Vanal ajal sundinud peremees sulast koera kombel ööseti õues vahti pidama ja ka koera kombel hakukuma. Sulane pidanud peremehe käsku täitma.
Ühel ööl tulnud varas. Sulane hakanud haukuma: "Tull', tull', tull', tull'!"
Varas astunud aida lävele, hakanud ust murdma. Jälle haukunud sulane: "Murd', murd', lõhk', lõhk', murd', murd', lõhk', lõhk'!"
Kui varas saagiga minema läinud, haukunud sulane: "Võtt', võtt', lätt', lätt'!"
Homikul saanud peremees lugu kuulda. Sulasele kohe vana valu tegema. Sulane aga küsima: "Kas kuulsid haukumist?"
Peremees vasta: "Kuulsin küll!"
Sulane jälle: "Miks sa välja ei tulnud?"
Peremees: "Sa ei tulnud mind välja kutsuma. Ma arvasin sind nalja tulevat!"
Sulane aga: "Oma kohused olen ma auusasti täitnud. Kui koer nalja tarvis loodud, siis ei ole teda tarviski!"
Sest saadik ei pannud ihnus peremees sulast enam koera ametisse. Muretsenud enesele päriskoera.