Kahala külas olnud korra üks peremees. See pidanud järve haldjaga iseäralikku sõprust. Üks väike männa tukk olnud järve kaldal, kus peremees õhtuti haldja juures käinud. See näidanud ennast noore, ilusa tüdruku näol.
Peremehe võrgud olnud iga homiku kalu täis nii mis nõrendanud. Teised aga pole kala sabagi näha saanud.
Viimaks tüdinenud peremees sest haldja sõprusest ära. Ei läinud enam järvele.
Sest saadik kuulnud külarahvas iga õhtu järve pealt nagu väikse lapse nuttu, keda vitstega pekstakse. Kogu sügise nutnud teine, kuni pakase poiss jää korra üle järve tõmmanud. Siis kadunud ka lapse nutt järvelt.