45. Mispärast hunt inimesi kardab.

O. Hintzenberg, Tapalt.

Kui vanapagan hundi valmis teinud, ei olnud hunt kohe kiskuja loom, vaid käinud koera asemel karjas. Kui aga perenaene tulise kiviga hundi suu ära põletanud, läinud hunt Jumala käest süüa saama.

Jumal vastanud: "Kes sulle kõige esimeseks vasta tuleb, see söö ära!"

Hunt tänanud lubamise eest ja läinud oma teed. Kõige esiti tulnud hundile vana sant vasta. Hunt kohe sandile: "Jumal käskis, et ma sind ära söön!"

Sant paluma: "Kulla pai hundikene, mis sa minust vanast viletsast sööd! Mull juba eneselgi jalg hauas, teine haua äärel!"

Hunt jätnud sandi elama. Läinud edasi. Tulnud naene vasta. Hunt lubanud naese ära süüa.

Naene kohe paluma: "Kulla pai hundikene, minul on pisukesed lapsed kodu. Jäta mind elama! Mull tarvis lapsi kasvatada!"

Hunt jätnud naese elama. Läinud veel tüki maad edasi, kõht läinud teisel üsna tühjaks.

Tulnud hundile noormees vasta. Hunt kohe ütlema: "Jumal käskis mind sind ära süüa!"

Noormees vasta: "Kui Jumal käskis ega siis tohi vasta panna. Pian ennast siis ära murda laskma! Aga lase ma mõõdan enne, kas ma ka sinu kõhtu mahun!"

Seda üteldes võtnud noormees vöölt vöö ja teinud, nagu mõõdaks ta hundi pikkust. Ise aga köitnud ühe vöö otsa hundi külge, teise otsa puu külge. Siis võtnud vembla piosse ja hakanud hundile vatti andma. Küll rabelenud hunt, aga vöö olnud kõva. Viimaks kui hundi küljed peksust üsna triibulised olnud, katkenud vöö ja hunt pääsenud punuma. Ei julgenud enam vasta hakata. Läinud teisi hunte appi paluma.

Noormees saanud seda aru. Roninud huntide eest puu otsa.

Pea tulnud pekstud hunt suure karja sugulastega tagasi. Leidnud teised haisu mööda puu ülesse, kuhu noormees otsa põgenenud. Hakanud puu all aru pidama, kudas noort meest puu otsast kätte saaksivad. Peksa saanud hunt annud nõuu: "Heidame üksteise peale puu nõjale, kuni virn nii kõrgeks kasvab, et mehe kätte saame!"

Seda nõuu kiidetud heaks. Haige hunt heitnud kõige alla, siis teine, kolmas, neljas j.n.e. Juba kavanud virn õige kõrgeks. Teised pigistanud, peksasaanud hunt hakanud all ägama.

Seda kuuldes saanud noormees puu otsas julgemaks. Hüüdnud puu otsast: "Peksa said ja peksa saad veelgi!"

Kui peksa saanud hunt seda kuulnud, karanud ta püsti. Terve hundi virn kukunud ümber. Hondid jooksnud sedamaid metsa, üks siia, teine sinna. Noormees pääsnud õnnega ära.

Sest saadik kardavad hundid inimesi, sest et noormees neid nii ära hirmutas. Hundid murravad aga lambaid, sest et vöö, kellega noormees hundi kinni sidus, lamba villast oli tehtud.