Ennemuiste läinud laev randa rikki. Laened toonud ühe suure aami randa, mis raha täis olnud. Üks vanamees leidnud selle raha aami, võtnud kohe kottu härjad, viinud aami koju ja pannud aita. Laevamehed juhtunud merel laeva tükkide peal seda nägema. Märkinud härjad ja mehe koera ära ja ütelnud: "Kui Jumal meid kaldale aitab, siis lähme sinna peresse raha järele, kuhu vankri jäljed meid viivad ja kus seda moodi härjad ja koer on!"
Laevamehed pääsnudki õnnega randa. Kohe läinud nad järele ja leidnud seda moodi härjad ja koera. Palunud raha tagasi. Ei peremees annud. Laevamehed lubanud poole raha peremehele, kui see raha kätte annab. Peremees kostnud aga, et rahast midagi ei tea. Hakanud viimaks kurjaga laevamehi ära ajama.
Minnes ütelnud laevamehed: "Et sa meie raha kätte ei anna, ei pia sa ise ka seda pruukima!"
Laevamehed läinud oma teed. Kui peremees aita läinud raha aami vaatama, olnud aidas nii palju ussa, et ära mine ligigi. Suure vaevaga ajanud mees viimaks raha aami vankri peale, viinud mäele liiva auku ja matnud liiva sisse maha. Aga see ei aidanud midagi. Ussid asunud viimaks mehe elu tuppa. Mees vedanud raha aami liiva august välja, viinud järve äärde, seal lootsikuga kesk järve ja visanud aami kõige täiega järve põhja. Seal seisab raha aam veel täna päevani.
Ussid ei kadunud ometi tuast. Hakanud peremees neid tapma või nuhtlema, siis hakanud majaloomad kohe äpardama. Muidu ei olnud need ussid midagi paha teinud. Ööse jäenud nad tihti inimeste jalgade alla.
Korra tulnud Rootsi maalt üks mees sinna. See ütelnud enese nii vaga olevat, et ta oma palvega selle raha aami järvest välja võib võtta.
Rootslane läinud lootsikuga järve peale, sõudnud terve päeva järve peal ja palunud. Aga raha aam olnud kadunud ja jäänud kadunuks. Ei ole täna päevani teda kätte saadud.