Leeskõrve metsas olnud vanast palju haldjaid liikvel. Õhtu, kui keegi läbi metsa käinud, olnud tumedat oigamist ja õõtsumist kuulda. See tulnud haldjatest.
Korra tulnud üks teopoiss mõisast vähä ennem ära kui teised. Metsa vahele jõudes kuulnud, et just tema kõrvas keegi kõnnib. Jala astumised krabisenud liiva peal just nagu temalgi. Aga kedagi pole näha olnud.
Poiss ehmatanud ära. Nii palju märku tulnud veel pähä, et pööranud ümber ja tahtnud teiste juurde tagasi joosta. Teised ei olnud kaugel. Vaevalt saanud paar sammu joosta, kui ju tunnud, et keegi temale nagu koti jalgade ümber tõmmanud.
Poiss kukunud maha ja minestanud ära. Ei teadnud enam, mis haldjas temaga teinud. Teised jõudnud viimaks sinna ja ajanud poisi maast ülesse. Arvanud, et poiss teeb kometit.
Poiss rääkinud küll ehmatuse põhjust, aga teised naernud poisi juttu. Ütelnud, et poiss valetab. Poiss aga teadis selgesti, et ta haldja küüsis olnud.