Vanasti läinud ühe suure küla õitselised vasta Jaanipäeva ühte paika õitsele, kust kolm, neli versta külasse saanud. Ligidal ei ole ühtki talu olnud.
Selle korra juhtunud õitselistele see õnnetus, et kellegil tuleriistu ühes ei olnud. Sellepärast ei saanud kudagi viisi tuld üles teha. Pidanud hulgakesi nõuu, kudas tuld saada. Üks ajanud ühte, teine teist kottu tuleriistu tooma, aga keegi ei julgenud minna. Olnud pime nagu kott.
Seda viisi läinud ju õige tükk aega ära, kui mõnel meelde tulnud puu otsa vaatama minna, kas vahest teisal õitse tuld näha ei ole. Näinud ka puu otsast, et arvata poole versta kaugusel üks tuli põlenud ja tule ümber inimesed kõndinud.
Ajanud jälle üksteist sinna tuld tooma, aga keegi ei läinud. Mõtelnud juba liisku heita, kui ühe vaese mehe poeg oma hobuse kondiga õitseliste juurde tulnud. Teised õitselised näidanud kohe, kus tuli ja käskinud poissi sinna minna tuld tooma. Vaese mehe poeg pannud küll vasta, aga pidanud ikka minema. Teised õitselised ähvardanud talle kõiksugu tempa teha. Seega hakanud teine kartma ja läinud siis sinna tule poole.
Läinud ja nutnud. Tuli olnud küll ligidal, aga ikka ei ole veel ligi saanud. Viimaks saanud juurde. Jäenud põõsa taha vaatama, kas on õitse tuli või muu tuli. Põõsa takka näinud poisikene, et suur hulk süsi põlenud ja kaks väga vana meest seganud raudorkidega süsi teine teiselt poolt.
Poiss hakanud kartma. Tahtnud tagasi minna. Teine vanamees vaadanud aga selja taha ja näinud poissi põõsa taha. Vanamees ütelnud teisele vanale mehele mõne sõna. mis peale teine vanamees niisama mõne sõna kostnud. Poisil olnud vanade meeste sõnad nii võerad, et midagi aru pole saanud.
Selle peale ütelnud esimene vanamees: "Hea poeg, ära karda midagi. Tule siia tule äärde ja seleta meile ära, kudas sa siia juhtusid ja mispärast sa tulid. Me oleme küll palju, palju aastaid iga aasta sell ajal siin tuld teinud, aga ükski maapealne ei ole veel siin käinud!"
Poiss seletanud asja alustusest lõpuni vanale mehele ära. Ise hakanud nutma. Vanamees võtnud selle peale kõrvalt ühe raudkühvli ja ütelnud: "Võta särgi siil ülesse, ma heidan sulle neid süsi särgi siilu peale. Muud tuld meil ei ole anda!"
Poiss hakanud vasta paluma ja nutma: "Pai vanaisa, kulla vanaisa! See on mu isa kiriku särk! Muud särki meil ei olegi. Kui see ära põleb, ei saa isa enam kirikusse minna!"
Vanamees hakanud poissi trööstima: "Toho juttu! Usu mind, su särgi siilule ei tule viga midagi. Võta üles ja ma heidan süed peale, et minema saad. Teised õitselised ootavad sind!"
Selle peale võtnud poiss särgi siilu ülesse ja vanamees heitnud kolm raudkühvli täit süsi siilu peale ja ütelnud ise veel: "Haka nüüd ruttu minema, muidu tuleb valge kätte ja siis ei ole enam tulest head."
Poiss tänanud vanameest tule eest ja läinud õige ruttu minema, et ennem teiste juurde tagasi saaks. Enne õitseliste juurde jõudmist mõtelnud poiss iseeneses: "Oot, oot, ma vaatan ometi, mis imelikud süed need on, mis vanamees mulle särgi siilu peale heitis. Ei need põleta veel särgile auku sisse. On teised õieti rasked!"
Vaadanud siilu sisse, ei näinud ühtki sütt: siil selgeid rubla tükka täis.
Poiss mõtelnud natukese aega, valanud raha ühe kadaka alla maha ja läinud ise teiste õitseliste juurde. Päev hakanud ju pea tõusma ja kojuminek jõudnud kätte. Teised läinud ära ja jätnud vaese poisi jälle üksi.
Poiss läinud kadaka juurde tagasi, võtnud särgi seljast, ajanud rubla tükid sisse ja läinud siis tasakesi koju poole.
Koju saades seletanud ta tule otsimise lu'u isale põhjani ära ja annud ka särgiga raha isa kätte. Raha olnud nii palju, et saanud isa iaks ja poja põlveks hästi elada.