Praeguse Pühajärve kohal elanud muiste väga õelad inimesed. Ei muud, kui alati tüli ja riid eneste vahel ja kaebused teine teise pääle.
Vanaisa pahandanud niisuguste halbade inimeste üle. Võtnud nõuks neid hoopis hävitada, kuid ometi veel natukene aega meeleparandamiseks anda. Lasknud hirmsa kõuepilve tulla ja inimeste pääde kohal Munamäe ümbruses hirmsasti kärkida. Hääl hüüdnud pilvest: “Hoidke endid!”
Kolm päeva seisnud piksepilv, kolm päeva müristanud ja löönud välku, aga inimesed jäänud ükskõikseks taeva tapluse vastu, tülitsenud ja riielnud nagu enne.
Nüüd lõppenud Vanataadi kannatus. Ta lasknud kõuepilved maha vajuda. Veed katnud kõik eneste alla. Veest tekkinud järv.
Otepää kaugemad inimesed näinud sündmust ja tundnud kanget hirmu. Kartes, et taevas neid ka uputab, kogunud nad uue järve kaldale kokku paluma ja ohverdama.
Sest saadik hakatud uut järve Pühajärveks hüüdma. Et inimesed järve ümbruses meelt parandanud, ei ähvardanud neid enam mingi hädaoht.