Vanal ajal käinud sagedasti suured ühe silmaga mehed maad mööda ja otsinud inimesi. Keda kätte saanud, neid sidunud kinni, viinud omale maale, söötnud seal tublisti ja tarvitanud siis söögiks. Kui keegi näinud, et peninukid külasid mööda käimas, jooksnud ta metsa ja tükkinud tominga põõsasse. Olnud seal varjul. Sinna ei teadnud peninukid otsima tulla.
Ühes külas korjanud peninukid lapsed ära, vanad aga jätnud järele. Läinud siis saagiga koju. Seal pandud laste kari iseäralikku kambrisse kinni ja antud neile paljalt pähkli tuume ja rõõska piima toiduks. Kui rammusaks olivad läinud, pandud raudvankri peale, aetud palavasse ahju ja küpsetatud ära. See olnud siis peninukkide toit.
Ühest kambrist pääsnud kogemata viis last välja. Need pannud pastlad tagurpidi jalga ja jooksnud siis koju. Kui suured ühe silmaga mehed aru saanud, et vangid plehku pannud, tõmmanud nad haisu ja otsinud jälgi. Haisu aga ei olnud enam tunda. Ja jäljed nähti just nende oma õue tulevat. Nii ei saanud peninukid enam vangisid kätte.
Igal sügisel olnud rahval peninukkide piiri ligidal suur hirm, sest pikkade ninadega mehed käinud sell ajal alati jahti pidamas. Küll katsunud mitmed neid ära tappa. Pannud hõbekuuli püssi ja katsunud nende peale lasta. Aga asjata, püssid ei läinud lahtigi.Kui raudkuuliga lastud, läinud püssid küll lahti, aga kuul tapnud laskjaid endid. Peninukid hirvitanud niisuguste tembutamiste üle ja teinud seda tigedamalt oma hävitust edasi.
Viimaks leidnud keegi vana nõid ohule rohu. Ta annud nõuu: Siis kui peninukid maale tulevad, majasid tomminga okstega seest hästi ära ehtida. Kui nad sisse tulevad, võtke see kinnas, mis ma teile ligi tõin, ajage see kätte. Seda viisi on teil võimalik neid kinni siduda.
Nii see ka oli.
Mõne päeva pärast tulnud esimene hulk. Neid võtnud külarahvas kinni ja ajanud auku. Paar päeva hiljem tulnud jälle teine hulk. Ka neile tehtud niisama. Nüüd olnud mõni hea nädal vahe aega, siis tulnud suur kari. Külasse jõudes võetud nad kohe kinni, aga enne kui neid saadud auku ajada, ilmunud päratu kari salaluurajaid. Need ei tulnud kohe sisse, vaid kõndinud ümber küla ja tõmmanud haisu. Kui nad kusagile maja ligidale läinud, ütelnud nad: "Siin on võerast haisu!"
Viimaks tulnud ometi peninukid sisse ja langenud siis ka auku.
Pärast seda ei ole enam peninukke nähtud. Ju nad siis vist kõik otsa saivad.