagurpidi, pea ees, kaevu põhja. Vali pahin kuulutas vette sadamist.

"Näkk viis! Näkk viis!" hüüdsivad mitu häält korraga kaevu äärest. Naised kargasivad kartusel kaevu äärest kaugemale. Teised julgemad jooksivad rutuga kaevu äärde lugu vaatama.

Mis seal enam vaadata! Kangur kaevus selli kõrval, jalad ülesse. Ei liigutanudki enam! Vesi ainult kees ümberringi, aga mehed vees ilma elumärgita.

Hirm täitis kaevu äärel kõikide südant. Kangru naine valjult nutma, karjuma.

"Oh ma vaene! Oh ma õnnetu! - - - Mis ma lasksin meest minna! - - - Ütlesin küll: ära mine! - - - Näkk tõmmab kaevu põhja! - - - Aga ei kuulanud! - - - Seal nüüd on näki küüsis! - - - Oh ma õnnetu! - - - Mis minust ja lastest nüüd saab!" - -

Valjult kurtes valas naine valusaid pisaraid.

Kisa, kära kutsus ikka rohkem rahvast uulitsalt kokku. Suur hulk vaatas hirmul koleda näki-kaevu peale.

"Näkk! Näkk!" kõlas läbi ridade.

Nagu näki kaevust väljatulemist kartes arvasivad mõned kartlikud naised kõige paremaks väravast välja uulitsale minna. Kokku kogunud rahva kogu kasvatas ometi uudishimuliste hulka: inimeste parve nähes tuli igaüks vaatama, mispärast nii palju väge koos. Astus üks voorimeeski teiste sekka õue peale.

"Mis siin on?"

"Näkk! Näkk! Näkk kaks meest kaevu tõmmanud!"

Kümme suud voorimehele kohe näki lugu seletama.

"Kas linnavalitsusele õnnetust teada antud?" küsis voorimees.

"Ei veel!"

"Kõige pealt bürgermeister siia kutsuda! Ehk raeherrad! Need peavad lugu nägema!"

Voorimehe seletust kuuldes jooksis üks poisikene kohe linnavalitsusele lugu teatama.

Seni astus voorimees kaevu äärele. Vahtijad seisivad juhtumist harutades ju vähe eemal.

Voorimees vaatas kumardades alla kaevu. Õige, sealt paistsivad inimese jalad välja. Näki ohvrid selgesti näha!

"Kes oleks seda uskunud, et näkid meie kaevudes!" hakkas keegi uudishimuline voorimehele seletama. "Kuulmata lugu! Hirmus õnnetus!"

"Hirmus õnnetus tõesti! Kuid näkid ilma süüta!" arvas voorimees.

"Kudas nii? Lugu selge kui päev!"

"Mina näkki ei usu!"

"Mis seal enam uskuda! Me ise nägime oma silmaga, kudas näkk kangru redelilt alla kaevu tõmmas!" hüüdsivad neli, viis häält korraga.

"Usun, et õnnetus juhtus. Aga näkki ma ei usu!"

"Tohoo Toomas! Mine mees alla, küll näed, kudas näkk sind nobedalt neelab!" seletas keegi uudishimuliste parvest.

"Lähen, lähen! Siduge mulle tubli köis keha ümber, hoidke tugevasti köiest kinni, lähen alla. Ei jaksa mind ükski näkk vette tõmmata!"

"Ära kõnele nii jumalakartmatalt! Eks kangur olnud ka kange oma jõu peale ja vaata - näkk tõmmas mehe põhja!" hoiatas keegi uudishimuliste parvest.

"Kas kangrul köis keha ümber siotud?"

"Ei olnud!"

"No mis siis rääkida! Köis keha ümber, asi teine! Muretsege kõva, uus köis, lähen alla!"

"Ära otsi meelega surma! Oota vähemalt seni kuni bürgermeister tuleb. Ehk mõni raeherra!"

Köit ei olnud käe pärast. Eks voorimees jäänudki köit ja bürgermeistrit ootama.

Bürgermeister ei lasknud ennast kaua oodata. Ilmus varsti ratsu seljas. Vähä hiljem üks raeherragi.

Vaheajal oli kangur Kanga õue uudishimulisi hoopis täis kogunud. Väikestes parvedes harutasivad nad näki lugu. Bürgermeistri tulekul vaikis jutt. Kõikide silmad vaatasivad bürgermeistri peale.

Bürgermeister ratsu seljast maha, hobune kellegi kätte hoida.

"Mis siin sündinud?"

"Näkk esmalt kangur Kanga selli ja pärast kangur Kanga enese kaevu kiskunud!" vastas keegi kangru naaber ja hakkas laialt juhtumist seletama.

Juhtumise ajal sammus bürgermeister kaevu äärde, vahtis alla kaevu. Õige, sealt alt veest paistsivad inimese jalad vaatajale vasta.

"Hirmus! Kole!" õhkas bürgermeister.

"Jah, näki süü kõik!" ütles keegi parvest.

"Kust seda tead? Kas nägid?"

"Mis seal teada! Kes muu mehed alla kaevu kiskus!"

"Võimalik ometi, et muu põhjus oli!"

"Siin voorimees. Ei usu ka näkki. Valmis alla minema vaatama, mis lugu see on!"

Seda ütlust kuuldes astus voorimees teretades bürgermeistri ette.

"Mis? Tahaksid sa alla vaatama ja mehi välja tooma minna?"

"Läheksin küll, auulik herra bürgermeister!"

"Aga kui sinagi kaevu põhja jääd nagu need kaks enne?"

"Ei karda, auulik herra bürgermeister! Lasen enesele köie keha ümber siduda. Nii pea kui tunnen, et midagi juhtub ehk kui kaevu äärelt nähakse, et mulle midagi juhtub, tõmmatagu mind kärmelt üles!"

"Väga hea! Aga kust saab köisi?"

"Siin on!" vastas keegi, astudes selle tarbeks toodud kahe uue, kanepise köiega bürgermeistri ette.

Bürgermeister saatis kohale ilmunud linnateenri sedamaid linnafüüsikust - nagu sel ajal linna-tohtrit kutsuti - kohale paluma.

Seni sidusivad mehed kaks köit kõvasti voorimehe keha ümber sõlme. Katkes juhtumise kaupa üks köis, hoidis teine meest ometi vette langemast.

"Saame näha, missugune näkk seal all on!" sõnus seal juures voorimees ise.

Sidujad katsusivad, kas sõlmed kindlad. Kindlad, pane kas paar härgi vedama, ei avane.

Nüüd voorimees redelile, alla kaevu minema. Iga köie otsast hoidsivad kuus meest kinni.

Bürgermeister, raeherra ja köiehoidjad jäivad kaevu äärele valvama.

"Surma läheb. Näkk ta näppab!" arvasivad eemalolijad isekeskes.

Voorimees ei lasknud ennast hirmutada. Ettevõttele kindlaks jäädes pani pikkamisi jala pulga pealt pulga peale.

Korraga nägivad äärel vaatajad: voorimees sirutas näki näppamise kohale jõudes redelil käed laiali.

"Ülesse! Tõmmake tagasi!" käskis kähku bürgermeister.

Köiemehed ei lasknud enestele kaks korda ütelda. Kaksteistkümmend kätt tõmmasivad voorimehe nagu takukoonla kaevust välja.

Ükski näkk ei katsunud meest kaevu põhja kiskuda. Vähemalt ei seletanud kellegi silm niisugust katset.

Kuid mis oli voorimehega sündinud? Miks lahutas ta käsi seal kohal, kus näkk kangru selli ja kangru vette kiskunud?

Kümme küsimist pandi kaevust välja tõmmatud voorimehele korraga ette.

Voorimees ometi pööritas silmi, vehkles kätega ega vastanud sõnagi.

Mis see tähendas? Surnud voorimees ei olnud, seda märkasivad kõik selgesti. Aga ta oli nagu meelest ära, nagu peast segane.

Kas oli näkk ehk ta keele suust näpanud?

Silmi pööritades liigutas murule maha pandud voorimees suud. Suu liigutusest nägivad pealtvaatajad, et näkk keele külge polnud puutunud. Keel alles. Aga mees vintsles ja vehkles, pööritas silmi, maigutas suud, just kui oleks langetõbi kallal.

Kohkudes vaatasivad uudishimulised lugu pealt. Nähtuse tähendust ei käsitanud keegi. Nõuta seisis bürgermeister maas vintsleva voorimehe ümber, nõuta raeherra, nõuta muugi rahvas. Kaugemal kaebas ikka veel kangru naine, nutsivad kangru lapsed.

"Kuhu meie füüsikus Poppius nii kauaks jääb?" sõnus bürgermeister kõrval seisvale raeherrale.

"Ennä, sealt väravast ta tulebki!"

Tõe poolest astus linnafüüsikus - tohter - Poppius praegu õuele.

Bürgermeister sammus raeherraga seltsis füüsikusele vasta.

"Viimaks ilmute ometi, armas Poppius. Me siin koguni kimbus. Kaks meest kaevu kukunud, kaevu jäänud! Kolmas katsus köie varal esimest välja tuua, hakkas aga teel kätega aspeldama. Tõmmasime köiega tagasi. Mees murul pikali maas, just nagu langetõbine, ei saa sõnagi suust! Tulge ruttu aitama!"

Kolmekesi sammusivad linna tähtsamad mehed ikka veel maas liikmeid liigutava, silmi pööritava voorimehe juurde. Seni voorimehe ümber vahtinud uudishimulised andsivad sedamaid auupaklikult ülematele maad.

Tohter kohe voorimehe käesoont katsuma. Käesoon nõrk, pikaldane.

"Mis sul viga?" küsis tohter.

Ei vastust.

Tohter võttis taskust rohuklaasi. Voorimehe nina all klaasi hoides laskis ta meest klaasi vedelikku nuusutada.

Varsti lõppes voorimehe silmade pööritamine. Tasase häälega ümises voorimees: "Vett!"

"Tooge vett!" käskis tohter.

Mõne minuti pärast toodi kruus vett. Tohter andis veekruusi voorimehe kätte. Voorimees rüüpas mitu lõnksu.

"Hea oli!"

Uuesti vajus voorimees murule pool uimasesse olekusse.

Teist korda võttis tohter rohuklaasi, teist korda laskis rohtu nuusutada. Pani klaasi mitu korda mehe nina alla.

Nagu uut elu tuli nuusutamise järele voorimehe liikmisse. Voorimees katsus istukile tõusta.

"Ole vagusi maas!" käskis tohter.

"Pea raske!" õhkas voorimees.

"Kas võid natuke kõneleda?"

"Võin!"

"No kas nägid kaevus näkkisid?" küsis korraga keegi eemalt pealtvaatajate parvest.

Bürgermeister vaatas vihaselt küsija peale: "Vait! Ärge segage! Nüüd kuulab ülemus üle!"

Kohe jätkas tohter küsimisi bürgermeistri ja raeherra kõrvalseismisel. "Ütle, mida all nägid!"

"Ei näkkisid, - - - ei näkkisid!"

Näha oli, et rääkimine voorimehele vaeva tegi. Raskelt tulivad sõnad suust.

"Kas ei näinud seal midagi iseäralikku?"

"Küll nägin!"

"Mida siis?"

"Tonta!"

"Tonta?"

Bürgermeister ja tohter kordasivad mõlemad sõna. "Tonta" kuuldes jäivad uudishimulised kaugemal olles kuulama. Mõni astus tontide nägija ligemale.

"Mis sa räägid! Tonta nägid?"

"Tonta jah! - - - Tonta jah!" vastas voorimees vaevaga, ennast uuesti murule pikali lastes.

Uudishimuliste parv nihkus ringi voorimehe ja ülemuse ümber.

"Mis moodi need olivad?"

"Punased, - - - sinised, - - - kollased, - - - mustad, - - - kirjud!"

"Mida need tondid tegivad?"

"Tantsisivad - - - keerlesivad - - - veerlesivad - - - mu ümber - - - tahtsivad mindki - - tantsima - - tõmmata!"

"Kas sa neid ei kartnud?"

"Tuli nii äkisti kõik. - - Tahtsin karjuda - - hääl kinni. - - Tahtsin tagasi - - ronida - - igas jalas - - puud tina!"

"Kas oli palju tonta?"

"Kümnete kaupa - - keerles, tantsis - - neid seal - - mu silma ees!"

Voorimees tundis väsimust, pigistas silmad kinni, ei jaksanud enam jutustada.

Tohter jättis ülekuulamise järele.

"Või tondid!" sõnus bürgermeister sekka.

"Ei usu neid tonta! Tarvis nende iseloomu paremini uurida!"

"Muidugi, muidugi, armas Poppius. Ega lugu nii või jätta."

"Lähen kohe koju, toon tarvilikud riistad, katsun tondiasja harutada!"

"Tehke seda vististi! Aga mida tontide küüsi sattunud mehega peale hakata?"

"Laske linna laatsaretti viia põdema!"

Poppius jättis bürgermeistri ja raeherra jumalaga. Ruttas koju kaevu uurimise tarvidusi tooma.

Bürgermeister jäi veel kaevu juurde asju korraldama. Kutsus pealtvaatajate parvest neli meest enese juurde.

"Mehed! Redel kaevust välja!"

"Miks nii?" küsis raeherra vahele.

"Ettevaatuse pärast! Kauaks me ikka siia jääme. Lahkume siit, võiks kellelgi hulljulgel ehk veel tahtmine tulla alla kaevu minna tonta vaatama. Puudub redel, ei saa keegi elu ohverdada!"

"Väga õige!"

Seni kiskusivad mehed redeli kaevust välja, panivad endisele kohale vasta katust seisma.

Bürgermeister kutsus redeliviijaid kaevu ligidale tagasi.

"Mehed, võtke maast haige voorimees, viige laatsaretti!"

Nagu näha, puudus meestel tahtmine niisugust käsku täita. Aga bürgermeistri sõna oli - käsk, seda pidi täidetama. Ei aidanud, mehed pidivad kanderaami muretsema, haige raamile tõstma ja laatsareti poole sammuma.

Haige äraviimise peale lahkus bürgermeistergi raeherraga õnnetuse kohalt, tüki aega haige viimist eemalt vaadates.

Haige ümises teel ühtelugu: "Tondid! Tondid!"

Haige äraviimisega hakkas uudishimuliste suur parv õuelt lahkuma, ehk küll teisi uulitsalt juurde tuli tontide kaevu vaatama. Silmi pühkides läks Kaigi koju.

Kõikide suus kõlasivad ainult: tondid!

Tontidest ei saanud haige laatsaretiski lahti. Sonis tihti tondid! tondid! Küll katsuti haigelt kaevu nähtusi paremini järele pärida, aga haige ei vastanud muud kui tondid! tondid! Hakkas isegi laatsarettis tonta nägema.

Kolmandamal päeval kustus voorimehe eluküünal laatsaretis.

Nagu kulutuli lagunes Tõnismäe tondi lugu Tallinnas laiale.

Kui füüsikus Poppius paar tundi pärast voorimehe laatsaretti saatmist uuesti õnnetusepaigale kahe linnateenriga seltsis ilmus, hakkas rahvast jälle parve kaupa sinna tulema. Ilmaaegse tülitamise ärahoidmiseks käskis Poppius uudishimuliste eest õuevärava sulguda.

Poppius võttis kaasa toodud tui, pani korvi, laskis korviga kaevu vee pinnale, tõmmas siis korvi üles. Tui surnud.

Kodujänes korvi, korviga kaevu. Oles tõmmates kodujänesel jalad sirevil.

Konn korvi. Tagasi tõmmates - konnal hing väljas.

Veel mõne loomaga tegi Poppius katset. Ikka sama lugu.

"Tont tapab kõik!" ütlesivad pealtnägijad.

Viimaks laskis Poppius pange täie vett kaevust võtta. Kaevuvesi ei keenud enam. Vett pakuti uulitsal hobusele juua. Ei hobune tahtnud. Pakuti lehmale. Lehm ei pistnud ninagi külge. Veel vänge hais juures.

"Gaasid! Gaasid!" sõnus Poppius iseeneses.

Linnateenrid olivad kindla kaanega kannu kaasa toonud. Selle sidus Poppius nööri otsa, laskis avatud kaanega alla vee peale ilma vette kastmata. Katsus nööriga all kaant kinni kukutada. Mitme katse peale õnnestas ettevõte.

Kannu väljatõmmamise järele hakkas Poppius kannu sattunud õhku uurima, küll tulega, küll muud viisi. Siis süütas küünla põlema, laskis laternaga alla kaevu. Nii pea kui latern kesk kaevu jõudis, kustus tuli.

Füüsikus kordas katset. Seesama lugu.

Seni ilmus bürgermeistergi uuesti õnnetuse kohale. Bürgermeistri järele voolas hulk uudishimulisi õuele.

"Mida olete leidnud, armas Poppius?" küsis bürgermeister.

"Gaasid! Gaasid! Gaasid on mehed tapnud! Kaev täis kardetavaid gaasisid!"

"See tohtri suus Ladinakeelne tontide nimi!" sosistati uudishimuliste parves.

"Mida nüüd, armas Poppius?"

"Ei midagi muud, herra bürgermeister, kui kaevu prügiga ja mullaga täita! Muidu võiksivad kahjulikud gaasid veel mõne eluküünla lõpetada!"

"Oi neid kardetavad tonta! Kas nad aga kaevutäitmisega kaovad?" sosistati eemal uudishimuliste parves.

"Aga surnukehad kaevus?"

"Jah, nendega täbar lugu!"

"Ega neid või kaevu jätta?"

"Muidugi mõista, mitte!"

"Kudas neid kätte saada?"

"Seep see küsimus ongi."

"Seletust ja harutust nõudev küsimus!"

"Kaev täis gaasisid, sisse enam kedagi ei või lubada minna!"

"Teadu pärast!"

"Kas siis surnuid ometi vette jätta ja kaevu täita?"

"Kõige lihtsam keerdsõlme harutamine!"

"Mida ütlevad selle kohta meie vaimulikud, kui surnuid kaevu maetakse?"

"Tõstavad vististi kära, tõendades: kusagil pole nii tehtud, et inimesi kaevu maetud!"

"Tõesti oleks see kaevu matmine, kui surnukehad kaevutäitmisel sisse jääksivad!"

"Kudas aga surnukehasid välja saada?"

"Tarvis katsuda ridva otsa pandud konksudega, pootshaakidega!"

"Ainus abinõu. Kui nii ei õnnesta, ei tea ma enam teist!"

Füüsikus käskis oma tarbeasjad koju viia.

"Minu töö siin tehtud! Nüüd laatsaretti vaatama, kudas tontide nägija käsi käib!"

"Mina pean minema linnasulasid siia saatma katset tegema surnukehasid kaevust välja kiskuda. Võtku tulekustutuse konksridvad kaasa. Ehk võivad nendega midagi korda saata!"

Bürgermeister ja füüsikus saatsivad veel korra pilgu kardetava kaevu peale, sammusivad siis väravast välja igaüks oma ülesannet täitma.

Uudishimulisi voolas uuesti tondikaevu juurde. Kui ka enestel kartus südames, tahtsivad nad ometi kaugeltki tonta näha. Sest tohtergi oli ju tunnistanud, et gaasid - liht keeli muidugi tondid - kõige õnnetuse sünnitanud.

Õhtu poole ilmus linnakubjas sulastega, igal ühel pootshaak kaasas. Kaevu äärde jõudes hakkasivad kohe tontide kaevu põhja vahtima.

"Või ep siin tondid asuvadki!" arvas üks mees.

"Tohter ütleb, gaasid kaevus. Gaasisid tarvis maha matta!" seletas linnakubjas.

"Tohter kõneleb tohtri keelt. Tohtri keeli gaasid, meie keeli tondid!"

"Nii vist! Pole me ju enne gaasidest midagi kuulnud. Tontidest teame palju lugusid!"

Seni tuli kangru lesk nuttes linnasulaste juurde.

"Kulla mehed, katsuge ikka, et mu mehe kaevust kätte saate!"

"Küll katsume! Toome välja, kui tondid lubavad."

Naisele veeresivad uuesti pisarad silmi. Pühkis neid põlle otsaga.

"Oh neid hirmsaid tonta! Tapsivad mu mehe! Arvasin esiti näkki süüdlaseks, aga voorimees kuulutas selgelt, et kaev täis tonta olnud, iga tont ise karva!"

"Mine, tea kõiki kurje vaimusid, missugused nad on!"

"Ma nagu aimasin tonta. Keelsin küll meest kaevu minemast, aga tondid olivad meele mehe peast võtnud. Läks, jäi nende kätte! Oh et ma ta kehagi veel koledate kollide küüsist kätte saaksin!"

"Katsume, katsume kollide käest kaevust kiskuda päevavalgele!" trööstisivad linnasulased.

"Nüüd mehed ametisse!" manitses kubjas.

Pikkade ridvadega hakkasivad mehed surnukehasid alt kaevust välja püüdma. Katsusivad konksu surnukeha riietesse kinnitada ja riiete abil surnukehasid välja kiskuda.

Sooja aja pärast oli kangur selliga üsna õhukesi riideid seljas kannud. Need kärisesivad neisse torgatud konksu otsas surnukeha väljatirimisel. Mitu korda saivad mehed surnukeha natuke veest välja, aga korraga rebises riie ja surnukeha sattus tagasi vahutavasse vette.

Suure vaeva peale saivad sulased surnukehad viimaks kätte.1

Pea algasivad suured matused, suured vähemalt rahva hulga poolest. Enam kui pool Tallinna voolas kokku, kui mitte muud siis tontide pesa nägema. Ei nutnud matusel ainult kangru emand lastega, valas pisaraid Kaigi. Aga ka mõne kõrvalise isiku silm ei jäänud kuivaks.

Bürgermeister kandis hoolt, et linnarahvas kaua tontide kaevu karta ei tarvitanud ega "tondid" uusi ohvrid enam saanud nõuda. Ei võidud uskuda, ehk juhtus tontide kaevul edespidigi veel kellelegi õnnetus.

Linnakubjas ilmus uuesti sulastega kaevule.

Kaevu kinnimatmine algas. Linnasulased kärutasivad prügi ja mulda õuest, uulitsalt ja tühjalt platsilt kokku, kallasivad kaevu.

Paari päevalise töö peale oli kaev ääretasa prügiga täidetud. Linnasulased lõhkusivad kaevul ülevelt salved ära, tasusivad kaevukoha ümberkaudse maaga ühetasaseks.

Siis läks kubjas meestega minema, kangru leske endise kaevu koha äärde nutma jättes.

Lesk muretses risti, pani kaevu kohale armsa mehe mälestuseks püsti. Muidugi pidi rist selli Peepugi meelde tuletama.

Lesk seadis risti ette roosipoti õitsvate roosidega. Lese lapsed käisivad iga päev põudsel ajal roosisid kastmas.

Mitu korda nädalis suvisel ajal ilmusivad ristile õitsvad lilled. Lesk vaatas, imestles. Tema ega ta laste käsi neid ei olnud pannud ristile. Kes mehe mälestust nõnda auustas?

Mõne aasta pärast hakkas sõjavanker veerema. Sõda neelis Tõnismäe majad, neelis Tõnismäe tontide kaevule pandud risti.

Meie päivil ei tea keegi enam kindlalt kätte näidata, kus kohas enne põhjasõda Tõnismäel tontide kaev Tallinna rahvale kolli teinud!