Kui Vanataat inimesed oli loonud, vaatas ta rahulikult, et see suur töö oli hästi korda saadetud.
Üks asi oli ometi, mis Vanataati vihastas, nimelt, et inimesed õmblemise kunsti ei mõistnud. Inimesed käinud nahkades ja riietes. See moondanud neid väga inetumaks.
Vanataat kutsunud inimesed ühe kõrge mäe juurde kokku. Käskinud, et mõned riiete õmblemise kunsti õpiksivad.
Inimesed hakanud Vanaisat paluma. Ütelnud: nad olla kõik tervete liikmetega ja täie mõistusega. Niisugune kerge amet olla nende kohta väga teotav.Nad tahta ikka põllumeheks jääda.
Vanataat vaadanud neid üle. Näinud, et kõik olnud prisked ja punased.
Teiste seas näinud Vanataat ühe lese naese kahe kaksiku pojaga.
Vanataat lasknud neile raske une peale tulla. Läinud siis ja puutunud ühele kaksikule sõrmega otsa ette, teisele põlvekeerme külge.
Sell, kell Vanataat põlve külge puutunud, kasvanud teine jalg vähä lühem. Keda otsa ette puutunud, sest olnud tunda, et ühest küljest ikka nagu sugu "kerge" olnud.
Et neist põllumeest ega muud ametnikku ei võinud saada, õppisivad kaksikud riiete õmblemise kunsti. See kunst on täna päevani edasi kestnud.