Vanasti olnud Kodavere kirikul õieti kohane kell kiriku tornis. Tal ei olnud küll uur ja kaugele kuuldav hääl, kuid sellevastu kõlav ja küllalt meelitav. Sellep ei puudunud milgi pühapäeval rahvast kirikus; ka siis kui surnutele kella löödud, jäänud inimesed imestades seisma ja kuulanud meelitava Kodavere kirikutornist kella häält häämeelega päält.
Kui siis sõjalained üle Liivimaa voolanud ja sissid sõja järele ülejäänud osasi ära riisunud, siis olla nemad ilusat ja meelitavat Kodavere kiriku kella häält tähele pannad ja kella muu riisutud kraamiga Venemaale toonud.
Sest ajast ei olla enam Kodavere kirikul nii ilusat meelitava häälega kella. Ka ei olla sellest ajast saadik millalgi Kodavere kirikus nii puupüsti inimesi koos olnud, kui endise tornikella aegu. Ometigi ei riisunud sissid muidu kella. Koju jõudes ehitanud ka nemad omale kiriku ja torni kirikule pääle, kuhu nad nüüd Liivimaalt riisutud kella üles seadnud. Oh imet, mis nüüd sissidki näha saanud. Igal pühapäeval olnud nende kirik puupüsti sissidest täis, ja kirikus käimine olnud neile kõigearmsamaks ajaks. Kõik seda olla neile kirikutornis meelitav kellahääl korda saatnud.
Aegapidi jäänud kirikukella armas ja meelitav hääl kord-korralt tuimemaks; sedasama ka rahvas kirikus käimisega. Sissid jätnud sellepärast oma esimese kiriku kõige oma kellaga kõrvale ja hakanud igale poole uusi kirikuid ehitama.
Kui viimaks eestlased priiuse järele Venemaale asuma hakasid, siis tundsid Kodavere eestlased veelgi oma vanemate teadete järele endise Kodavere kirikukella häält Oudova linna kõige esimese kirikutornist ära.