Õitega teed ehtiv noor kevade oli võiduteekonnal Maarjamaale jõudnud, lõunest tagasi lennanud ööpikud laksutasivad valjult Läänemeremaade lepikutes ja laantes. Loodus külvas lehkavaid lillesid ja mesimagust lõhna rohkel käel välja ennast pruudiehtesse pannes ja rahvast enesega ilutsema kutsudes.
Rahval ometi puudus meel rõõmustamiseks. Palju enam rõhus nagu ränk luupainaja noorte ja vanade südameid. Kõuepilvedes kohises politiline taevas. Ussitanud orduriik oli küll varemeteks varisenud, aga varemete kallale kippusivad kotkad karja kaupa saaki saama. Ei soovinud ainult naabri riigid Maarjamaalt suuremat suutäit, vaid püüdsivad niisama endised ordurüütlid ja nende käsilised mõisamehed taskuid täita. Oodatud rahu asemel veeres vaenuvanker mööda Maarjamaa pinda, teadmata, kust tuli, kuhu läks. Senised Maarjamaa kaitsejad, sugulased ja sõbradki langesivad kahte vastasesse leeri. Meeleolu andis otsust, Poola ehk Rootsi poole hoidmine määras saatuse. Omad mehed ihkasivad oma meeste varandust, omad mehed laastasivad oma meeste maid oletamise tekkimisel, vend, sugulane, sõber võiks südames teise rahva poole hoida. Teise rahva poole hoidmine, tihti ainult selle kohane oletamine saatis endised ordurüütlid ja mõisamehed teiste poole hoidjaid röövima ja laastama. Hariduse kandjatel ei olnud peale oma tasku ja selle kaitsjate midagi enam püha.
Ju olivad mõisamehed Kaspar v. Oldenbokkumi oma päälikuks teinud ja uue pääliku juhatusel Pärnu mässupesaks muutunud, sealt röövkäikusid Läänemaale ette võttes ja Lääne sakslasi Rootsi valitsuse poole hoidmise ettekäändel Pärnusse vangi viinud. Kordaminekut nähes kasvis saagihimu: mõisamehed tungisivad röövimise tuhinal Harjumaale ja katsusivad Tallinna ära võtta.
Rootsi raudne mõõk ei olnud veel roostetanud. Üks, kaks, kolm Tallinna Rootsi kuberner Hornil mõõk peos vanapagana katekismusest õpitud mõisameeste morali maksmapanemisele tõkkeid tegema. Kuhu ilmus, laga taga. Lühikese aja pärast hakkas Rootsi lipp Hiius ja Saares lehvima, Oldenbokkum vahetas vaenukirve Manala majadega. Virtsus põgenes poolakate parv Horni eest nagu talled metsahalli eest, Vigalas pillutas Horn Heinrih Duckeri mõisamehed pilla, palla.
Üksikud mõisamehed pääsivad ometi põgenema, rahvale risti ja vitsa valmistama. Ei heitnud need vennad armu saksa ega sandi peale, ühte viisi igaltühelt riisudes. Väliste vaenlaste vägede eest teadsivad ja oskasivad maainimesed endid veel vähe varjata: mõisameeste eest ei võinud nad ööl ega päeval julged olla. Nagu koerakoonlased ilmusivad mõisamehed kas ratsa ehk jala majasse, seda esimeste viisi tühjaks riisudes ja igalt poolt ohvrit otsides.
Sõjad ja sissirüüstamised olivad Maarjamaale oma pitsari peale vajutanud. Kutsus ka lahke loodus põllumeest pulmapidule, näis, nagu oleks põllumees paiguti kurt kutsele.
Siin ja seal seisivad põllud alles kündmata ja äestamata. Mitmes kohas näitas karikakrate ja ohakate paljus, et ader enam mitmel aastalgi polnud põllul käinud.
Teisal nähti alles koguni pisut põldu küntud ja äestatud olevat. Küntud põllu ligidal ehk tehti praegugi tööd, kuid atra ega äket ei vedanud hobune ega härg, vaid pereisa ise. Pereema täitis adra ehk äkke taga pereisa kohusid. Harva nähti hoost vagu ajavat või äket taga vedavat. Pikaldane sõda oli hobused ja härjad neelanud ja hulga talude pidajaidki hauda viinud. Järelejääjad pidivad katsuma, kuidas omast jõust põldu natuke saivad harida.
Verstade taga esines harva töölisi. Rapla ümberkaudu mühasivad veel laiad laaned, kus hunt ja karu rõõmupidu pidasivad. Alaliste sõdade pärast ei olnud kellegil aega võsavillemid taga kiusata. Olgu siis, et mõni mõisasaks kogemata nendega kokku juhtus.
Sel ajal, kui põllumehed põldusid veel kolmandamal külvinädalal suure rutuga seemendasivad, seisis Raiküla maanteest mitte kaugel teeraja ääres ju õredamaks jäävas metsas õitseliste unnis isemoodi mees kokku rehitsetud heinakõrtel küllakili maas. Meest silmaja pidi kohe mööndama, et meest kündjate ega külvajate kilda ei tohtinud arvata. Juba pika säärega saapad mehe jalas kuulutasivad, et ta lihtmehest kõrgemal seisis. Niisama tähendasivad seda ka mehe peenemad riided ja puuoksale pandud kübar. Laskmiseriist mehe kõrval, mõõk puusal ja oda vööl panivad arvama, et nende kandja sõjamees peab olema.
Mees ise nähti 30 suvega ja talvega tutvust teinud olevat. Nägu kattis tal täis, mustjas habe ja kaunis pikad juuksed seisivad peas vähe sassis. Vist olivad kõrred ses tükis süüdlased. Mees lamas mõttes kõrtel ja hammustas vahel leivatükki. Aeg ajalt nähti teda nagu kuulatavat.
Korraga tõstis mees pea püsti ja hakkas paremini kuulama. Sammud olivad kuulda. Mees tõmmas mõõga pihku, kargas püsti.
Sel silmapilgul ilmus tulija vari teerajal ja silmapilk hiljem tulija ise. Tulija esines koguni isevärki. Ei olnud talumees, ei saks, ei sõjamees. Riided andsivad küll saksusest tunnistust, aga ühtlasi ka korstnapühkimisest. Saksa korstnapühkijaid aga sel ajal ei tuntud. Sõjamehe jaoks puudusivad tulijal sõjariistad.
Silmapilgu tunnistas seesolija tulijat. Siis viskas äkisti mõõga käest, laotas käed laiali, astus tulijale vastu, hüüdes: "Kotka-Karla!"
Kotka-Karlaks nimetatud võõras tunnistas silmapilgu teraselt seesolijat. Korraga läikis ta nägu rõõmu pärast ja ta jooksis laialelaotatud kätega seesolijale vastu: "Tui-Jüri! Sina siin?"
Mõlemad haarasivad rõõmul teretades teine teise ümbert kinni. Kaisutasivad teineteist kogu minuti ja hakkasivad teineteisele siis silmi vaatama.
"Kotka-Karla, kuidas sina siia oled saanud? Arvasin, et sa Hiiumaal praetud hanesid sööd!"
Kotka-Karla naeratas.
"Ja mina arvasin, et sa Pärnu preilitega tantsu lööd!"
"Nagu näed, viibivad Pärnu preilid kaugel minust! Aga mis sa seisad? Oled vist teest väsinud. Tule, istu siia heintele maha. Paraku pole mul sulle niisugust tooli pakkuda kui Pärnu pidul!"
Mõlemad istusivad nüüd unni lävele maha.
"Ja jah, Pärnu pidud, need olivad toredad!" ütles Tui-Jüri õhates. "Mul poleks midagi selle vastu, kui praegu Pärnu preilitega pidul tantsiksin. Selle asemel rändan siin nüüd metsi, soid mööda just nagu jahi koer. Väsinud kui teomees laupäeva õhtul, kõht tühi nagu paatril kolme-päevase paastumise järel!"
Osavõtlikult vaatas Tui-Jüri võõra peale. Tõmbas siis taskust tüki leiba välja ja andis võõrale: "Siin seda puhku minu sai ja pardi praad! Palun sellega leppida. Ei ole enam Pärnus. Annaksin paremat, kui oleks!"
Ahnelt võttis võõras leivatüki vastu ja pistis kohe suhu. Võis näha, et võõras tüki aega nälga kannatanud.
"Paraku ei või ma Pärnu viina ja õlut sulle seda puhku sugugi pakkuda!" ütles Tui-Jüri kurvalt naeratades, kuna võõras ahnelt leivatükki edasi sõi.
Kotka-Karla nagu ei pannud leivaandja sõnu tähelegi. Hammustas tüki tüki järele leiva küljest isuga edasi süües. Viimaks ei tahtnud kuiv leib enam hästi kurgust alla minna. Mees seisatas vähe söömisega ja vaatas, käega veeoja poole näidates.
"Kui paremat viina ega õlut pole, saab häda ajal sealtki!"
Sammus oja äärde. Võttis peoga ojast vett ja jõi peost. Janu kustutuse järele pööris jälle Tui-Jüri juurde tagasi. Uuesti hakkas kuiva leiba sööma.
Tui-Jüri laskis näljast süüa. Istus kõrval ega seganud teda küsimistega enne kui Kotka-Karla nälga kustutanud.
"Nüüd luba mind küsida, kuidas sinusugune mõisamees niisuguseks korstnapühkijaks saanud ja ilma sõjariistadeta Rapla pool hulgub?" ütles Tui-Jüri võõrale, teravasti ta välimist inimest silmitsedes.
Kotka-Karla istus Tui-Jüri vastu seda viisi, et suu Tui-Jüri poole oli käändud.
"Kohe kõnelen, kallis vennasüda!"
"Olen väga uudishimuline kuulma!"
"Kuule siis. Nagu mäletad, tegime me mõisamehed mullu Pärnus suuri plaanisid. Aru saades, et see sugugi õige pole, kui mõnel meie vennal liig palju varandust ja me kirikurottidega ühel pulgal seisame, otsustame vennalikult kõik ära jagada. Kes heaga ei taha anda, selle käest pidi vägisi võetama, vastapanija aga ise vangi viidama!"
"Tõsi, tõsi, niisuguse otsuse me mõisamehed tegime. Ja oleme täitagi püüdnud!"
"Nii minagi. No heakene küll, mind määrati Hiiumaale saaki saama. Läksimegi mitme mehega hiidlasi teretama. Tahtsime Hiiu mõisad kõik ära võtta. Aga vaata lugu! Suuremõisa saks oli haisu ninasse saanud, et poolakate sõbrad Rootsi poole hoidjaid taga kiusavad ja nende mõisu ära tahavad võtta. Ta laskis hoolsalt merd valvata. Kui oma laevaga Hiiumaale jõudsime, oli tal kohe meie tulek teada. Me pidasime nõu Suuremõisa saksa vangi võtta ja poolakate kätte Pärnu viia, aga lugu läks teisiti. Omanik laskis mõisa ümber igale poole vahid välja panna. Kui nõu teoks tahtsime teha, tungis korraga kümnete kaupa valvajaid meie kallale, võttis meid vangi ja pani mõisa keldrisse kinni. Teisel päeval laskis Suuremõisa omanik meid laeva viia ja saatis Tallinna kohtu kätte. Tallinnas pandi meid Toompeale kinni.
Seal istusime mõnda nädalit just nagu hiired lõksus. Meid kuulati vahel üle. Üteldi, et meie süüregister liig suur olla. Meid ähvardati sellepärast üles puua. Kas rootslased seda ähvardust tõeks oleksivad julenud teha, ei tea ma, aga mul vähemalt ei olnud sugugi tahtmist niisugusid ähvardusi kauemalt pealt kuulata, veel vähem kaela kõdistada lasta. Hakkasin arvama, kuidas sest hiirelõksust välja pääseksin!"
"Ja oledki välja pääsenud?"
"Nagu näed. Aga nüüd kuule mu juttu edasi. Nagu tähendasin, peeti meid Toompea lossis kinni. Mind pandi üksipäini ühte väiksesse kambrisse. Ma ei tea, kas ses kambris enne vangisid peetud või ei. Raudrellid olivad küll aknal ees ja Rootsi soldat ukse taga vahiks, aga muidu näitas mu kammer vähe vangikambri nägu. Minu kambrist käis suur korsten läbi. Seda korstent hakkasin paremini uurima. Oli tarvis ainult korstnasse pääseda, küll siis vangikojast välja jõudsin. Hakkasin ametisse. Kiskusin ahjuleerist mõned kivid välja. Seda viisi seisis mu ees avar tee korstnasse lahti. Mis nüüd muud kui edasi. Ronisin korstnasse. Korsten oli parajalt lai ülesronimiseks. Silumata paekivisid mööda pääsin ilusasti ülesse. Ettevaatlikult ronisin üleval korstnast välja, astusin katusele. Katusel kuulasin tüki aega, kas lossi õues kõik vagusi. Kui kõppu ega kõbinat ei kuulnud, ronisin katust mööda edasi veetoru juurde ja lasksin ennast veetoru mööda katuselt alla!"
"Seda viisi sa siis korstnapühkijaks said!"
"Seda viisi küll! Alla jõudes algas uus häda. Lossi värav kinni, kuidas välja pääseda? Õnneks silmasin lossi õuel puukuuri najal redeli. Seda mööda ronisin puukuuri katusele, puukuuri katuselt pääsin peagi vabadusele. Nüüd ei muud kui edasi Tallinnast, ikka kaugemale. Arvasin kõige paremaks Pärnu poole punuda, kus poolakad valitsusekeppi käes kannavad. Ei julenud ometi suurele maanteele minna. Kartsin, et mind taga otsitakse ja suurel maanteel kinni võetakse. Sellepärast pöörsin Raudaru teele ja jõudsin seda viisi Raplasse välja. Rapla ja Järvakandi kaudu mõtlesin Pärnu poole minna. Vaata, seal põhjus, kuidas siia juhtusin. Ja siit leian sind eest! Nüüd aga kõnele, kuidas sina ilma hobuseta siia sattunud!"
Kotka-Karla lõpetas juttu ja vaatas uudishimuliselt Tui-Jüri otsa. Tui-Jüri ei lasknud kaua oodata.
"Ei mul ole sulle nii palju uudisid jutustada! Minu juhtumised pea ära kõneldud. Pärnus tegime otsuseks Vigala poole sammusid seada. Üeldi, et Vigalast palju saaki saada. Tukkeri-Hindrek (Heinrich Ducker) võttis mõisameeste juhatuse oma hooleks. Suure salgaga sõitsime Vigala poole. Nägime juba ette und suurest saagist. Aga lugu läks teisiti. Vigala mehed olivad meie tulekust vist teateid saanud ja Tallinnast kuberneri käest abi palunud. Ilma et me teadsime, tulnud Tallinnast kuberner Horn suure Rootsi sõjameeste salgaga Vigala meestele appi meid vastu võtma. No heakene küll, me sõitsime julgesti Vigala poole. Käisime teel Veel ja Söörikul sees, saime oma jao saaki. Kihutasime edasi Vigala poole. Rehkendasime ette juba ära, kui suure noosi sealt saame. Tukkeri-Hindrek tahtis Vigala lossi mehi kõiki vangi võtta ja Pärnu viia. Saagist pidime igaüks ühevõrra osa saama!"
"Nagu näha, ei saanud te midagi!" sõnus Kotka-Karla vahele.
"Pühi suu puhtaks! Oleksime muidu vistist saanud, kui kuberner Horn rootslastega poleks Vigalas viibinud. Ilma paha kartmata kihutasime Vigalasse. Olime just mõisa juurde metsa vahele jõudnud, kui korraga kuberner Horn oma väega ilma ootamata meie kallale tungis. Enne kui sõjariistu saime tarvitada, oli ju hulk meie mehi vangi võetud. Minu kallale tungis kolm rootslast korraga. Sain nii palju mahti, et mõõga peosse tõmbasin. Enne veel kui midagi jõudsin teha, langes mu hobune vaenlaste hoopide all. Rootslased kippusivad nüüd mu kallale, tahtsivad mind vägisi vangi võtta. Ei aidanud enam muu nõu kui pane punuma. Putkasin kõige paksemasse padrikusse. Sinna ei pääsenud rootslased hobustega kohe järele. Padrikus tormasin edasi kuni rootslased minust kaugele maha jäivad. Kartsin ometi, et mind, ehk küll põgenema pääsin, tulevad taga ajama. Olin ennemalt Vigala ja Rapla kihelkonnas jahil käinud ja tundsin sellepärast natuke kohta. Pöörsin Vigala lossi poolt mööda metsa Tiduvere pool oleva raba poole, sealt Suevahest läbi Paiba männikusse. Siit läksin üle jõe Päärdu metsa, sealt edasi Velise metsa ja Velise metsast Valgu kaudu Järvakandi poole."
"Aga mis sa Pärnu poole tagasi ei põgenenud?"
"Oleksin nii tark isegi olnud, aga kuulsin teelt talumeestelt, et kuberner Horn Rootsi väega Pärnu poole läinud viimast kui mõisameest, kes ta küüsist eluga ära pääsnud, kinni püüdma. Miks pidin ennast nende näppu andma? Arvasin siin Rapla pool elu julgema olevat ja sellepärast põgenesin siia külge. Siin vähemalt pole rootslasi meid taga kiusamas. Lootsin Järvakandist varju leida, aga Järvakanti jõudes nägin, et mõisas kõik uksed, aknad kinni naelutatud. Raikülas ei leidnud ka asujaid eest. Rändamisel tulin tee kõrva jalga puhkama ja keha kinnitama. Talusid ei ole ligidal ega kaugel näha. Ainult ahervarred näitavad endiste talude asemeid!"
"Kuhu nüüd tahad minna?"
"Sinna, kuhu sinagi! Paraku ei tea ma, kuidas esiotsa sinna pääseda, ilma vaenlaste küüsi sattumata!"
Tui-Jüri kargas seda üteldes püsti ja hakkas edasi, tagasi käima. Väsinud Kotka-Karla jäi edasi istuma.
"Ehk läheme kusagile talupoegade juurde varjule? Mida arvad sest?" küsis Kotka-Karla.
Tui-Jüri jäi ta ette seisma.
"Ei see lähe. Rootslased saaksivad pea teada ja tuleksivad meid kinni püüdma. Ega talupojad oska sarnast saladust eneste teada pidada! Talupoegade juurde minnes läheme meelega lõksu. Meil tarvis nii kaua varjul seista, kuni rootslased otsimise järele jätnud. Siis võime jälle ilusasti Pärnu poole kõmpida!"
Uuesti hakkas Tui-Jüri edasi, tagasi käima, ise mõttes. Mõttesse vaibus Kotka-Kaarelgi.
Umbes viis minutit võis Tui-Jüri seda viisi käinud olla, kui ta korraga Kotka-Karla ette seisma jäi.
"Amerika!"
"Mis Amerika? Mis see tähendab?"
"Olen Amerika leidnud. Olen nõuu leidnud, kuidas julgesti võime siin pool elada, ilma et keegi tuleks tülitama!"
"Kuhu siis läheme? Raikülas olla maaalune tee. Kas selle tee peale?"
"Raiküla maaalune tee ei oleks paha, kui tee otsa kätte saaksime. Kes teab, kas võiksime aga maaalusel teelgi julged olla. Mul tärkas teine parem peidukoht meelde!"
"Kus see on?"
"Küll varsti ise näed!"
"Mis seal ette võtta?"
"Küll näed! Marss edasi!"
Laupäeva õhtu jõudis kätte. Rapla kellamees Mikk astus raskest päevatööst väsinud pikkamisi kellatorni poole. Tornist tahtis kellaga ümberkaudsele rahvale kuulutada, et kallis õhtu kätte jõudnud ja aeg puhkusele minna, et homme seda paremini kirikus Jumalasõna kuulda. Pikkamisi avas Mikk puuvõtmega puuluku torni uksel ja hakkas pimedat treppi mööda üles astuma.
Mida kõrgemale Mikk jõudis, seda raskemaks muutus Miku süda. Tundus, nagu oleks keegi Mikku tagasi tahtnud tõmmata ehk talle koguni tina jalgadesse valanud. Mikk tõstis siiski jalga jala järele üles, kui ka aimamata kartus ta hinge hakkas täitma. Mikk tahtis tublisti kella paugutada ja kella paugutamisega kõige kartuse metsa ajada.
Siiski kell rippus Mikust veel tükk maad kõrgemal. Mõnda trepi astet pidi Mikk kõrgemale astuma.
Korraga kõlas Miku kõrvu ülevalt nagu pikk soigumise hääl. Hirmu pärast tõusivad Mikul kõik ihukarvad püsti. Silmapilguga oli Miku jalg nagu trepi külge kinni naelutatud. Ei liikunud enam paigastki.
Hirmuga jäi Mikk kuulama. Mis see oli? Selge soigumise hääl. Kes võis üleval tornis olla? Kes muud kui tont! Mikk oli ometi aastat 30 kellamehe ametit pidanud ega polnud tonti iialgi veel näinud. Kust tont nüüd torni sai? Inimene ammugi ei võinud torni saada. Uks seisis lukus. Oli ju Mikk ise vaevaga puuluku avanud.
Minutit viis seisis Mikk samal trepi astmel nagu kinni naelutatud. Kuulas ja kuulas. Aga mis sa kuulad? Ei kuulda midagi! Mikk võttis uuesti südame rindu ja katsus kõrgemale kobida. Oli ju tarvis ometi laupäeva õhtuks helistada.
Igasse Miku jalga nähti viimase viie minuti jooksul vist puud tina voolanud olevat. Mikul näis päris võimata täna kella juurde pääseda. Või oli see hirm, mis teda minekul tagasi kiskus? Kes teab.
Veerand tunni kestis enne kui Mikk viimaks kella juurde pääsis. Muidu oli selle tee paari minutiga ära käinud. Täna aga oli iseäralik kuuldud hääl Miku jalad kangeks teinud.
Ettevaatlikult kobades avas Mikk üleval kellaluugi. Sel silmapilgul kõlas Miku kõrvu kole jämedahääleline "mmm" - "öööö." Mikule visati kui keeva vett kaela. Pool tahtmata pööris ta pea ometi sinna poole, kust kaks koledat häält kuulusivad. Mis ta aga nüüd silmas, pani vere tarretama. Sammu kolm ta selja taga seisis vanaõelus ise või tont või kes ta oli: Koledad sarved peas, ise üleüldse karune. Vahtis põrnitsedes Miku peale, nagu tahaks Mikut praegu murda. Äkisti hakkas häälitsema: "öööö!" Ja kohe kuuldi kaugemalt teine hääl: "mmm!"
Vaene Mikk! Nüüd su elupäevad loetud! Ega tondi küüsist enam pääse!
Tõesti oli Mikk enam surnud kui elus. Tahtis veel viimast Issameiet lugeda, aga kaugemale kui esimeste sõnadeni ei saanud. Koledad tondid segasivad mõtted ära. Korraga tärkas Mikule ometi üks mõte. Miks pidi ta ennast tondile ohverdama? Ehk võis kuidagi viisi tondi käest põgeneda! Tarvis katsuda.
Enne veel kui ettevõtmise kohta enesele õiget aru võis anda, kargas Mikk trepile tagasi. Aga Miku jalad ei olnud nii väledad edasiminemises kui mõtted. Mõtted kiskusivad Miku keha enestega kaasa, vaesed jalad pidivad priisõitu järele kihutama. Mikk langes treppi mööda kolinal alla.
Miku õnneks ei olnud ülemine trepp kõrge, nii et jalad pikka priisõitu ei saanud. Aga et pea jalgade ametisse astus ja liig ruttu teed käis, kulus, kui ka lühidal teekäigul, näo nahk katki ja vere rada tunnistas tuldud teed.
Põrandal, kuhu esimine trepp lõppes, kargas Mikk jälle püsti ja pani jalad uuesti ametisse ennast alla kandma. Nägi ära, et mõtetest allaviijat ei saa. Ja see kord hakkasivad jalad ametisse. Tuhat nelja kandsivad nad järgmisid treppisid mööda Miku alla. Allgi ei pidanud Mikk püsi. Ikka edasi tornist välja.
Tornist välja jõudes tundusivad jalad Miku meelest natuke kergemad. Tina neist nähti nagu vähenenud olevat. Kergematele jalgadele tegi Mikk seda rohkem tuld taha, et nad kärmemini teda tontide juurest kaugele kannaksivad.
Kuhu aga abi minna otsima? Kas õpetaja juurde? Mikk oleks vististi kõige pealt õpetajale häda läinud kaebama, aga kahjuks oli õpetaja ju mõnda aega kottu ära. Selle asemel elas köster Raplas. Köstri poole Mikk lippama. Lippas vaene nii, et aega ei olnud tagasi vaadata, kas tont kannul ei jookse.
Paar korda komistas Mikk jooksul, aga sedamaid maast üles, uuesti jalgadele valu. Nina jooksis Mikul veelgi verd, kuid jooksul elu eest ei hakanud Mikk tühipaljast nina tähele panema. Elu kallim kui nina.
Paar inimest tulivad Mikule teel vastu. Tahtsivad Mikku kinni pidada. Küsisivad: "Kellamees, kuhu nüüd? Kellamees, mis kell lööb?"
Ei Mikul aega seisatada ega vastata. Ikka edasi köstri poole.
Köstri juurde jõudes langes Mikk pingile ega saanud sõnagi suust. Ise kahvatanud nagu surnu.
Köster Mikult küsima: "Kellamees, mis viga? Kellamees, mis juhtunud?"
Ei kellamees vasta sõnagi. Lõõtsutab kui sepa lõõts kangel tõmbamisel.
Tükk aega kulus, enne kui kellamees vähe hinge takka sai. Õhkas siis õige südame põhjast valjusti "oeh!"
Õhkamisest märkas köster, et kellamees veel pole päris keeletumaks jäänud. Hakkas uuesti pärima: "Kellamees, mis viga? Miks sa verine oled?"
Pikkamisi sai kellamees sõna suust: "Oodake! - Laske - - mind - - - hinge - - - - - - tõmmata!"
Köster laskis kellameest hinge tõmmata. Andis talle kapaga vett rüübata. Kellamees rüüpas ja ütles: "Aitäh! See oli hea!"
Köster ei kärsinud kauemini oodata. Uuesti kellamehelt küsima, mis kellamehega sündinud. Kellamees katsus kuue hõlmaga nägu verest puhtaks pühkida.
Pikkamisi vastas siis: "Mis sündinud? Olen tontide küüsis olnud!"
Köster tegi suured silmad. Ei näidanud ennast küll kartlikult, aga tontide sõna kuuldes käisivad mehel külmavärinad üle keha.
"Tontide küüsis?"
"Tontide küüsis jah!"
Kellamehel jooksivad seda üteldes uued hirmuvärinad üle keha.
"Mis sa räägid? Kus kohas?"
"Tornis! Kus mujal!"
"Tornis? Mis sa tühja räägid? Kes enne tontisid tornis näinud?"
"Kas keegi neid enne näinud või ei, ei puutu minusse. Mina aga nägin neid praegu ja kuulsin nende häält!"
Kellamehe hääl värises.
Kellamehe värisev hääl ajas köstrile uuesti külmavärina peale. Kellamehele ei tahtnud köster ometi näidata, et ta kartust tunneb. Kellamehe ees tahtis ta julgelt nagu Simson seista.
"Kas sa ehk viirastust ei näinud?" küsis köster, ehk küll ise tontide nägemist uskus.
Mõnel muul korral oleks ehk kellamees pahandanud, et ta juttu ei ustud. Nüüd aga seisis ta nii kartuse mõju all, et pahanduse peale ei saanud mõteldagi.
"Ei näinud viirastust! Päris ilmsi nägin. Kui ei usu, minge vaatama!"
Vaatama minemiseks puudus köstril vähem kui tahtmine. Ajas ju kellamehe jutt köstrile kananaha ihu peale, - kuidas pidi ta siis ise veel vaatama minema!
"Ei, ei, mul pole praegu aega! Küll teine kord lähen!"
"Kes teab, kas teine kord tont enam tornis!"
"Siis seda parem! Aga nüüd kõnele pikemalt, kuidas tontisid nägid."
Miku keelepael hakkas jälle paremini liikuma. Mikk seletama: "Mis seal palju rääkida. Läksin laupäeva õhtut sisse helistama. Minekul tunnen: süda raske. Jalad ei taha ega taha üles kanda. Aga kuhu nad mehe käest pääsevad: peavad kandma. Trepil kuulen ometi koledat õhkamist. Mina mees tühja ei karda, lähen edasi!"
"Siis sa nägid tontisid?"
"Nägin. Hea küll, lase ma räägin edasi: Jõudsin kellaluugi juurde, avasin luugi, tahtsin kella helistama hakata. Sel silmapilgul kuulen kaht hirmust häält. Hääled lõikasivad mul lihast, luust läbi. Mina veel meelt ära ei heida, vaatan ümber. Oh sa püha taevas! Mis nüüd nägin, ei tahaks ma elus enam iialgi näha!"
"Mida sa siis nägid?"
"Elusa tondi. Seisis teine üsna kella juures!"
Kellamees pühkis uuesti nina verest puhtaks.
"Mis moodi ta oli?"
"Mis moodi? Päris vanasarvilise moodi. Sarved peas, saba taga, ise üleüldse karune. Põrnitses nagu pull mu peale. Minu meel, mõistus kadus. Sest silmapilgust peale ei mäleta ma enam midagi!"
"Aga kuidas sa veriseks said?"
"Vist küünistas mind kole tont!" arvas kellamees õhates.
Köstril käisivad uuesti hirmuvärinad üle keha. Kellamehe eest katsus ta neid ometi edasi varjata.
"Kui koledal loomal küüned, sarved ja saba taga olivad, siis oli see vist kurivaim!"
"Võib olla! Või ep mina oskan õiget vahet tondi ja kurja vaimu vahel teha. Seda peab köster paremini mõistma!"
Kuidas pidi vaene köstergi seda mõistma! Ei olnud elus veel kummagit näinud, ei tonti ega kurja vaimu. Ei ihaldanudki näha.
Köster pidi oma autoriteeti ometi alal hoidma, et temasugune mees asjatundja on. Hakkas edasi uurima.
"Missugused sarved olivad koledal elukal?"
"Sarved?"
"Sarved jah! Kas olivad sikusarved?"
"Ei ole veel ühelgi sikul nii suuri sarvi näinud. Minu härjalgi pole nii suuri sarvi kui sel koledal elukal!" arvas Mikk kõrvatagust sügades.
"Missugused jalad tal olivad?"
"Missugused jalad?" mõtles Mikk. "Ei ma saanud mahti ta jalgu vaadata. Ma arvan aga, et tal küüntega jalad olivad. On ta mind ju nii veriseks kiskunud!"
Köster jäi nagu vähe mõtlema. Küsis siis edasi:
"Ja käte otsas olivad tal ka koledad küüned?"
Mikk mõtles ja vastas: "Muidugi vist. Või ep mul aega oli ta käsi vaadata. Oleks minust kinni sasinud ega enam elusalt lahti lasknud!"
"Saba oli taga?"
"Tõesti! Saba nägin selgesti. Ja hääl tuli nagu tõrre põhjast!"
Köster jäi mõtlema. Tarvis oli otsust anda, kas kole elukas kurivaim või tont olnud. Käis mõne korra mööda tuba edasi-tagasi. Jäi siis Miku ette seisma ja ütles: "Kuri koll on siis ometi tont olnud!"
Mikk vaatas küsivalt köstri otsa. "Miks siis mitte vanapoiss ise?"
Targa näoga seletas kohe köster: "Sellepärast ei ole ta kurivaim, et tal sikusarved puuduvad. Kurjal vaimul on sikusarved, saba ja hobusejalad tundemärgiks. Sina niisugusid tundemärkisid ei näinud, seega ei sattunud sa kurja vaimu kimpu!"
"Kes ta siis oli?"
"Eks ikka tont, nagu ise ennemalt arvasid! Tontki on koll. Tema pärast kisendasivad ju korra jüngridki. Täna õnne, et eluga tondi käest oled pääsnud!"
Kellamees hakkas köstri käest kõvasti kinni ja hüüdis ise: "Tänan, tänan, tõesti tänan. Ei oleks uskunud, et enam eluga pääsen!"
"Jah, see on küll suur arm! Aga nüüd mine, pese ennast verest puhtaks. Sa näed ju nii välja kui oleksid mõrtsukate küüsi sattunud!"
"Olen pahema kui mõrtsuka küüsi sattunud!" arvas Mikk ja läks köstri kööki verist nägu ja verisid riideid puhtaks pesema.
Natukese aja pärast ilmus kellamees uuesti köstri juurde, nüüd päris puhas. Nägu aga veel kahvatanud nagu surnul.
"Siis sa ei saanudki täna õhtu kella helistada?"
"Ei saanud. Ega lähe enam täna helistama, makske mulle kas aastane palk selle eest!"
"Aga homme?"
"Ka homme mitte. Ega ma narr ole, et surma suhu jooksen!"
"Kes siis homme kella helistab?"
"Kes tahab! Mina mitte! Köster on nii hea ja lubab mind täna ööseks enese juurde jääda. Ei julge koju minna. Võib olla, teel tuleb tont kallale!"
Mis võis köster niisuguse palve vastu rääkida! Oli palju enam rõõmus veel, et Mikk sinna jäi. Parem rohkem hingesid majas, kui ehk tont öösel köstri juurde külaliseks tuli.
Vaene kellamees ei saanud köstrigi juures öösel silma kinni. Ühtelugu mõtles ta tondi peale. Kui silmad kinni vajusivad, ilmus sedamaid unes tont. Valjult karjatades kargas kellamees asemelt üles ega lasknudki enam silmi kinni minna.
Halvasti magas köstergi sel öösel. Ühtelugu ilmus tont temalegi unes.
Öö jõudis õnnelikult mööda. Ei tulnud tont köstrit ega kedagi köstri maja hingelist hirmutama.
Seda rohkem hirmu tegi ette juba pühapäev. Ameti pärast pidi köster torni ligidale minema. Eks võinud seal tondiga kokku juhtuda! Kellele julges köster kaebata, et tal kartus südames. Ta oli ette võtnud ja tahtis näidata, et ta julge nagu Kiideon.
Aegsasti ilmusivad homikul kirikulised. Köster kohe tuttavaid käskima torni minna. Aga nii pea kui köster ilmutas, mispärast kellamees ei lähe, ei läinud ükski võõras kella helistama.
Ei aidanud, pühapäeva kell jäi helistamata.
Rahvast tuli hulk kokku. Pea nähti, et nagu kulutuli oli tondi lugu laiali lagunenud. Igaüks hoidis ennast tornist kaugele eemale, just nagu oleks katk tornis asumas.
Aeg jõudis kätte, mil köster ametisse pidi minema. Köstri juurde oli hulk koguduse liikmeid kokku kogunud. Kõigil oli ainult üks jutt: tont!
Köster tubli mees ometi igaüht trööstima:
"Tühi kõik tondi kartus! Mis tont ikka meile meestele teeb!"
"Aga kui kallale kipub?" julgesivad mehed vastu rääkida.
Köster uuesti mehi trööstima: "Kes enne kuulnud, et tont päeva ajal kallale kippunud!"
Ise mõtles köster ometi: kui ta siiski kallale tuleb!
Köstri tee kiriku juurde viis tornist mööda.
Küll oleks võidud teist teed mööda minna, kuid teine tee tegi suure kõveruse. Oleks köster üksi olnud, oleks igapidi kõverat teed kirikusse läinud. Nüüd oli palju mehi, naisi kaasas. Neile ei tohtinud köster näidata, et temasugune mees tonti kardab. Ei aidanud siis muud kui tornist mööda kiriku juurde minna.
Läksivad. Köster ees, koguduse liikmed suures hulgas järele.
Hirmuga vaatas igaüks torni peale. Et köster pealtnäha julgelt ees käis, ei tahtnud keegi kirikuline maha jääda.
Jõudsivad torni juurde. Torn vaatas nagu kurvalt köstri ja rahva peale. Ei vaene võinud täna kuulutada, et pühapäev kätte jõudnud. Kell oleks hea meelega rahvale kutse kätte annud pühapäeva pühitseda, aga ükski käsi ei tulnud kella liigutama. Vagusalt seisis vaenekene tornis.
Köstrilegi nähti torni kurvastus nagu südamesse tungivat. Köster tõstis silmad üles kellaluugi poole ja mõtles tondi lugu.
Korraga avas ennast üleval torniluuk.
Köster kahvatas kartuse pärast. Jalg ei kannud enam edasi. Köstri seisatust märkasivad kohe kaasasolijad. Hakkasivad ka üles vahtima.
Õige, luuk tornis avatud, ehk küll kellamees köstri juurde jäi. Luuk üleval lahti, aga selle asemel torni uks kinni. Torni ukse oli kellamees eile hirmuga lahti jätnud.
Korraga pistab kole karune, suur sarviline pea ennast ülevalt kellaluugist välja. Hääl kuulub selgesti : "Äääää!"
Kole sarviline pea ja hirmus hääl viskas nagu keeva vett kõigile torni all olijatele kaela. Kes iganes jaksas, jalgadele tuld andis. Köster koju poole, kes köstri järele, kes mujale! Nagu lambakari sedamaid kõik laiali. Köster kaotas hirmuga raamatuid käest või laskis neid langeda. Ei olnud aega neid üles võtta. Edasi tondist eemale!
Mitmed inimesed tulivad alles kaugemalt. Teisi jooksvat nähes pistsivad nemadki punuma. Ei edasi, vaid tagasi. Kes teab, kas nad tondi lugu juba tundsivad ja tondi eest põgenesivad või hakkas ainult teiste põgenemise tõbi nende külge. Igapidi põgenesivad nemadki.
Ähkides ja puhkudes jõudis köster koju. Jõi kohe kapast mitu korda külma vett.
Emand hirmuga küsima: "Meheke, mis viga? Mis viga?"
Köster lõi käega ja vastas lühedalt: "Mis sa enam küsid! Eks tea, tont, tont!"
Pea jõudsivad köstrile mitmed järele, kes üheskoos kirikusse läinud. Kõik kohkunud, kahvatanud.
Mis nüüd heaks nõuuks?
Köster istus pingi peale, pühkis hirmuhigi otsalt. "Täna minust küll kirikusse minejat ei saa!"
"Meist ka mitte!" vastasivad mehed kohkunud moega.
"Kuhu lähed, kui elus tont ees!"
"Ja te ei tahtnud tonti uskuda," sõnus üks mees julgelt vahele. "Arvasite: kes enne tonti päeva ajal näinud!"
Köster tegi, nagu ei kuulekski ta mehe sõnumist. Pühkis uuesti pead ja õhkas.
"Kole loom! Pistab pea luugist välja ja vahib meie peale, just nagu tahaks elusalt meid ära neelda. Kellamees kõneles eile õhtu küll, aga ei ma uskunud, et koll nii kole pidi olema. Nüüd nägin ise!"
Kokkutulnud inimestel jooksis uuesti külm värin üle keha. Näis, nagu näeksivad nad praegu alles tonti.
"Päris sikusarved olivad teisel peas!" julges üks tähendada.
"Ei üsna härjasarved!" arvas teine.
"Minu meelest päris põdrasarved!" sõnus kolmas.
"Ise karune kui karu!" viskas neljas sõna sekka.
"Hääl enesel nagu sikul!" tähendas köster vahele.
"Ei, nagu karjapoisi luigel!"
"Mina mõtlen, just kui Kergu kantril!"
"Oli, mis oli, aga lõikas luust, lihast läbi, just nagu viimsepäeva pasun!"
Köster kuulas mõttes pealt, mis teised arvasivad. Kui igaüks oma arvamist küllalt ju avaldanud, tõstis köster uuesti häält.
"Kas teate, vennad, see tont on meile nuhtluseks peale andud, et te nii kangekaelsed ja sõnakuulmata olete. Kui rahvas meelt parandab, küll siis tont kaob!"
Selle tarkuse vastu ei julenud keegi rääkida. Vist pidas igaüks köstri tarkust õigeks. Või puudus julgus? Ei mina tea.
Kirikusse tulijad hakkasivad ilma kirikus käimata kodu poole minema. Kirikusse ei tohtinud keegi sel pühapäeval minna. Paari meest palus köster enesele õhtuni seltsiks jääda, ehk küll enesel pere kodu oli.
Järgmisel öösel ei saanud köster und sugugi silma. Ikka seisis tont silma ees. Kui silmad köstril kinni vajusivad, ähvardas tont köstrit neelda. Silmi avades nägi köster ometi ainult pimedust enese ümber. Oli rõõmus, kui viimaks homiku kätte jõudis. Rõõmus sellegi pärast, et tont öösel kallale ei tulnud.
Köster läks õue vaatama. Kõik korral. Ei tondi jälgi kusagil näha. Öö kahjuta mööda läinud.
Korraga, mis see oli? Just nagu kella hääl. Köster jäi kuulama. Kella hääl jah! Mis kellamehel nüüd meelde tulnud? Eile ei läinud mingi hinna eest kella helistama ja täna, esmaspäeval, helistab. Mis see tähendas? Päris selgesti kuuldi kella häält.
Puud takistasivad nägemast torni, kust kella hääl tuli. Köster sammus tüki maad edasi, kust torn selgesti silma paistis. Jäi seisma, hakkas vaatama.
Torni luuk avatud nagu eile, kella lüüakse. Korraga näeb: karune pea luugil jälle näha, just nagu eile. Ei nüüd köstril enam aega vaadata. Jalgadele tuld, koju!
Ei pruukinud enam kahkleda : tont tornis, helistab kella. Vaata sarvilist: Pühapäev, kui tarvis kella helistada, ei helista; esmaspäev, kui ei ole tarvis, helistab!
Vaevalt oli köster koju jõudnud, kui ju kellamees Mikk lõõtsutades köstri juurde jooksis.
"Köstri-papa, kes tornis kella helistab? Ega täna pühapäev ole? Esmaspäev on!"
"Mine, vaata ise, kes helistab!" kostis köster hirmuhigi otsaesiselt pühkides kellamehele.
"Kas köster kedagi käskinud helistada?"
"Ei, ei!" hüüdis köster kärsitult vastu. Pingile istudes lisas juurde: "Ega tondid veel minu käsu all seisa!"
"Kas siis tont helistab?"
"Mine vaata, küll näed!"
"Ei lähe! Ei lähe miski hinna eest! Pange kas teine mees kellamehe ametisse, aga vaatama ma ometi ei lähe!"
Küll vaikis pea kella helisemine, aga helistamine oli kellamehe nii ära kohutanud, et ta sel päeval köstri juurest koju minna ei julenud. Köstrigi kohta oli uus tondi nägemine nii mõjunud, et köstri käes mingi töö ei edenenud. Ikka seisis kole tont silma ees.
Mitu päeva läks mööda. Tondist ei kuuldud ega nähtud enam midagi. Tõtt tunnistada, ükski inimene ei julenud enam torni ligidale minna. Just nagu oleks tornis vaenlaste vägi varjul, nii hoidis ennast igaüks tornist eemale. Ei imet siis, et tont enam kellelegi silma ei puutunud. Kella helistamist ei kuuldud enam.
Juba hakkasivad köster ja mitmed muud uskuma, et tondid tornist kadunud. Laupäeva homikul tornis kell uuesti helisemas. Need helinad ajasivad uued võrukid torni ümberkaudu igaleühele peale.
Kellamees Mikk kinnitas vandega, et ta miski hinna eest enam tondi-torni ei lähe. Ja köster arvas, et ei tohi sundida Mikku elu ohverdama. Parem kellalöömine jätta kui Mikust ilma jääda.
Köstri oma süda värises niisama hirmu pärast. Mis pidi köstrist enesest saama? Pühapäev jõudis kätte. Kuidas pidi köster pühapäeval asju talitama?
Paar meest tulivad köstri juurde. Nendega seltsis tahtis köster kirikusse minna. Aga ei enam otse teed tornist mööda. Et tont tornis, ei võinud keegi imeks panna, kui koledast tornist kaugelt mööda mindi.
Köster kutsus mehi kirikusse kaasa. Ei mehed taha minna. Ütlevad endid asja pärast köstri jutule tulnud olevat. Köster ei anna järele. Viimaks lähevad mehed köstriga kaasa kiriku poole.
Ilm ilus, aga kiriku juures kõigest 3-4 kirikulist.
Köster vaatab torni poole. Näeb: korraga avatakse luuk. Mingisugune karune nägu tuleb jälle nähtavale. Inimesed ees putkama, köster järel.
Üks julge mees oli torni ligidale läinud. See tuli nüüd õieti tuhatnelja torni poolt jookstes. Lippas köstrile järele.
Kodu ukse ees seisis köster juba, kui torni juurest tulija köstri kätte sai.
"Mis sa jooksed?" küsis köster, just nagu ei teaks ta ise ja poleks isegi lipanud.
"Oh kui hirmus! Olen julge mees, ei uskunud tonti. Nüüd nägin oma silmaga!"
"Mis sa siis nägid?"
"Mis ma nägin? Nägin koleda, karuse, sarvilise tondi. Vahtis luugist alla mu peale ja karjus ise: "Pergu! Pergu! Pergu!""
Viimane jutt ajas köstrilegi uuesti hirmuvärinad peale. Hea nõu oli kallis. Tont hakkas ikka enam ja enam võimust võtma. Keegi ei tohtinud enam kirikusse tulla. Nüüd lubas tont veel "pergut". Mis pidi viimaks välja tulema! Kui tont veel torni jääks, ei oleks lugu nii paha olnud. Jutud olivad aga juba väljas, nagu oleks ümberkaudu öösiti sarvilist tonti nähtud. Mitmes kohas kaebati ühe ja teisi söögikraami kadumist. Kellegil kadunud koguni härjanahk ära. Kuhu see mujale võis jääda kui et tont ära sõi! arvasivad need, kes naha puudu leidsivad olevat. Lugu läks tõesti liiale.
Köster käis mööda tuba edasi, tagasi ja mõtles. Käis ja mõtles.
"Abi pean otsima! Lugu enam nii ei lähe. Mida varem abi tuleb, seda parem!"
Köster läks välja, tõi koplist hobuse, istus selga, sõitis tuhat nelja abi otsima.
Sõites vaatas ise tihti tagasi, kas ehk tont järele ei tule.
Õnneks ei olnud tondist varjugi näha, ei kõppu ega kõbinat kuulda.
Ratsaliste salk kihutab Tallinnast teed mööda Rapla poole. Salga ees ratsutavad kaks toredat meest ohvitseri riides. Teised ratsamehed vähe nende taga, nähakse lihtsõjamehed olevat.
Juba hakkab Rapla paistma. Salga peamees laseb hobuse käima hakata, teised hobusemehed teevad sedasama.
Salga peamees palub seltsimehe oma kõrvale tulla ja hakkab sellega juttu ajama.
"Juba Rapla paistab," ütleb ohvitser seltsimehele. "Pea oleme tontide pesas!"
"Niisugust sõjasõitu pole mul enne ees olnud, et tontide vastu oleksin sõtta sõitnud!"
"Minul ka mitte. Oleksin ennem poolakate või saarlaste vastu välja läinud kui tontide vastu! Aga mis teha: kuberneri käsk. Kuberner Horn ei salli vasturääkimist!"
"Kas kuberner ise oma suuga teile selle käsu andis, armas Lejonhufvud?"
"Ise oma suuga. Kõneles, et piiskopp ta jutul käinud ja teda palunud Raplas korda jalale seada!"
"Mis see lugu siis piiskopisse puutub?"
"Miks mitte? Piiskopp kaebanud, et keegi enam kirikus ei saada käia. Ka mujalt olla kubernerile kaebatud, et Rapla rahvas alalises hirmus elada. Kui keegi torni ligidale tulla, hirmutada tondid koleda häälega tagasi ja lubada "pergu" viia. Peale selle kaduda rahval üht ja teist. Rahvas arvata kindlasti, et tondid neil öösiti toiduvarandust ja muud varandust vaatamas käia!"
Noorem ohvitser kuulas suure tähelepanemisega peamehe Lejonhufvudi seletust. Lugu huvitas teda ju, sest et ta ise tontide vasta sõtta pidi minema. Ei just sõtta, vaid kuberneri käsu peale tontisid hävitama.
"Kui Raplas tontisid näha, siis peab Rapla rahvas ka teadma, mis moodi tondid välja näevad?"
"Küll nad teavad! Vahel olla põdra moodi, vahel härja moodi. Tornis pesitada tondid. Vahel tulla neile tuju peale: nad helistada kellagi. Koguni taludes on viimasel ajal sarvilisi tontisid nähtud. Alati on taludest niisugusel korral midagi kadunud!"
"Tahaksin hea meelega niisugust tonti näha!"
"Küll näed pea, kui neid ülepea olemas. Oleme ju varsti Raplas!"
"Hull oleks, kui lugu tõsi oleks. Meie kodumaal Rootsis pole keegi tontisid näinud. Küll räägitakse sealgi tontidest, aga räägitakse alati, et vanasti tontisid olnud. Ei ole iialgi kuulnud, et Rootsis meie päivil keegi tontidega tutvust teinud!"
"Teine maa, teised viisid. Teine maa, teised vaimud. Ju ikka tontisid olemas, sest ega kuberner meid muidu poleks Raplasse saatnud!"
"Mis moodi hakkame aga neid kollisid kaotama, armas Lejonhufvud?"
Päälik jäi mõtlema. Hobune sammus edasi, ilma et Lejonhufvud kohe oleks vastanud.
"Ses tükis lõpeb minugi tarkus esiotsa otsa!" vastas selle peale päälik. "Ma mõtlen, me peame kõige esmalt hoolega uurima, kuidas lugu tontidega ja siis alles võime neid hävitama hakata!"
"Aga meil pole suurtükki sugugi kaasas!" ütles noorem ohvitser pilgates.
Lejonhufvud naeratas.
"Ma mõtlen, et vähemaltki nendega valmis saame! Kui me muidu neid ei jaksa hävitada, siis anname neile hõbevalget. Olen kuulnud, et hõbevalge kõik tondid ja kurjad vaimud kaotab! Kaotab hõbevalge mujal, peab ta ka Raplas kaotama!"
Seda viisi juttu ajades oli Rootsi ratsameeste salk juba Raplasse välja jõudnud. Päälik käskis mehed kiriku ligidale puhkama ja sööma jääda. Ise läks seltsimehega enesele ka sööki otsima.
Käisivad esmalt õpetaja juures, aga ei leidnud sealt kedagi eest. Õpetaja juurest pöörsivad ohvitserid sammud köstri juurde. Köstri leidsivad kottu. Palusivad kõige pealt süüa. Köstri emand ruttas lauale kandma, mis kodu juhtus olema. Tõi piima, leiva, keetis rutuga paar muna.
Seni katsus köster Rootsi võõrastega juttu vesta.
"Kuhu saksad sõidavad?" päris ta uudishimulikult.
"Eks ikka Raplasse!''
"Eks saksad Raplas ju ole! Mis saksad Raplas tegema hakkavad?"
"Eks ikka tontisid tapma!"
"Või tontisid tapma!" hüüdis köster rõõmuga. "No vaat see on hea. Enam kui kuu aega oleme ju tontide kimbus. Kollid ei lase meid enam kirikusse ega kiriku ligi. Igal pool ees. Kui neil meelde tuleb, helistavad kella ja vahivad tornist välja. Kole näha! Käivad vahel koguni taludeski saaki saamas. Kui inimesed nende tulekut märkavad, putkavad nad tuhat nelja eest. See meile suureks rõõmuks, et tontisid olete tulnud tapma. Nüüd lubage küsida, kuidas neid tahate tappa!"
Päälik pidi kimpu jääma. Mis köstrile niisuguse küsimise peale vastata? Käis mõttes mööda tuba edasi, tagasi.
"Kuidas neid tapma hakata, selle kohta peame veel nõuu pidama. Enne tarvis tontide iseloomuga paremini tuttavaks saada!"
"Väga õige! Te peate oma silmaga nägema, mis tempusid need tondid siin teevad!"
"Muidugi tahan seda enne vaadata! Täna ei maksa meil midagi enam ette võtta. Kas ei võiks köster nii hea olla ja meid oma juurde korteri võtta?"
Mis tohtis köster niisuguse palve vastu rääkida? Raskust tegi küll võõraste vastuvõtmine, aga selle eest võis köster teisest tükist mureta elada. Ei pruukinud enam tontisid karta. Ega tondid sinna tohtinud tulla, kus nende tapjad neid varitsesivad.
Köster lubas ülemaid hea meelega enese juurde korterisse võtta, kui ülemad ta halva korteriga lepivad. Lubas peale selle kõik teha, et ülemate elu võimalikult lõbus oleks. Arvas seal juures pühaks kohuseks oma jutuga ülemate aega viita. Kõneles neile mõnesuguseid tondi lugusid, mis Raplas sündinud ja ka neid, mis mujal sündinud. Ülematele oleks köstri lobisemine ehk läilaks läinud, aga et köstri jutt tontide kohta käis ja ülemad just tontide pärast Raplas viibisivad, kuulasivad nad köstri lugusid tähele pannes.
Ratsamehed pidivad välja puude alla öömajale ja korterisse jääma. Jaanipäevase sooja ajaga võisivad nad õues üsna hästi toime saada. Ratsamehed vaatasivad omalt kohalt torni ja lasksivad enestelegi tondi lugusid jutustada.
Nagu kulutuli lagunes Rapla ümberkaudu jutt laiali, et Rootsi vägi Tallinnast tulnud Raplasse tontisid kaotama. Uudishimulikult tulivad ümberkaudsed talurahvas tontide tapjaid vaatama. Tontide tapjate ligiolemist teades kadus tulijatel hirm tontide eest. Need uudishimulised jutustasivad nüüd Tallinnast tulnud ratsameestele mõnesuguseid tondi lugusid. Küsisivad ka, kuidas võõrad tontisid tapma hakkavad, kuid selle peale ei teadnud ratsamehed neile midagi vastata.
Igapidi ei mõtelnud esimesel päeval keegi tontidele tüli tegema minna. Esimisel päeval tahtsivad ülemad kui alamad teekäigu väsimust puhata. Olivad nad ju Tallinnast üle pea, kaela Raplasse ratsutanud.
Alles teisel päeval läksivad ülemad tontisid torni vaatama. Köster teejuhiks kaasas. See kord ei kartnud köster enam torni ligidale minna. Oiivad ju tontide tapjad ligi.
Ülemad võtsivad kõik ratsamehed kaasa ja läksivad nendega seltsis torni juurde. Vaatasivad esmalt torni igast küljest. Köster seletas neile seal juures, missugusest luugist tont pea välja pistnud ja missuguse luugi tont muidu avanud.
Kui torni väljastpoolt küllalt oli tunnistatud, arvas päälik heaks torni seest poolt vaadata. Palus köstrit seest pooltki torni näidata. Nüüd ometi oli köstri lahkus korraga otsas.
"Mingi hinna eest ei lähe ma torni! Kes teab, kust küljest tont võib kaela karata ja ära kägistada. Mingu torni, kes tahavad, mina mitte!"
Köster ei seisnud ju Tallinna meeste käsu all ega võinud keegi teda sellepärast sundida. Ülemategi julgust olivad köstri hirmsad tondi jutustused vähendanud. Ei võinud paremat alamatest ütelda. Need olivad peaaegu päeva otsa puhanud ja selle aja sees inimestelt üht ja teist tontide kohta kuulnud. Iga kuuldud tondi lugu tegi mehi kartlikumateks. Oleks neid Raplasse jõudmise järele kohe torni saadetud, oleksivad nad torni kartmata läbi otsinud. Nüüd aga oli neil pool julgust juba metsa jooksnud.
Kui köster torni ei tahtnud meestele tutvustada, käskis päälik mehi üksi torni minna. Küll värises meestel süda sees, aga mis parata. Käsku pidi kuuldama ja täidetama, nii palju kui hädasti tarvis. Ega tont ju hulgal ikka võinud suuremat viga teha.
Sõjamehed avasivad ukse, astusivad torni. Vaatasivad all ümber. Ei näha midagi.
Korraga üks hüüdma: "Mehed, vaadake sinna!" Näitas ise käega üles trepi otsa ja kargas uksest välja õue.
Teised vaatasivad. Oh sa heldene aeg! Seal tõllutas ju päris tont ise. Või koguni vanapagan. Siku sarved, siku nägu, inimese riided seljas. Kole! Ajas külmavärinad sõjameestele peale. Igaüks katsus, et uksest välja sai. Mida varem, seda parem.
"Mis on? Mis on?" hüüdis ülem. "Kas tonti nägite?"
"Nägime!"
"Missugune ta on?"
"Siku pea otsas, inimese riided seljas. Nii seisis trepi otsas, hirvitas meile vastu! See polegi ehk tont, vaid päris kurivaim ise!"
Päälikulegi ajas hirmu peale. Ei tohtinud meestele hirmu ometi näidata. Katsus hästi julge olla.
"Mehed, lähme vaatame! Ma tulen kaasa!"
Mehed vastu vaidlema: "Lubage sõjariistu kaasa võtta. Ei muidu või tondi ette minna!"
Selle palve vastu ei võinud päälik midagi rääkida. "Võtke!"
Igamees ruttas tulenuia peosse võtma. Niisama tegivad ülemadki.
Nüüd sammusivad ülemad alamatega uuesti torni ukse ette. Seal seisatasivad ülemad ja pidasivad nagu nõuu, kas sisse minna või mitte.
"Edasi!" käskis ometi silmapilgu pärast päälik ja astus meestega seltsis torni uksest sisse. Igalühel püss peos, laskmiseks juba valmis.
Meeste hulk varjas torni väikese ukse, nii et palju valgust sisse ei paistnud. Ülemad vaatasivad, vaatasivad, ei näinud midagi.
"Tont! Tont!"
Mehed ise hirmul.
"Kus tont on?" küsis päälik meestelt.
"Seal üleval!" vastas üks ja näitas käega trepi otsa.
Ülemad vaatasivad mõlemad üles. Läbi hämara nägivad nad nüüd tõesti seal siku peaga tondi. Vahtis alla nende otsa ega liigutanud ennast sugugi.
"Poisid, tuld tondile!" käskis ülem ja astus ise seltsimehega torni alt välja.
Mitukümmend püssi paukusivad korraga. Paks sinine suits kattis torni alust. Laskjad kargasivad teineteise järele torni alt välja. Paks püssirohu suits ajas neid läkastama.
"Nüüd tont tapetud!" ütles päälik õues köstrile, kes kartes kaugemal seisis.
"Ei usu, ei usu!" hädaldas köster vasta. "Ei usu, et lihtne püssikuul kurja kolli elu võtaks. Küll näete, tont elab alles edasi!"
"Sai teine nii palju paukusid, küll need mõjusivad!"
Mehed ootasivad tüki aega väljas, kuni suits tornist täiesti kadus. Siis läksivad torni uksest uuesti sisse tonti vaatama.
Vaatavad üles, näevad: Tont trepi otsas endisel paigal liikumata alles, vahib alla meeste peale nagu enne. Mõne meelest näib, nagu hirvitaks tont küsida tahtes: Kus teie kuulid? Mis nad mulle tegivad?
Kartlikult ruttasivad mehed tornist õue välja.
Ülem kohe küsima: "Noh, kuidas lugu? Kas tont tapetud?"
Vanem sõjamees vasta: "Ei ole. Seisab endisel kohal liikumata paigal. Vahib hirvitades meie peale alla!"
Päälik pahandas. Sülitas: "Tont võtku tonti!"
Ülem käskis mehi hobusid vaatama minna, ise sammus köstri maja poole. Kartlikumalt kui tulles astus köster ülematele tagant järele.
Päälik hakkas toas nukralt edasi, tagasi käima. Miks ei pidanudki nukker olema, kui ei teadnud, kuidas tontidest jagu saada. Kuberner saatis teda tontisid kaotama, aga ta ei saanud tontidest jagu. Nooremgi ohvitser ei teadnud mingisugust nõuu anda.
Köster vaatas tüki aega pääliku tuska pealt. Võttis siis südame rindu, läks pääliku juurde ja ütles: "Kas tohiksin head nõuu anda?"
Päälik jäi köstri ette seisma ja küsis pool pilgates: "Mis hea nõu see siis on?"
"Kuidas tontidest jagu saada!"
Neid sõnu kuuldes läks pääliku nägu lahkemaks, meel mõnusamaks. Ehk teadis köster tõesti head abinõuu. Võis ju ta õpetust kuulata.
"Miks ei ole sa ise juba tontisid põgenema ajanud, kui tead, kuidas neist jagu saada?" küsis päälik uuesti pool pilgates.
Köster ei jäänud vastust võlgu. "Sellepärast, et me ei julenud nii tontide ligi minna kui tarvis. Te sõjamehed võite tontidele ligemale minna, teie kallale tondid nii hõlpsalt ei tule. Te võite tondid küll minema kihutada!"
"Kõnele siis, kuidas neid kihutada?"
Köster köhatas: "Vaadake, kuidas meie pool vana rahvas teinud, kui mõni kuri vaim kiusama tuli. Vana rahvas võttis kõige pealt kadaka marju. Kadaka marjad on sest tükist tähtsad, et neil rist peal. Risti aga kardavad kõik kurjad vaimud, küll vist tontki. Kadaka marjadega või õigem kadakatega, kel marjad küljes, suitsetatakse seda kohta, kus kurjad vaimud aset võtnud. Niisuguse suitsetamise järele kaovad alati kurjad vaimud. Ma mõtlen, kui sõjamehed kadakatega torni suitsetaksivad, kaoksivad tondid tornist!"
Päälik jäi mõtlema. Et muud abinõuu ei teadnud, võttis ta nõuuks köstri õpetuse järele teha.
Pääliku abiline läks kohe sõjameeste juurde, saatis mitu meest metsa kadakaid otsima. Mehed pidivad ometi vaatama, et niisuguseid kadakaid kaasa tõivad, kel marjad küljes.
Õhtuks toodi mõnda seljatäit kadakaid torni juurde kokku.
Teisel homikul algas tontide väljasuitsetamine.
"Tule appi nüüd õpetama, köster, kuidas me tontidele kõige paremini suitsu võime teha!" käskis päälik.
Köster pidi kaasa minema. Torni ukseni läks ta küll, aga torni uksest ei ta tohtinud siiski sisse minna. Ta jäi õue ja andis õuest käskusid.
Köstri käsu pääle koristasivad mehed torni aluse keskkohalt kõigest tühjaks ja kandsivad sinna mitu vihku kadakaid hunikusse.
Selle peale panivad mehed kadakatele tule külge. Sedaviisi algas tontide suitsetamine või õigemini väljaajamine. Toored kadakad ei tahtnud ega tahtnud põleda. Uuesti ja uuesti katsusivad mehed neid süüdata. Teised mehed seisivad püssidega kõrval, et tarvikorral seltsilisi tondi kallaletungimise eest kaitsta.
Päälikule läks suitsetamine igavaks. Sammus seltsilisega köstri juurde, jättis mehed suitsetama. Vaevalt kadus päälik meeste silmist, kui mehed ju tornist välja lippasivad. Las' kadakad üksi suitseda!
Kustumise järele käisivad mehed korra veel uuesti süütamas, kui ülemat jälle nägivad ilmuvat. Ülema äraminekuga lõppes suitsetamine.
Õhtul päälik köstriga aru pidama, kas tondid kadunud. Köster uskus kindlasti, et tondid nüüd põgenenud. Päälik kahtles natuke.
Järgmine päev pidi aru andma, kel õigus: päälikul või köstril.
Järgmisel päeval läksivad ülemad köstriga seltsis aegsasti torni juurde. Torni juurde jõudes saatis päälik mehed torni vaatama, kas tont kadunud.
Kümmekond mehi läks vaatama. Paari silmapilgu pärast kargasivad püssideta torni läinud mehed uksest välja õue.
Õues päälik vasta. "Noh mehed?"
"Tont hirvitab endise koha peal meile vasta! Kadaka suits pole teisele midagi viga teinud!"
Pääliku kulm tõmmas ennast kortsu. Kuidas tontidest lahti saada? Võimata oli Tallinna tagasi minna ja kuulutada, et tondid temast tugevamad!
Päälikul tuli korraga uus nõu meelde.
Päälik meestele ütlema: "Viis kuldtükki kingin sellele või neile, kes üles lähevad ja tondi minema kihutavad!"
Mehed ometi kohe vasta paluma: "Oleks seal kümme vaenlast, läheksime hea meelega. Nüüd aga tondid üleval. Võib olla, mitu kümmend koguni. Mis me võime vaimudele teha! Tontide juurde me minna ei tohi!"
Päälik kimbus. Mis teha? Sundida mehi ei võinud. Oleks sundinud, oleks pidanud ise eel minema. Kuid eelminemiseks puudus päälikul enesel julgus. Sest siis see häda!
Et meeste ees auu päästa, käskis päälik edasi suitsetada. Vist olla mehed liig vähe suitsetanud ja selllepärast ei olla tondid ära põgenenud. Selle käsu andmise järele sammus päälik seltsilisega seltsis nukral meelel jälle köstri juurde tagasi.
"Näed nüüd!" ütles päälik võidurõõmul köstrile. "Ei karda tondid suitsetamist sugugi!"
Köstril ometi hea vabandus käe pärast.
"Liig vähe veel suitsetatud. Suitsetatakse rohkem, küll siis kaovad!"
"Ehk saame näha!"
Päälik hakkas tusaselt mööda tuba käima.
Suureks meelelahutuseks oli päälikule, kui tüki aja pärast köstri juurde üks saks ilmus. See oli kuulda saanud, et ohvitserid köstri juures olla ja tuli neid üles otsima. Tuli nimelt kuulutama, et mõisamehed Pärnust jälle Läänemaale ilmunud. Merjamaal teinud nad juba oma hävitavat tööd ja tulla nüüd Rapla poole saaki saama.
See teade oli vesi pääliku veskile.
"Kui palju mõisamehi on Merjamaa pool?" küsis päälik kohe vaimustusega.
"Paarkümmend meest! Me ei saa aga nii suure salga vasta hakata!"
"Ei saa te, saan mina! Võtan tükki 40 meest kaasa, lähen mõisamehi kinni püüdma. Teised võivad siia jääda tontisid suitsetama."
Noorem ohvitser küsima. "Aga kuhu lähen mina?"
"Tulete minuga kaasa! Sõjamehed oskavad üksigi tontisid valvada!"
Võõras saks oli väga rõõmus, et Tallinna mehed Pärnust tulnud mõisameeste vastu välja tahtsivad tulla. Ei osanud ju mõisamehed nalja: võtsivad, mis näppu puutus. Viisivad peale selle veel oma endisid sõpru vangi. Niisuguste meeste vastu tarvitati hädasti abi.
"Kui pea võite aga mõisameeste vasta välja minna?"
"Täna veel! Sedamaid! Ma lähen kohe, annan käsu, et mehed endid valmis panevad!"
Ütles ja läks. Kutsus meest 40 enese juurde ja käskis endid sõjasõidu vasta valmis panna. Mõisamehed püüda saaki; neid mehi tulla õpetada. Mahajääjaid sõjamehi käskis ülem torni hoolega edasi suitsetada ja ülepea selle eest hoolt kanda, et tondid seni kadunud on kui mõisameeste vasta sõitvad mehed sõjateelt tagasi tulevad.
Suurem jagu mehi lahkus kohe suitsetamiselt. Hakkas ennast sõjasõidu vasta valmistama. Meest 10 jäi torni juurde tontidele suitsu tegema.
Kuidas mehed ka suitsetasivad, tont trepi otsast ei lahkunud.
Mõni tund hiljem sõitsivad ülemad umbes 40 mehega Merjamaa teed mööda edasi mõisamehi kas vasta võtma või kinni püüdma. Tontide suitsetajad oleksivad palju ennem mõisamehi sugema läinud. Aga ei võinud parata. Ülemus määras teisiti. Ülemuse sõna pidi kuulama.
Kadakad lõppesivad kange suitsetamisega otsa. Tarvis oli uusi kadakaid muretseda.
Muist mehi läks metsa kadakaid tooma. Tooreid kadakaid otsides leidsivad mehed korraga maha raiutud kadaka huniku. Kadakatel ilusad marjad küljes. Küll olivad kadakad kuivanud, aga mis mehed sest hoolisivad. Siit sai ju ilma vaevata suitsetamise ainet.
Mehed sasisivad kadakavihud selga, kõmpisivad nendega torni poole tagasi.
Vaheajal oli meeste kapral köstri juurde läinud kuulama, kas köster ehk mõnda paremat nõuu ei tea tontide kaotamiseks.
Köster kohe küsima: "Kas olete juba tontidele hõbekuulidega tuld annud?"
"Ei veel!"
"Noh, siis andke tontidele hõbevalget! Ehk veel parem: hõbevalget ja suitsu korraga. Kui kaks niisugust head abinõuu käsile võetakse, siis peab asi vist mõjuma!"
Kapral tänas hea nõuu eest. Tegi minekut, jäi aga uksele veel mõttes seisma.
"Mis veel südamel?"
"Ehk oleks köster nii hea ja tuleks kaasa meid õpetama. Siis ehk õnnestaks asi paremini!"
Köster ometi lõi käega.
"Ei ole aega, ei ole aega! Katsuge üksi valmis saada!"
Köster mõtles ise ometi: Aega oleks, aga mispärast pean ennast tontide küüsi andma! Kes võib kurje kollisid uskuda! Saavad vihasiks, tulevad kallale. Kui 50 meest suitsetasivad, pruukisin kollisid vähem karta, aga nüüd, kus ainult mõni mees järele jäänud, võib lugu kardetavaks minna. Ei ma tontidele nägu näita. Katsugu sõjamehed, kuidas tontidega toime tulevad!
Küll palus kapral veel mitu korda, aga ei abi ühtigi. Köstril ikka lühikene vastus valmis: "Ei ole aega!"
Kapral pidi üksi teiste juurde minema.
Korjas kohe hõbedat kokku, hakkas hõbekuulisid valmistama. Hõbekuulid pidivad köstri sõnade järele tontide tossu võtma.
Saigi nii palju hõbedat kokku, et igaühe püssi väike hõbekuul jätkus. Kapral käskis mehi püssid sedamaid hõbekuulidega ära laadida ja kõik laskmiseks valmis panna.
Mehed tegivad nii.
Kapral ei lasknud ometi kohe tontidele hõbevalgega viirukit suitsetada, vaid ootas seni kuni kadakatoojad metsast tagasi tulivad. Siis pidi kahekordselt tontidele leili antama.
Tüki aja pärast jõudsivadki kadakatoojad tagasi.
Kadakad viidi jällegi kesket torni ja laoti hunikusse. Teised mehed võtsivad hõbekuulidega laetud püssid kätte ja läksivad nendega torni.
Alla trepi otsa jäivad mehed seisma, panivad püssid palge.
Tont hirvitas trepi otsast endist viisi alla meeste peale. Tahtis nagu ütelda: Laske, nii palju ku tahate, mina teid ometigi ei karda ega teie eest ära ei põgene.
"Kadakatele tuli otsa!" käskis kapral.
Kadakatele pandi tuli külge. Oh sa aeg, kuidas tuli nüüd laiali lagunes! Valju praginaga tõusis leek torni esimese lae poole ja suur suitsusammas keerles üles tondi poole. Ähvardas pea tont meeste silma eest peita.
Mõni silmapilk veel ja põmmutajad ei oleks enam tonti näinud.
"Nüüd on paras aeg!" hüüdis kapral. "Poisid, püssid palge! Tuld!"
Kaheksa põmmu põrutasivad korraga torni õhku, tontidele hõbevalget kaela külvates.
Kaheksa põmmu suits ja põlema süüdatud kadakate suits täitis tornialust täiesti.
Meestele kippus läkatamine kätte. Mehed katsusivad, kuidas teine teise järele ruttu torni alt välja õue värske õhu kätte pääsivad.
Silmapilguga oli tornialune meestest tühi. Torni jäivad veel tondid, kui nad ülepea niisuguse suitsu vastu suutsivad seista.
Õues vaatasivad mehed rõõmuga töö peale. Vaatasivad, kui ilusti torni luukidest suitsu välja tungis ja suur tuleleek uksest välja paistis. Nüüd saivad tondid tulise leili.
"Tondid kärvavad!" hüüdsivad mehed rõõmuga. "Ei nad nüüd enam pääse!"
Rõõmu pärast, et tondid nüüd kärvavad, hakkasivad mehed karutamme kasvatama. Ei pannud enam tähelegi, mis tornis sündis.
Korraga vaatab üks sõjamees torni poole. Hüüab kohkudes: "Tuli! Tuli lahti!"
Teised jätsivad hullamise järele, vaatasivad omaltki poolt torni. Leegid lõivad luukidest välja. Tulekahju! Torn tules!
Nagu sambad seisivad mehed esimesel silmapilgul. Nagu Loti naine vaatas kapral põleva torni peale. Mõne silmapilgu järele tuli ometi elu selle Loti naise sisse.
"Mehed! Kustutama!" karjus kohkunud kapral.
Aga mis sa palja käega kustutad! Pealegi põles torn ülevalt, kuhu ainult treppi mööda pääsis. Trepi üleval otsas hirvitas aga tont tulejatele vastu.
Kapral jooksis torni ümber edasi, tagasi. Mehed nõuta järele. Kõnelesivad küll kustutamisest, aga kustutajaid ei ilmunud kusagilt.
Seni võttis tuli tornis ikka enam võimust. Torni jala või alumise osa paar sülda oli kivist, ülemine osa puust. Ses puuses osas möllas tuli.
Paar meest panivad veel hõbedat püssidesse ja katsusivad, püssid käes, ukselt põlevasse torni vaadata, kas tont trepi otsalt ju põgenenud.
Vaatajad kargasivad suitsu pärast läkatades kohe jälle õue tagasi, hüüdes: "Tont põleb! Tont põleb!"
Kapral kohkunult küsima: "Mis te räägite? Tont põleb?"
"Tont põleb neh! Hirvitab endist viisi trepi pealt meile vastu, aga põleb ise lõhinal!"
Kapral mõtleb ja mõtleb. Mis see tähendab: tont põleb lõhinal. Kuidas võib tont põleda lõhinal? Muidu jääda vaimudest ainult sinist suitsu järele. Sinine suits võiks lõhinal põleda. Kuidas aga vaim? Arusaamata!
Torni tulekahju kutsus kõige ümberkaudse rahva kokku. Kaugelt vaatasivad kõik torni põlemist pealt. Tontide kartuse pärast ei tohtinud keegi ligidale minna. Kustutamisest polnud seda viisi juttugi.
Muude vaatajate seas seisis ka köster. Kurva meelega nägi ta toreda torni ahne tule roaks langevat, ilma et päästmiseks kätt, jalga oleks võinud liigutada. Võinud oleks küll, aga ei tohtinud. Kes seisis selle eest, et koledad tondid veel viimsel silmapilgul kallale ei tunginud?
Köstri arvamise järele ei olnud tuli sõjameeste käest, õigem nende suitsetamise ja põmmutamise läbi lahti pääsnud, vaid tondid torni põlema pannud. Kui tondid ju torni põlema panivad, mis võisivad nad siis veel inimestega teha! Parem karta kui kahetseda!
Ja köster jäi kaugelt tulekahju pealt vaatama.
Tõtt tunnistada, teiselt poolt tundis köster tulekahjust õieti rõõmugi. Rõõmu sellepärast, et nüüd tontide kodu ära põles. Kui enam torni ei olnud, pidivad nad sealt lahkuma. Köster võis jälle mureta elada.
Pea kadus ometi köstri rõõm. Kui kurjad kollid viimaks tornist kirikusse põgenesivad? Mis siis? Siis oli viimne lugu veel pahem kui esimene. Tornis ei pruukinud köster käia, kirikus pidi käima. Viimsel ajal ei käinud köster enam kirikuski, sest et inimesi kartuse pärast kirikusse ei tulnud. Kui aga tondid päriselt kirikus aset võtsivad, pidi kirik jäädavalt kinni jääma.
Need mõtted ei annud enam köstrile rahu. Ometi trööstis ta ennast sellega: kes teab, ehk ei tungigi tondid kirikusse, vaid on hoopis otsa saanud. Ehk mõjusivad hõbekuulid ja suitsetamine ometigi. Ehk kui tondid otsa ei saanud, ehk läksivad siis kusagile mujale elama.
Kõik niisugused mõtted keerlesivad köstri peas.
Korraga langes suure praginaga pealmine torn maha. Pealtvaatajad taganesivad kaugemale, ehk nad küll sugugi ligi ei seisnud.
Mõned vaatajad arvasivad torni langemise ajal näinud olevat, nagu oleks tuline vaim tornist kaugele taeva alla lennanud.
"Kui see tont oleks ometi olnud!" õhkas seda kuuldes köster. "Ehk veel parem: Kui ometi tondid hoopis otsa oleksivad leidnud! Aga kes neid võib uskuda: kurjategijatel visa hing!"
Torni puuosa põles täiesti ära. Ainult alumised müürid jäivad järele. Müüride vahel õõgus tuli veel paar päeva edasi.
Kurvalt läksivad inimesed tulekahjult koju. Otsas Rapla ilu, hävinud tore torn!
Homikul pärast Tallinna meeste Raplasse tulekut sammusivad kaks meest teed mööda Raplast Kehtna poole. Mehed kandsivad iseäralikka pampusid seljas. Pampudest paistsivad sarved välja.
"Peame vaatama, kust enestele sõiduloome saame! Mul pole enam sugugi lusti jalgsi kõmpida. Olen elus küllalt juba kõmpinud!"
"Õige, armas Tui-Jüri, peame katsuma pea Pärnusse pääseda! Tondielu ajab juba himu ära, ehk see küll esiotsa palju lõbu tegi!"
Tui-Jüri naeratas.
"Niisugust hullu nalja ei ole me eluski veel näinud kui siin Raplas! Ei me ole enne aga ka tondiks hakanud, Karla!"
Kotka-Karla naeratas vasta.
"Küll on talupojad ebausklikud! Näevad sarvilist härja või põdra pead tornis, usuvad kohe, et tont seal!"
"Mis sa talupoegadest räägid! Ega teisedki paremad pole! Vaata, Tallinnast tulivad sõjamehed koguni Raplasse tontisid püüdma. Ei julenud esiotsa midagi peale hakata. Sedaviisi pääsime õnnelikult kõigi tondi sarvedega tulema!"
"Tallinna mehed võivad kaua veel tontisid torni juures vahtida. Tegin neile parema tondi. Ega see tont nii hõlpsalt põgene nagu meie!"
"Tõesti, see oli mõnus mõte, et öösel siku naha muretsesid ja selle posti otsa püsti panid. See sai all pool veel riideid ümber. Seda viisi võivad raplased ja Tallinna mehed sikku sada aastat tondiks pidada. Julgust neil ikka ei ole vaatama minna, kudas lugu tõe poolest!"
"Julguse poolest on nad jänesed, seda nägime mitu korda. Nii pea kui härja ehk põdra pea torni luugist välja pistsime ja ise koledat häält juurde tegime, pistsivad inimesed alati plehku. Oleksime praegu alles tornis tontideks, kui Tallinna mehed ei oleks tontisid tõrjuma tulnud. Kuulsin meestelt oma kõrvaga, kuberner saatnud neid tontisid Raplast välja kihutama. Rapla mehed ise ei saada tontidega valmis!"
"Hea on, et tulivad. Nüüd leiame elus jälle vahetust. Tondimängimine hakkas juba igavaks minema. Tarvikorral tonti mängida on mõnus, aga vahetpidamata, tüütab ära. Tarvis vahel inimenegi olla."
Seda viisi juttu vestes olivad Tui-Jüri ja Kotka-Karla karjamaa juurde jõudnud, kus paar hobust rahulikult sõivad. Tui-Jüri seisatas ja hakkas hobusid silmitsema.
"Mis sa vaatad?"
"Vaatan, kas need ruunad meile ratsudeks ei kõlbaks! Mõtlen, nende seljas jõuame paremini edasi kui apostlite kahe ruunaga. Niisugune jalgsi käimine väsitab varsti ära!"
"Pealegi kui veel nahku sarvedega seljas kanda! Aga torni ei võinud me oma tondimundrit maha jätta. Me oleme selle kasulikku külgesid tornis hästi tundma õppinud. Väga võimalik, et meil edaspidigi teel tontide tegemist tarvis läheb. Sellepärast pidime tondimundri kaasa vedama!"
Ilma et enam pikemalt oleks hobuste kohta rääkinud, sammus Tui-Jüri hobuste juurde ja katsus teist kinni püüda. Ei püüdnudki veel kaua, kui ju hobuse kätte sai. Kotka-Karla kohe teist hobust tabama. Teine hobune andis kinnipüüdmisega rohkem tegemist. Viimaks läks Kotka-Karlal ometi korda hobust lakast kinni sasida.
Nüüd võtsivad mõlemad mehed seljas kantavad nahad seljast ära, panivad hobuste selga sadulaks. Nahaga ühes ka sarved. Seadsivad sarved hobuste turja peale. Enne kui hobuste selga kargasivad, sidusivad nahad taskust võetud nööridega otsapidi hobuste külge kinni.
Paraku puudusivad hobustel päitsed. Päitsete puudus ei keelanud mõisamehi ometi hobusid pruukimast. Mehed kargasivad hobuste selga ja püüdsivad hobuseid kätega õigele teele juhatada.
Kummagil ei tulnud meelde küsida, mis hobuste omanik hobuste äraviimise kohta lausub. Mehed tegivad nagu mõisamehed alati sel ajal: võtsivad, kust kätte saivad. Tarvitasivad võõrast vara seni kui neil tarvis läks.
Nii sõitsivad nad võõraste hobustega edasi. Karta pruukisivad vaevalt, et keegi neid kimbutama tuleb. Talupoeg kartis niisugusid mehi nagu Tui-Jüri ja Kotka-Karla.
Ratsutasivad tüki maad edasi. Tühi kõht hakkas ennast meestele meelde tuletama. Nägivad kaugelt maja. Sealt võis ehk toidupoolist saada.
"Mis sa mõtled, Karla, kas näitame sellelegi majarahvale tontisid?" küsis Tui-Jüri ennast seltsimehe poole pöördes.
"Näitame!"
Mõlemad ratsamehed kargasivad hobuste seljast maha, võtsivad üks härja naha, teine põdra naha sadulaks olemast ära ja panivad nahad sarvedega seltsis eneste ümber. Panivad nii, et sarved nende pea kohale seisma sattusivad.
Kui mehed seda viisi endid ennemuistsiks sõjameesteks olivad moondunud, kargasivad mõlemad jälle hobuste selga ja kihutasivad maja poole.
Majast juhtus sel silmapilgul naisterahvas välja tulema. See silmitses silmapilgu ratsamehi, kargas maja uksele ja hüüdis: "Koerakoonlased! Koerakoonlased tulevad!" Järgmisel silmapilgul jooksis kõigest jõuust maja taha metsa.
"Koerakoonlased!" kuuldi igaühe suust majast. Suur põgenemine algas.
Tui-Jüri katsus hobust panna sammu astuma, naeratas ise ja hüüdis seltsimehe poole: "Vaata, me oleme asjas jälle tüki edasi jõudnud. Siiamaale mängisime tondi osa, nüüd oleme koerakoonlasteks saanud!"
Seni jõudsivad maja õue. Viisivad hobused sedamaid kuuri alla, panivad sinna kinni. Astusivad siis tuppa vaatama. Ei hinge kusagil. Kõik koerakoonlaste hirmu pärast metsa jooksnud. Toas võtsivad mehed kohe karvased nahad ümbert ära.
Vaatasivad toas ümber: laual auras pudru, kalad kõrval. Nagu näha, oli talurahvas parajalt lõunat söönud, kui koerakoonlased neid metsa kohutasivad.
Ilma kutsumata istusivad mehed lauda ja sõivad, nii palju kui süda sundis. Mõnda aega ei olnud mehed enam sooja toitu saanud. Olgu siis, et vahel tornist välja tulles söömaajal kuhugile sisse minnes enestelegi lasksivad sooja toitu anda. Aga sarnasid õnnelikka juhtumisi tuli harva ette.
Nüüd maitsesivad mehed rooga mehe moodi. Et kedagi kodu ei olnud, pidasivad iseendid peremeesteks.
Pärast söömist hakkasivad mehed valjaid ja päitsid otsima. Leidsivadki rehealt ühed päitsed ja teised valjad. Võtsivad, panivad hobustele pähä. Tõivad toast nahad, seadsivad eneste alla sadulateks, sarved eneste ette, sarvedele riie peale, kargasivad hobuste selga, ratsutasivad edasi. Kõht täis, meel hea, süda rõõmus.
Käisivad tee ääres paaris kohas saaki otsimas, aga ei saanud midagi. Ööseks jäivad Keavasse. Sinna ei ilmunud nad koerakoonlastena, vaid liht teekäijatena. Seal võeti neid lahkesti vastu.
Keavas kõneldi esmalt Rapla tontidest ja Tallinnast tulnud tontide vastu võitlejatest. Tui-Jüri ja Kotka-Karla kuulasivad juttu nagu suurt imet pealt, iseenestes naerdes, kui nende karutükkidest nii palju jutustati.
Peale tondi lugude kuulsivad mehed aga Keavas veel uudist, mis neid iseäranis huvitas. Mõisamehed olla Pärnust Läänemaale tulnud saaki saama ja ilmuda vist Harjumaalegi. Juba jõudnud nad järjega Merjamaale. Igalpool väriseda rahvas hirmu ja kartuse pärast mõisameeste eest.
See sõnum muutis korraga meie meeste Pärnu mineku plaani. Selle asemel, et Lelle poole minna ja sealt Pärnusse nagu nad esiti arvanud, tegivad nad nüüd kohe otsuseks Pärnust tulnud mõisamehi Merjamaa poole üles otsima minna ja endid nendega ühendada. Ometigi ei lahkunud nad teisel homikul kohe Keavast, vaid jäivad veel sinna. Nad hakkasivad ümberkauduste kohtade kohta teateid koguma ja tahtsivad nende teadetega mõisameeste juurde minna. Üheskoos teistega võisivad nad siis saagisaamise teekonnale sõita. Teekond õnnestas ju seda hõlpsamalt, mida selgemad teated neil ümberkaudiste kohtade poolest olivad.
Kaua ei võinud nad siiski aega viita. Teised mõisamehed võisivad saagisaamise teekonnal liig kaugele tungida ja eneste kättesaamise meie meestele raskeks teha. Sellepärast pidivad Tui-Jüri ja Kotka-Karla ruttama.
Mehed istusivad jälle hooste selga, ratsutasivad edasi. Seekord Järvakandi poole. Järvakandist läbi tahtsivad nad Merjamaa poole minna teisi mõisamehi otsima.
Järvakandi praeguse kõrtsi juurde jõudes peatas Tui-Jüri korraga hobuse kinni ja ütles seltsimehele: "Eks sa mäleta Keava rahva jutust, et siin ligidal olevast karjamõisast saaki võiks saada. Mis sa arvad, kui oma käe peale kohe katsuksime saaki nõuda. Vaikne koht, saame hõlpsalt vist saagi kätte!"
"Üsna minu mõte!"
Ratsutasivad edasi, seisatasivad aga pea uuesti. Võtsivad sadulasse pandud nahad kõigi sarvedega, panivad eneste ümber ja istusivad siis jälle hobuste selga. Moondasivad endid seda viisi uuesti koerakoonlasteks.
Kihutasivad tuhat-nelja karjamõisa õue. Kes nägi, jalgadele tuld. Suur karjumine igal pool: "Koerakoonlased väljas! Koerakoonlased väljas!"
Vastupanemise peale ei mõtelnud ükski. Metsa ehk rukkisse lippas igaüks, kes ratsamehi nägi ehk neist kuulis.
Üks nägija ei lipanud ometi. See oli poiss, kes puude varjust nägi, kuidas kaks ratsameest enestele karused nahad sarvedega ümber võtsivad ja siis karjamõisa poole kihutasivad. Poisil oli nii palju aru peas, et lähedal sööva ratsahobuse selga kargas ja Järvakandi mõisa kihutas teadet viima, missugused mehed karjamõisa tulnud.
Õnneks juhtusivad Tallinna mehed just Järvakandi mõisas olema. Nad olivad kuulnud, nagu oleks mõisameeste salk Merjamaalt Järvakanti tulnud. Järvakanti tulles ei leidnud Rapla tontide tagakiusajad kedagi mõisameest eest. Ratsaliste salk jäi Järvakanti puhkama ja saatis ainult ühe mehe Merjamaa poole kuulama, kuhu Pärnust tulnud mõisamehed saanud.
Kui nüüd poiss ratsahobuse seljas Järvakanti kihutas, teadustades, missugused mehed karjamõisa tulnud ja kuidas kõik neid koerakoonlasteks pidades eest ära põgenenud, kargas Tallinna meeste ülem oma meestega hobuste selga ja kihutas koerakoonlasi tabama. Kes teab, kas päälikul muidu nii suurt julgust oleks olnud koerakoonlasi kimbutama minna, kui poiss ei oleks kõnelenud, kuidas ratsamehed endid koerakoonlasteks moondanud. See seletus näitas selgesti, et koerakoonlasteks peetud elukaid ainult kelmideks tuli arvata.
Nähes, et kõik inimesed metsa jooksnud, unustasivad Tui-Jüri ja Kotka-Karla kõige ettevaatamise. Viskasivad nahad eneste ümbert, hakkasivad saaki otsima. Tegivad just nagu oleksivad peremehed kodu.
Korraga avati uksed. Sisse tormas Tallinna päälik oma meestega. Küll kargasivad Tui-Jüri ja Kotka-Karla püsti, aga enne kui nad saivad sõjariistu kätte võtta, seoti mehed ju käsist, jalust kinni.
Päälik astus kinniseotud meeste ette. "Ütelge, kes te olete?"
"Mõisamehed!"
"Või mõisamehed! Siis tegivad minu mehed üsna õieti, et teid sidusivad. Teiesugused ei ole paremat teeninud!"
Sõjamehi nähes ilmus inimesi jälle karjamõisa. Nendega ühes hakkasivad Tallinna sõjamehed vaatama, mis Tui-Jüri ja Kotka-Karla teinud. Järelevaatajad leidsivad nahad ja sarved.
"Niisuguse sarvilise pea nägin just Rapla tornis!" arvas üks pealtvaataja.
Päälik hakkas seda kuuldes iseäralikku aimama. Võttis kohe hoolsa uurimise ette. Päris järele, mis tarvis mehed nahku pruukinud.
Kuidas mehed ka vasta seisivad, pidivad nad viimaks ometigi tunnistama, et nad Rapla tornis tontisid mänginud.
Nüüd algas tee Tallinna poole, tee tontidega ühes.
Tallinnas mõisteti Tui-Jüri ja Kotka-Karla üle varsti kohut: eluajaks vangi! Neid viidi linna müüri kõrva ehitatud sügavasse keldrisse, pandi ahelatega seina külge ja müüriti uks siis kinni. Keskkohal kõrges oli sel keldril auk. Sealt lasti vangidele nööriga toitu alla.
Sest vangikojast ei pääsnud mehed iialgi enam välja tontisid tegema.