Poiss läinud metsa hulkuma. Näinud: kolm pisikest mehikest riielnud isekeskes. Poiss löönud kaks neist maha, aga kolmandama jätnud elusse. See tänanud poissi südamest ja annud talle nuia, siku ja lina. Ütelnud ise poisile: "Et sa mind vaenlaste käest ära päästsid, kingin need isaisalt päritud asjad sinule! Ütled sa nuiale: Nui, tantsi taplemise moodi, siis hakab nui vehkima ja annab kõigile kuklasse, kes ees on! Ütled sa sikule: Sikk, raputa raha! siis väristab sikk habet ja raha sajab raginal habemest maha. Ütled sa aga linale: Lina, kata lauda! siis on sull laua peal kõik toidud ees! - Kui sull minu abi piaks tarvis olema, siis tule siia ja vilista valjusti kolm korda, siis olen ma siin! Me olime kolm vihameest. Nemad tahtsivad mind ära tappa, aga sina lõid nad maha ja päästsid mind seda viisi nende käest ära. Sellepärast olen sinule alati tänulik!"
Poiss läinud asjadega koju ja rääkinud lugu isale. Hakanud selle peale proovi tegema. Ütelnud nuiale: "Nui tantsi taplemise moodi!" Kohe hakanud nui vehkima, et hoia aga alt. Nõndasama raputanud sikk habemest raha, kui poiss käskinud. Lina toonud kõiksugu toidud laua peale.
Mis nüüd viga elada! Poiss ja poisi isa mõtelnud mõlemad, et enam ei ole tarvis tööd teha.
Herra aga saadab käsu järele, et peremees mõisa tuleks. Mees läheb, võtab asjad ühes. Herra käratseb mehega, miks mees tööle ei tule. Käsib kubjast mehele kere täie anda.
Kubjas hakab peremeest peksma. Peremees aga ütleb nuiale: "Nui, tantsi taplemise moodi!"
Kohe hakab nui tööle, annab kubjale, annab kupja abilistele võmmusid selga, kuni mehikesed eest punuma pistvad.
Herra kutsub peremehe enese juurde ja ütleb: "Et sa seda oled julgenud teha, saad sa nuhtlust. Üksi siis saad andeks, kui sa mu käsku täidad. Nüüd mine aga koju. Homme tule aga tagasi, aga ei jala ega ratsa!"
Mees läheb koju. Mõtleb iseeneses: "Kudas see võib olla, et pian minema: ei jala ega ratsa! Sest ma aru ei saa!"
Mees räägib lugu pojale. Poiss läheb metsa, vilistab seal valjusti. Kohe hall mehike platsis. Küsib poisi käest, mis tarvis. Poiss räägib lugu hallile.
Hall mees annab nõuu: "Mingu isa siku seljas mõisa, aga nii, et jalad ka maad mööda lohisevad."
Poiss läinud koju, rääkinud lugu isale.
Peremees istub siku selga, läheb mõisa. Herra näeb, et mees jala ega ratsa ei tule. Ütleb mehele: "Tõsi küll! Nüüd mine koju ja tule homme tagasi, aga ei palja jalu ega kinniste jalgadega!"
Mees läheb ja mõtleb: "Kudas see ometi piaks olema!" Käsib poisi jälle minna nõuu küsima.
Poiss läheb metsa halli mehikese jutule. See õpetab: "Pangu isa teise jalga kapuka, teise jalga võrgu!"
Poiss räägib õpetuse isale. Isa lähebki seda viisi mõisa.
Herra näeb, et mees jälle õieti tuleb. Ütleb aga ise: "Tõsi küll! Nüüd mine koju ja tule homme jälle, aga ei riides ega alasti!"
Mees ei saa aru, kudas see on. Saadab jällegi poja küsima.
Poiss tuleb õpetusega tagasi: "Pane võrk enesele nagu riie ümber."
Mees võrk selga ja mõisa.
Herra näinud, et mees jälle õieti tulnud. Ütelnud mehele: "Väga hea! Nüüd ei ole sull midagi karta. Aga too need asjad minule ka näha, mis sull kodu olla. Siis lasen sind priiks!"
Mehel hea meel. Mees läheb koju, viib asjad mõisa herra kätte.
Herra aga võtab asjad ära ega anna enam kätte. Käsib meest jälle tööle hakata ja annab piitsa pealegi. Ei mehel paremat kui haka jälle mõisas teol käima.
Poiss aga läinud metsa ja kaebanud lugu hallile mehele. Hall mees annud poisile viiuli ja ütelnud: "Mängi seda, siis hakavad kõik tantsima!"
Poiss viib viiuli koju, räägib lugu isale.
Peremehel hea meel. Isa võtab viiuli kaenlasse, läheb mõisa. Hakab tööl mängima. Ja näe imet: kõik hakavad tantsima. Ei aita ükski asi: kupjad, kiltrid kargavad ühes ja hõiskavad sekka.
Herra näeb, et rahvas tööl tantsid. Läheb kirudes vaatama. Vaevalt kuuleb pilli ääle, kui ka keerutama hakab, nii mis tolm taga. Ei aita ähvardamine ega midagi. Mees tõmmab kiiremini ja tantsijad lasevad jalad ka kiiremini käia. Ei aita muud kui herra hakab paluma, et mees mängimise seisma jätaks. Aga mees tõmmab edasi kuni herra maas vingerdab; siis alles jätab järele.
Mehel jälle hea põli. Ei enam tarvis mõisas käia. Ehk kui vahest läks, pani herra tantsima. Küll küsinud herra viiulit näha, aga mees ei anna. Teadis ette ära, et herra selle ära võtab. Herra pidi mehele ka veel ära võetud nuia, siku ja lina tagasi andma. Mees elanud nagu mõisnik kodu.
Korra tulnud herra mehe maja ligidale luurima, kas ehk ei saaks viiulit kudagi ära näpsata. Mees näinud aga herra tulevat; võtnud viiuli, hakanud mängima. Oh sa aeg! Herra kohe keerutama ja hõiskama. Mees saaginud nii kaua viiulit kuni mees maha kukunud. Herra veerenud veel kivide otsa edasi kuni toss välja läinud.
Peremees olnud nüüd vaenlasest lahti. Lasknud siku raha raputada, et küll saanud. Ostnud siis selle mõisa ära, kus enne ise orjaks olnud.
Kui mees õieti rikkaks saanud, kadunud nui, sikk ja lina ära ega ole neid enam kusagiltgi leitud. Talupojast mõisniku sugu elada praegu veel seal mõisas.
Leenu Astri suust.