Vanal ajal pole ühelgi rätsepal pressrauda olnud. Et seda aga riiete tegemisel hädasti tarvis olnud, pidanud kõik rätsepad nõuu kokku enestele pressrauda muretseda. Aga selleks kulunud hulk raha ära. Kust seda võtta?
Ühel targemal tulnud meelde, et linnas apteegis ostetakse sääse rasva.Ütelnud: "Kas me ei võiks selle läbi head raha teenida? See oleks ka palju kergem kui nõelaga pista!"
Sääse rasva korjamise nõuu olnud kõikide meelest hea. Tõotanud head kasu tuua.
Hakatud siis suure hoolega sääska korjama ja püüdma. Hulga meestega saadud varsti seitse pütta sääska kokku.
Rätssepad arvanud: "Sest saab küllalt niipalju raha kui meil pressraua jaoks tarvis on!"
Palganud hobuse, pannud sääse pütid peale ja siis kõik hulgakesi Tallinna poole, kust sell ajal kõige paremad pressrauad saadud.
Tee peal saanud meeste himu jalakäimisest täis. Nad müünud sääse koorma kõige ligimasse linna apteeki ära ja ostnud selle raha eest siad, sest hobused olnud kallid. Pressraua ostmiseks oleks raha muidu kasinaks jäenud. Istunud siis kõik sisse ja hakanud Tallinna poole sõitma.
Sedasama teed läinud ka üks kerjaja. See puhanud tee ääres ja unustanud oma leivakoti sinna maha.
Siad tunnevad toidu haisu, pannud tee pealt kohe metsa. Rätsepad jäenud vankri alla ja saanud kõik viga, üks enam, teine vähem.
Sest ajast saadik jäenud kõik rätsepad vigaseks. Ja vanal ajal pole ükski terve mees seda ametit enam õppinud, vaid ainult sandised.