Korra olnud reinuvaderil kange raha puudus. See ajanud tall kõik karvad püsti. Aga reinuvader on ikka va kaval loom. Ta korjanud suure koti täie konta ja hakanud kivi otsas peenikeseks taguma. Juba olnud üks kott kondi puru täia. Korraga tulnud vana naene valge hobusega sinna. Reinuvaderi juurde jõudes küsinud naene: "Mis sa seal tambid?"
Reinuvader vasta: "Ma nägin, et raha auk põles. Lippasin sinna, kraapisin mõne kotikese täis ja hakasin nüüd arvama, kas palju vaevapalka olen saanud, kas maksab kanda või pian siia maha jätma. Või oled nii hea ja tahad mu vaeva kergitada ja ühe koti täie hobusega vahetada. Mull läheks vaev kergemaks ja sull oleks hõlpus kotti koju kanda!"
Kadri olnud rõõmus raha saagi üle. Tõmmanud koti selga ja hakanud koju poole kõmpima.
Reinuvader hüüdnud järele: "Ära aga enne kotti maha pane kui kodu. Kui teel koti maha paned, kaob raha!"
Kadri kandis koti ühe joonega koju. Koju jõudes hüüdis Kadri meest: "Mihkel, tule appi raha lugema! Nüüd ei aita enam rubla ega kopika lugemine, vaid too külimetud ja toobid platsi!"
Mihkel naeris. "Seda viisi oled sa aina kädistanud. Kes teab, mis tuha puru sull seal kotis on!"
Kadri vasta: "Siin on praegu terve kott raha täis. Too aga külimet ja toop siia! Muidu võid palju kahju saada!"
Mihkel tõi vaka ja külimetu. Kadri hakas kotist raha välja tõstma. Tegi koti suu lahti: kott konta täis.
Mihkel tahtis ennast surnuks naerda. Ütles: "Oled ikka va Kadri. Nagu sa alati kädistad, nii on ka su tegu siin! Söö nüüd konta, kui tahad. Katsu aga, et hobuse tagasi muretsed!"
Kadri läks nuttes hoost otsima. Ei ole ta veel tagasi tulnud, siis otsib ta praegu alles hoost.