Noor kütt läinud esimese püha homiku vara jahi peale. Hulkunud tüki aega metsas, aga ei ole kedagi looma näinud. Mõtelnud siis: "Ega täna mingisugust looma ei saa! Tarvis õige koju minna!"
Pöörnudki koju poole. Vaadanud aga korra veel ringi ja näinud, et üks imeilus lind üsna ta ligidal puu otsas istunud. See lind olnud nii ilus kui kütt enne veel nii ilusat ei olnud näinud.
Kütt mõtelnud: niisugune lind maksab palju! Tarvis maha lasta. Pannud püssi palge, annud linnule karkõmm! alt ülesse. Vaadanud ise ruttu, kuhu lind kukub.
Aga lind ei kukugi. Istub liikumata omal kohal paigal. Kütt laadinud ruttu püssi jälle täis. Lasknud uuesti. Seesama lugu nagu ennegi. Nõnda paugutanud kütt kuni rohi ja haavlid lõpenud. Lind ei liigutanudki.
Noor kütt läinud koju ja rääkinud lugu vanale kütile. Vana kütt mõistnud kohe, kudas lugu on. Laadinud püssi täis, pannud natukese vanahõbedat peale, võtnud noore küti ligi ja läinud metsa.
Ilus lind olnud veel sellesama koha peal, kuhu ta noorest kütist jäänud. Vana kütt võtnud püssi, sihtinud ja lasknud. Kohe läinud linnul suled seljast laiali. Lind kukunud puud mööda natukese alla poole ja jäänud okste peale ripendama.
Noorel kütil olnud hea meel, et nüüd ometi selle ilusa linnu kätte saab. Vana kütt aga kostnud: "Mine too enne maha! Küll siis näed, kas on nii ilus!"
Kohe roninud noor kütt ülesse, aga ilusat lindu pole enam kusagilgi olnud. Linnu asemelt leidnud ainult kaks vana vihta, tüvesid pidi kokku siotud, okste peal ripendamas. Kütt tulnud maha ja hakanud sulgi vaatama. Ka need ei ole muud olnud kui kuivad viha lehed.
Korra olnud kütt jälle jahil. Näinud eemal puude otsas palju tetri. Roomanud salamahti põõsaste takka neile lähedale ja pidanud juba ühte laskma. Korraga kuulnud aga imelikku kohinat.
Vaadanud ja näinud, et üks imelik isemoodi lind tulnud suure hooga lennates tetrede juurde, annud igale tedrele ühe noka hoobi selga ja kihutanud kõik minema. Seda nähes võtnud kütt preesi rinnast, pigistanud suus kokku, pistnud püssi ja lasknud laengu imeliku linnu peale.
Nõnda kui pauk käinud, nõnda kukunud ka lind kohe maha. Kütt läinud juurde vaatama, missugune ta õige on. Olnud paljalt pehme sule tuustak, pole tall liha ega luu kibetki sees olnud.