Sulane saanud uue peremehe. See lubanud sulasele hea palga ja hästi süüa. Annud sulasele kauplemise ajal paari pastlaid ja ütelnud: "Anna sulle jalavarjud. Nii kaua piad mind tehtud kaubaga teenima kuni pastlad katki kuluvad!"
Sulane võtnud pastlad naerdes vasta. Mõtelnud iseeneses: "Kui kaua see paar siis õige vasta piab!"
Läinud nädalit neli mööda. Sulane pidanud pastlaid ööse ja päeva, argipäev ja pühapäev jalas.
Vaadanud nelja nädali pärast, kas saapad juba õhemaks kulunud. Imeks pannes näinud aga, et pastlad niisama paksud ja siledad olnud nagu uueltki.
Hakanud uue jõuga kulutama. Läinud jälle mõni nädal mööda. Ei paremat palka ühtigi. Viimaks aasta möödas. Pastlad ikka alles terved.
Sulane targa käest nõuu küsima. Tark vaadanud pastlaid ja ütelnud: "Need pastlad on inimese nahast tehtud. Muidu nad katki ei kulu kui mata nad paariks päevaks maha, et nad vähä mädanema hakavad. Siis pane jalga ja küll sa näed, et nad varsti katki kuluvad!"
Sulane pidanud pastlad kolm ööd järge mööda maa sees. Pannud siis jalga. Ja vaata imet! Juba ainukese päevaga pastlatel augud põhjas. Veel paar päeva ja pastlates ainult narud järel.
Küll peremees imestanud seda nähes. Maksnud siiski sulasele palga välja. Püidnud veel teisigi sulasi seda viisi petta. Endine sulane annud neile aga head nõuu, kudas pastlatele ruttu otsa peale saab.
August Hintzenbergi suust.